Eestis 3

Nõmme seikluspark on kindlasti tüdrukute üheks lemmikumaks kohaks Eestis. Hakkasime seal käima, kui Mari vaevalt üle miinimumpikkuse oli, et kõik rajad läbi teha ning Kirke pidi leppima ainult kolmega. Nüüd võtavad nad asja mõnuga ning katsuvad iseenda oskusi veelgi rohkem proovile panna (näiteks üritades mõnes kohas võimalikult vähe tugitrossidest kinni hoida). Raja kiire läbimine pole kindlasti enam eesmärgiks :) Minu noor endine kolleeg, kes kevadel hakkas oma erialal (mis pole pangandus ;) Eestis tööle (et iseennast proovile panna maal, kus ta sündinud, kuid kust kaheksaselt ema ja õega lahkunud) nautis ka päeva seikluspargis. Ja jälle oli tore kohtumine, kus üks seikluspargiga algusest peale seotud härra arvas, et tundun talle tuttav :) Ma ei tea kahjuks ta nime, aga olen temaga ennegi seal juttu ajanud. Kuna käime seal ikkagi suht harva (nii umbes iga kahe aasta tagant), siis ikkagi imekspandav, et oleme meelde jäänud.

Mari ja Kirke käisid ka juuksuris. Maril oli kogu aeg plaan salkusid lühemaks lõigata, kui aga ta juukseid põnevatesse patsidesse sättisin ja muud huvitavat ette võtsin, siis hakkas ta kahtlema, kas ikka tahab lühikeseks minna. Lõpuks lõigati tal need õlgadeni, ikka vana soenguna. Kirke arvas, et tahab lühikest poisipead, aga mitte päris ka, ning lõpuks tõusis ta juuksuritoolist enam-vähem minuga sarnase soenguga üles. Ainult tal on tukad ees :) Ise jäi ta rahule. Käisime Pääskülas Siiri Leinatamme Ilusalongis. Tegelikult proovisin asjast kõrvale hiilida, kuid lennureisi lähemale jõudes, küsisid neiud mult, millal siis juuksuri juurde minek on! Eks ma siis surfasin pisut ringi ja leidsin selle koha. Minu meelest olid juuksurid väga kenad ja sõbralikud ning oskasid oma tööd imehästi!

Linnukestega oli meil jälle lähemad kokkupuuted, kui üks järjekordselt korstnast kaminasse sadas. Päästsime ta loomulikult valla. Ka selle hirmsuure ämbliku. Õnneks ei satu me sellistest olenditest paanikasse, ainult sajajalgsed on need, millega kohtumist ma väga ei oota :)

Vaatasin ka pisut kriitilise pilguga meie vähest vara, mis alles ühisest kodust Sakus (muuhulgas ka pulmakingid) ja arutasin lastega, kas ei peaks mitte minema näiteks Maire Aunaste kirbuturule seda müüma. Mari arvas, et võib küll, aga need täpilised tassid peame küll endale jätma :) Tegelikult milline nostalgia... märkasin ühe kohviku aknal just seda täpilist serviisi. Ja kujutan ette, et Eestis on ikka päris hulganisti kodusid, kus täpselt samasugused tassid ja taldrikud kusagil kapis peidus on.