Jäine torm

Tahtsin rahumeeli oma blogiga "jõulupuhkusele" minna, aga segama tuli sel nädalavahetusel külla tulnud jäätorm ehk jäävihm ehk freezing rain, mis meile ja umbes veel poolele miljonile majapidamisele Ontarios (nendest umbes kolmesajale tuhandele Torontos) tähendas elektrikatkestusi. Meil kadus elekter kusagil kolme ajal ööl vastu pühapäeva. Laps väitis, et pool kolm oli veel valgus majas, sest just siis lõpetasid nad külla tulnud sõbrannaga filmi vaatamise. Hommikul ärkasime päris külmas toas, ja seda mitte ainult sellepärast et meie küttesüsteem on seadistatud öisele jahedamale rezhiimile. Oleks nüüd kenasti ette osanud mõelda, siis oleks pidanud kütte õhtul hästi kõrgele ajama, sest elektrist võisime järgmine 24 tundi ainult unistada. Unistamise käigus ei aidanud põletavad pilgud termomeetrile, mille näit järjepidevalt ainult allapoole liikus, ja seda muidugi mitte ainult õues vaid ka meie toas. Sättisin hulgaliselt küünlaid elutuppa üles, mis sest et väljas suur valge oli. See oli minu hädine katse majas lõket luua. Õrnad küünlaleegid kinkisid vaid ühe ekstrakraadi, mis aga õhtu lähenedes võitlusele külmaga alla andis. Magama minnes oli elutoas sooja uhked 14kraadi, magamistubades veelgi vähem. Aga me oleme ju karastatud isikud, vähemalt teoorias. Igaks juhuks otsisime siiski kõik vabad tekid üles ning pugesime nende alla külma eest peitu. Enne tudile jäämist jõudsin mõelda, kuidas me jõuluõhtul õues külmakraadidega grilli peal seapraadi küpsetama peame ja tekikuhja all jõuluvana ootame. Sest linnaisad ja muud targad elektrijaamade esindajad hoiatasid, kuidas nad kõigi pingutuste kiuste ei saa viimsele kui ühele tagada elektriühendust enne jõulupäeva. Hiljem pidid nad sedagi teavitust pisut korrigeerima ning vabandavalt teatama, et mõni peab äkki kuni uue nädalavahetuseni ootama...

Meie õnneks nii kaua ootama ei pidanud. Juba järgmisel öösel, st täna hommikul umbes kolme ajal kikitasin kõrvu, kas ma ei kuulnud mitte kütteahju tuttavat käimalülitamise häält. Hetk hiljem hakkaski juba puhuma sooja õhku, mille peale oleksin rõõmsalt keksima hakanud, kui raske tekikuhi seda takistanud poleks. Kuna targad teadjad olid hoiatanud, kuidas tagasitulnud elekter ei tähenda, et see ka "pidama" jääb (sest jää raskuse all ja tuulega võib puuoksi endiselt elektriliinidele kukkuda), siis olin nüüd palju targem ja kiirustasin reguleerima termomeetrinäitu kõrgema numbri peale. Vähemalt oleks maja pisut soojem, kui peaksime jälle külma kätte jääma. Hetkel on meil siin juba esmaspäeva õhtu ja siiani on meil veel soe, kuigi meie majadeblokkide kolmnurgas on mitu tänavat endiselt ilma valguseta.

Meie külm pühapäev möödus minu jaoks küünlavalgusel lugemisest ja kudumisest. Tom koos lastega ja Mari sõbrannaga läksid Ikeasse sooja otsima ja sööma. Tom ei lähe ju "käima" kui ta kohvi pole saanud ;)  Hiljem astusid nad meie eestlastest sõprade juurest läbi, kellel õnneks maja soe. Isegi sauna sai mu kallis kaasa oma külmunud konte sulatama minna. Pean aga tunnistama, et hoolimata ilusatest küünaldest ja soojast tekist jalgade peal, kippus pisut jahedaks keerama. Otsustasin siis, et olgu peale, aitab istumisest. Teen ikka verivorstid valmis, just nii nagu meie esiisad kunagi küünlavalgusel :)  Õieti oli mul puder juba laupäeva õhtul valmis keedetud, aga kuna aeg kiskus hiliseks, siis mõtlesin, et saan pühapäeval jätkata. Sai ju küll, aga mida sa teed, kui pliit on elektriga ja küünlaleegist suure poti vee keema ajamiseks ei piisa. Igal juhul sain pudru maitsestatud, isegi vere lisatud ning hakklihamasina abil vorstikesed valmis meisterdatud. Pean ütlema, et pimedas oli ju päris tore askeldada. Vere värv oli selline kergelt pruunikas ja ei tekitanud õõvastavat tunnet, et millega ma siis õieti tegelen ;) Ma pole nimelt kunagi varem ise verivorste teinud!

Aga jäävihmast endast ei oskagi ma midagi eriti tarka kirjutada. Nagu Eesti ilma kodulehelt lugesin, esineb seda päris harva Eestis. Viimati oli Baltikumis ja Venemaal (Moskvas) selline suurem ja tõsisem umbes kolm aastat tagasi. Siin ja USAs on see aga päris tavaline talvine külaline, kuigi mitte alati nii raskel kujul kui seekord. (Viimane tõesti tõsine oli 1998.aastal, kui Quebeci provints kõige rohkem kannatada sai. Seal läksid suured elektritornid nagu tikkudest ehitised krõps ja plõks katki, ning paljud kodud said alles kuu aega hiljem elektriühenduse tagasi.)

Tavaliselt liigub soe õhumass külma kohale (meie puhul siin Mehhiko lahelt) ja vihm, mis alla sajab ei jõua päriselt ei külmuda ega lumehelbeks muutuda vaid sajab alla, aga nii külmana, et niipea kui ta midagi puudutab, saab temast jää. Autod jäävad raske jääkihi alla, nii et on parasjagu tegemist enne kui isegi ukse lahti saaksid. Rääkimata sellest, et sa aknast välja näeksid. Oksad kattuvad jääga, ning muutuvad muidugi väga raskeks ja otsustavad siis ühel hetkel, aitab küll ning sajavad aga uhkelt alla. Ükskõik mille otsa. Kuna väga palju elektrijuhtmeid on postide otsas (ainult osaliselt maa all) ja Toronto päris puuderikas, siis pole ime, et pered valgusest ja soojast ilma jäävad. Meie targad linnaisad proovisid küll lohutada, kuidas asi veelgi hullem oleks võinud olnud, kui nad viimased kaks aastat poleks väga usinalt pühendunud puude ülevaatusele ning puhastustööle, et ära hoida suuremat katastroofi. Eks tänu sellele usinusele kaotasime meie ja mitmed teisedki meie tänavalt oma uhked puud majade eest. Ühelt poolt on kahju puudest ilma jääda, kuid teisalt kui ikka külmas majas istuda ning aru pidada, kui kaua me täpselt seal vastu peame, kas hetkeni, kui toas miinuskraadid on või on meis ikka tugev viikingite veri sees, et ei hooli nendestki, siis on päris hea meel linnaisade hoole eest ;)

Fotod on mul tehtud mõned läbi akna, mõned täna töölt koju tulles. Kusjuures tööl olin vaid natuke üle kahe tunni, sest Eesti Maja oli ka ilma eletrita... kaua sa ikka seal külmas ja pimedas kontoris vastu pead, sest ega me pangauksi lahti ei saanud teha. Peaaegu eluohtlik oli sinna kolmandale korrusele minna, sest koridorid olid kottpimedad. Hea, et me juba kinnisilmi sinna oskame peale kõiki neid aastaid minna ;)  Ega ma eriti ei kippunud tänavatele jalutama, sest need on väga-väga libedad! Samas on häiritud ühistransport, trammid ei liikunud, osaliselt on metrooga probleeme. Lennuliiklus mind ei sega, sest ei reisi väga kuhugi, aga paljude jaoks algas ju jõuluvaheaeg...

Viimane foto on meie aknast vastasmajale pühapäeva hommikul, kui jälgisime naabrimeeste usinat tööd igaks juhuks oma autod suurte puude alt ära viia. Sel ajal, kui nad autosid jääst puhastasid, sadas mitu oksa alla. See, mis sissesõidutee ära lõikas, tõi kaasa ka suure elektrivooluliini. Ime-ime, aga poole tunni jooksul olid juba elektrimehed kohal, et seda õnnetust likvideerida. Nimelt hoiatati, et parem on kõigist sellistest eemal hoida ja mitte lähedale minna. Kahjuks ei tähendanud see, et meil kohe ka elekter tagasi oleks tulnud, kuigi vaikselt ikka lootsin seda. Pidime ööni ootama. Homme jätkub meie saaga külmast ja jäisest Torontost. Need aga, kes külmetavad, võivad minna linnas avatud "soojenduskeskustesse", kus jagatakse peale sooja ka süüa ning isegi magamisvõimalusi. Samal ajal töötavad nii Toronto kui ka mujalt linnadest, kus probleeme ei ole, kohale tulnud spetsid, et likvideerida tormi tagajärgi.

Positiivse külje pealt pean nimetama, et kogu selle 24-tunni jooksul ei olnud meil õnneks probleeme veega. See oli mu esimene mure, kas ikka vett on. Boiler hoidis isegi õhtuni vee sooja, nii et sain isegi nõusid pesta. Järgmisel päeval polnud küll internetiühendust, kuigi elekter olemas. Kuid minu üllatuseks teatasid neiud (eriti noorem, kes ilma kuidagi olla ei saa), et palju tähtsam on elekter ja soojus :) Näed, millega nad oskavad üllatada!

Tom on oma jutu koos fotodega siia kirja pannud.