Verivorstid

Olen minagi nüüd viimaks verivorstid ise valmis teinud. Mitte et ma neid eriti süüa armastaksin, aga oli ikka tahtmine asi ära proovida. Kuigi mul kõik vajalik ammu valmis oli, siis tervis juksis ning mul polnud energiat millekski, kõige vähem vorstiteoks. Lõpuks suutsin ikka möödunud laupäeva õhtul pudru valmis keeta ja isegi liha-sibulasegu küpsetada. Aga siis tuli öö peale ning ma otsustasin päris vorstiteo pühapäevale jätta. Head plaanid, kui just hommik poleks üllatanud külma toa ja elektrita majaga, mis kõik jäise tormi süü oli. Kuidas ma siis nüüd edasi tegutsen... Lootsin, et ehk ikka saan tule majja, aga ei midagi. Viimaks, kui pimedaks kippus, siis arvasin, et võiks vorstid vähemalt valmis toppida. Kuna tulest polnud jälgegi, siis süütasin küünlad ning segasin kõik vajaliku kokku. Pean tunnistama, et verega jändamine küünlavalguses polnudki nii hull! Oli selline pruunikas vedelik ainult :) Vorstid valmis, viisin nad alla keldrisse, kus oli loomulikult ekstra jahedaks läinud. Toas oli umbes 14 kraadi sooja ja läks pidevalt külmemaks. Õues olid miinuskraadid...  Kogu see õhtu oli minu jaoks täielik sürr. Kujutasin elavalt ette, kuidas mu esivanemad nõnda hämaras toimetasid. Vist oli neil ainult pisut soojem, sest puitküttega pliiti mul ju köögis pole :)

Järgmiseks päevaks oli õnneks elekter tagasi, peale 24-tunnilist ootamist. Pidin hommikul tööle minema. Kus tegelikult ainult pisut üle kahe tunni istusin. Eesti Maja oli samamoodi külm ning arvutiteta on natuke raske tööd teha (Eesti Maja sai elektri tagasi alles jõululaupäeva õhtul). Tulin koju ja keetsin vorstid valmis. Meie Koko, kurinahk, sai paar tükki kätte ning kugistas kohe kiiresti alla. Õhtusööki talle selle pahateo eest enam ei andnud. Torkasin ka paar vorsti ahju. Maitse oli ju päris nagu verivorstil ikka, aga pisut liiga pehmed tundusid. Kardan, et puder sai liiga pehme. Jätsin ta ju lihtsalt potti, ning öö jooksul haudus see kindlasti edasi. Ma proovisin ka sooli mitte liiga täis ajada, esimesed (pildil) on eriti nirud :) Sest õpetuse järgi võivad nad liialt täisaetuna kergelt lõhki minna. Kasutasin siit leitud juhendeid (kuigi enam täpselt ei mäletanud, mis teha tuli, sest interneti mul ju polnud... Ma ütleks, et täielikult piisab sellest kogusest. Kui veel ainult enda jaoks teha, siis võiks vabalt poolega piirduda. Maitseainetest lisasin ka oregoni ja tüümiani. 1.5 naela kruupe ja 1.5 naela sealiha, 2 tassi sibulat, pipart, vorstirohtu (ehk marjoram), umbes liiter verd. Samas võiks ka Toidutare juhendid eeskujuks võtta. Aga mul polnud enam võimalik kusagilt instruktsioone otsida.

Tegin selliseid lühikesed pontsakad vorstid, sest just sellised meeldivad mulle endale rohkem :) Tom arvas, et maitsesid täitsa head ja käis jõulupäeval veel otsimas, kas saaks juurde. Sügavkülmas on mul neid veel nääriõhtuks ja ehk veel mõneks teisekski korraks. Taldrikul on näha, kui palju ma neid verivoste tegelikult armastan ;)  Ema, kes mul Hiiumaalt, ütles, et nemad ei teinud kunagi verega vorsti. Kusagilt lugesingi, et ega seal polnudki eriti kombeks verd kasutada. Mõtlesin ka korra osast segust hoopis valgeid vorste teha, kuid olin liiga palju nendega juba jännanud. Aitas küll! Kas teeksin järgmisel aastal uuesti... pole kindel. Pigem vist kulutaksin aega süldikeetmisele :D