19.08.15

Meie loomapere

Nagu Tom juba avalikult välja hõikas, on meie peres endiselt kuus liiget, ainult et kiisu Puma asemel on meil nüüd väike kutsikas Sushi. Meie kõige kurvastuseks lahkus kiisu täiesti ootamatult parematele jahimaadele. Tema minek oli tõesti täiesti ettearvamatu, kuid samas väga kiire ja kuidagi rahulik. Ainult mõni kurb hädaldamine ja paar viimast hingetõmmet ning oligi kõik... Arvame, et süda ütles üles. 

Õnneks on mu tüdrukud üsna pragmaatilised ja kuigi nad olid väga kurvad, siis ... elu läheb edasi...  Me ei kuulu selle grupi hulka, kes peale lemmiklooma surma otsustavad mitte kunagi enam ühtegi looma koju tuua, sest see lõpp on liiga traumeeriv. Loom majas annab hoopis teise energia ning omamoodi rahu ja mõnusa olemise. Isegi suured ja tähtsad uurimused kinnitavad, kuidas nii inimesele kui loomale mõjub eriti positiivselt, kui loomi paitada! Tegemist on lausa stressi maandamisega. Ja nii ongi, et kuigi lemmiku surm on väga valus ja tõeliselt masendav, siis ei ole mõtet leinama jääda. Pigem tuleb rõõmu tunda nendest aastatest, mis ta meiega on olnud. "Mõtle, kui hea elu tal meiega nii pikki aastaid oli!" ütles Kirke mulle. Ja nii ongi. 

Huvitav on see, et minu jaoks tuli esimene lemmikloom majja umbes kaksteist aastat tagasi, aga enam ei kujutaks ma ette elu ilma nendeta :) Ja kuigi kassid on hästi toredad, ja ei nõua palju hoolitsust, siis koer on ikkagi see, kes mulle kohe väga-väga meeldib. Isegi kui temaga palju rohkem vaeva, näiteks ükskõik milline ilm ka väljas ei ole, peab ta ikka õue viima. Ja nõnda, hoolimata kõigest tülist, otsustasime kassi asemel uue koera võtta. Kirke hakkas seda juttu juba kevadel veeretama, suutis isegi Tomi pehmeks rääkida. Ainult mina ütlesin, et parem ikka kui meil ainult kaks looma on. Kolm on liiga palju.


Nõnda lükkasin otsustamise omast arust hästi kaugele aastate taha. Vaatasime siis küll unistades erinevaid kutsasid, millise kunagi võiks võtta. Leidsime ühe toreda tõu nagu Swedish Wolfhound, kes ei kasva liiga suureks ja on üsna hundikoera moodi. Kuid siis selgus, et ega Kanadas neid väga kerge saada polegi ja pealegi pidi ta parasjagu haukuma. Nõna jäi kõik vaikselt soiku, kuni jõudsimegi eelmise nädalalõpuni, kui kurb sündmus meid külastas. Eks see mõjutas natuke mu otsust. Mõtlesin, et vaatan niisama, mida ja keda praegu pakutakse. Muidugi oli üks kutsa armsam kui teine. Kuni sattusin meile juba tuttava cockapoo peale (Koko on meil sama puudli ja kokerspanjeli järglane). Nad ei aja karvu, või kui, siis väga vähe, nad on väga kanntlikud, ei haugu palju jne. Imetlesin kutsa pilti ja armusin üha rohkem. Kirke teatas juba kõrvalt, et nimeks saab talle Sushi. Kuigi olime alles vaatamise staadiumis :) Kõhklesin ja kahtlesin ning viimaks saatsin emaili. Mõtlesin, et las jääda nii, kui vastavad, et on ikka saadaval, siis mõtleme edasi. Vastuse sain umbes viis tundi hiljem, kui juba arvasin, et kõik jääb soiku. Ja nõnda me siis läksime pühapäeval linnast umbes tunni kaugusel asuvasse linnakesse - Cambridge - koera "vaatama". Loomulikult ei saanud me ilma temata koju tagasi tulla :D

Kirke on siiani olnud super tubli koera eest hoolitseja. Lugesime ka mõned kirjutised läbi, kuidas majja tuua teine koer. Hea oli, et seda tegime, sest asjad oleks võinud muidu viltu minna. Kõigepealt see, et hea on koerad kusagil neutraalsel pinnal kokku lasta. Nõna on uue koera lõhn natuke tuttavam, pole tegemist täiesti uue ja võõraga. Lisaks muidugi see, et tähelepanu tuleb ikka vanale koerale ka osutada. Hellitada, maiustusi jagada, tervitada jne enne kui uut koera. Mänguasju ei tasu ka vabalt jagama hakata. Hea, kui mõlemal koeral on oma "turvaline paik". Hetkel on kujunenud nii, et Kirke tuba on Sushi ja meie magamistuba Koko oma. Nende magamisasemed on just seal. Huvitav on see, kuidas Koko ei kippunud väga Kirke tuppa (seal oli ta varemgi väga harva, sest tüdrukul on uks pidevalt kinni), kui Sushi seal oli. Sushi hoidis esialgu väga toa lähedale, kuigi täna julges juba kaugemale uurima minna. Esimesed kaks päeva oli ta ikka üsna tagasihoidlik ja kartlik. Nüüd on lausa päevade kaupa näha, kuidas energia tuleb sisse ja käitumine üha rohkem pisikese aktiivse ja rõõmsa kutsa moodi. Koko on mõned korrad urisenud, kui väike liiga ägedaks läheb. Aga siiani pole midagi muud olnud. Tihtipeale jälgib lihtsalt huviga, mis toimub :) Eks me näe, kuidas edaspidi suhted arenevad.

Siia lõppu veel foto Pumast. Tahtsin teda filmida, kuidas ma teda kammin, aga see jäigi tegemata. Selle eest on fotod, kuidas ta jääd lakub. Tema absoluutne lemmik. Kui kuulis, et sügavkülma uks käis, oli alati kohe platsis :) Ta oli lausa ära õppinud teatud sorti näugumise, millega nõudis jääd :D



8 kommentaari:

  1. Nunnu kutsikas! See läks teil tõesti huvitavalt, et kass läks ja koer tuli praktiliselt üheaegselt. Kui vanaks kass elas? Meie kassitaat on juba 13.
    Kirke sünnipäeva puhul tagantjärele palju õnne!

    VastaKustuta
  2. Anonüümne20/8/15 04:02

    Nii armas kutsikas ja kui Kokot vaadata, siis kasvab ka sellest kutsikast kena koer. Meil on nüüd kaks kassi, sest minu kass keeldub kategooriliselt Kirsti hellitustest, seega tahtis Kirsti endale täitsa oma kassi. Nüüd siis tormabki üks kolmekuune kassikutsikas siin maamajapidamises ringi. Minu kiisu on oma repertuaarist igasugused vandesõnad üles leidnud (terve skaala erinevaid turtsatusi, surtsumisi, kähinaid ja susinaid) eks ta pikapeale harjub ära, mis tal muud üle jääb. Õnneks (kassipoja õnneks) ta pigem põgeneb eest, kui et läheb kallale. Vanaema, kes mingeid kasse ei salli, on ka turjakarvad püsti ajanud, kuigi ka tema kätes leidub aeg-ajalt mõni ai sellele kassikutsikale. Kutsikale just seepärast, et see pere, kus ta kasvas oli ta koerte mänguseltsiline. -K-

    VastaKustuta
  3. Nii armas kutsikas! Me ka vahel ikka mõtleme teise koera võtmisele. Aga mu fantaasia ütleb üles alati sel hetkel kui kujutan ette kuidas kahe koeraga üksi jalutamas käia. ☺

    VastaKustuta
  4. Iga kord kui kutsikat näen kerkib küsimus, et millises meeltesegaduse hoos ma lasin seda sündida, aga järgmine moment olen käpuli, urisen ja haugun kutsaga koos :P

    VastaKustuta
  5. Iga kord kui kutsikat näen kerkib küsimus, et millises meeltesegaduse hoos ma lasin seda sündida, aga järgmine moment olen käpuli, urisen ja haugun kutsaga koos :P

    VastaKustuta
  6. Meie mõlemad kassid elasid ainult kaheksa aastaseks. Arvestades, et samast talust toodud isased kassid kippusid üsna noorelt lahkuma, siis läks Pumal hästi. Tema venna suri juba paar aastat tagasi, samamoodi ootamatult. Kuigi meil oli juttu, et võtame tulevikus kassi ja koera koos, siis praegu olen pigem kahe koera usku :)
    Oleme varem kahe koeraga jalutamas käinud, kui meil sõprade koer hoida olnud. Pole häda midagi. Kepikõnniga ei kujuta seda veel hästi ette, aga eks näis. Samas kui näen, kuidas siin koerajalutajad viie kuni kaheksa koeraga koos ringi käivad, siis ei saa kaks koera nii suur probleem olla. Loodetavasti ;)

    VastaKustuta
  7. Miks mul küll tuleb järgnev tarkusetera meelde "Lootus on lollide lohutus" :D Aga pole hullu, saime kaks last üles kasvatada saame ka kahe koeraga hakkama :P

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)