Teadmiseks

Lihtsalt teadmiseks, et mu "Päevast päeva" blogi läks lukku. Sest esiteks olid mõned kommentaarid pannud mind juba küsima, kes õieti seal lugemas käib. Millegipärast häiris see mind. Ja teiseks sain palve, et ma kustutaks mõned mõtted. Jäärapäine mina otsustas, et parem kirjutan oma salanurgas, just seda mis mulle meeldib. Ma niikuinii tegin tsensuuri, eriti, kui asjad tööga seotud. Nüüd on palju lihtsam müüri taga rohkem avali ja aus olla; mitte et ma kellegi saladusi reetma hakkaks 😉 Pigem ikka imestan ja jälgin, kuidas see maailm ringi käib... Statistika ütles, et mul oli vast kümmekond põhilugejat. Ma tean enam-vähem kes, ja võtsin ka nendega ühendust või saatsin kutse. Kui keegi jäi välja, siis võib mulle siia alla kommentaari lisada oma Google emailiga, oma asukohaga ja põjusega, miks tahad lugeja olla (kui ma sind juhtumisi ei tunne). Need ei lähe avalikkuse ette, sest lülitasin kommide modereerimise sisse. Mis tähendab, et kustutan nad ära. Peale seda kui olen/ei ole lugejaks pannud. Ma ei saa öelda, et tegin seda kõike kerge südamega, sest olen ise vahel laisk lukus blogisid jälgima, kuigi ikka teen, eriti kui juba varasemalt pikemalt lugeja olnud. Lisaks võttis umbes pool päeva (võis ka natuke vähem olla 😉... tegelikult läks kõik minu üllatuseks üsna kiiresti, arvestades, et tegemist üle 80.aastase vanaprouaga), et Toomase emale asi selgeks teha. Tema on vist minu truim lugeja, keda võin julgelt usaldad, et ta mingeid vihjeid kellelegi saatma ei hakka 🙂 Või kui, siis ehk ainult Toomasele. Aga Toomas on mul hästi taltsutatud 😄 Tegelikult usaldan kõiki, keda kas isiklikult või läbi blogimaailma pikemat aega tean ja tunnen  💕

Kassijutt ja kassipildid

Jaanipäev on kenasti möödas. Ja ESTO. Ja laulu-tantsupidu. Ainuke, millest natuke osa võtsin, oli muidugi jaanituli. See tähendab, et tegime jälle oma aias väikest lõket. Peale seda, kui Mari hästi suure töö oli ära teinud ning lõikunud meie ronitaimi. Ei saagi aru, kuhu see aeg läinud on... Viimaste päevade kohta oskan küll väga kenasti selgituse leida. Sest meil on uus koduloom. Ei... ei ole uus madu, kuigi Marile meeldiks üks roomaja kindlasti veel. Mõni natuke suurem. Kuigi mitte nii suur, kellest jõud üle ei käiks. Parem on, et ta ikka trenni kõvasti edasi teeb ;-) Niisiis meil on kodus jälle kass!

Just viskas mul näoraamatus kahe aasta vanuse meenutuse üles, kui käisin "üksi" koju jäetud kasside eest hoolitsemas (vaata pilti paremal). Väitsin, et majas üle kahe looma ma nõus nägema pole. Et kaks koera on küll ja küll. Ning nüüd siis selline ootamatu otsus...

Tegelikult algas kassilugu meil juba üle aasta tagasi. Kui peaaegu oleks kiisu võtnud. Mari ülikooli lõpetamise puhul, või nii :-D Väga armas ja kena, kuid andsime tagasi, sest tal oli mingi tõsisem terviseprobleem. Õppetund, et ei tasu iga kuulutuse peale ka reageerida... Ükskõik kui ilus jutt selle juures on. Sushi küll tuli meil ka natuke samamoodi, kuid kõik läks kenasti. Aga nüüd olen kindlasti palju ettevaatlikum. Kogu asjast jäi pisut ebameeldiv tunne sisse, et ega me sellest palju pole rääkinud... Nende mõnede päevade jooksul, mil kiisu meiega, sai aga selgeks, et mitte ainult kassil pole probleem, vaid ka Maril on ilmselgelt kassiallergia. Hakkas meil jälle nohuse ninaga ringi käima ja aevastama.

Hõikan selle peaaegu kassisaamise välja alles nüüd ja panen pildigi juurde, sest väga armas kiisu oli muidu. Mari uuris hiljem oma perearstilt, kas peaks testima kassiallergiat, sest ta oli hakanud vaatama Main Coon kasse - hiiglasi kasside seas. Mispeale öeldi, et sel pole mõtet, kui ilmselgelt kassiga koos olles sellised nähud ilmnevad. Ja nõnda me matsimegi kogu mõtte maha... Ja mu süda läks väga-väga haledaks. Mille tulemusel andsin järele Mari soovile madu muretseda. Mis seletab ära, miks on üks roomaja majas, kus mina ka elan. Ma olin varem lubanud Maril ju selle võtta, kui ta omaette kolib :-)

Olime küll kassid justkui mõtetest kustutanud, kuid tundub, et mitte täielikult (kui sul on kass olnud, kas siis nakatume mingisse kassipisikusse, millest lahti ei saa ;-) Ühel hetkel hakkas jälle kassijutt pihta. Ja seda juba Kirke poolt. Kes tegelikult sooviks endale linnukest, või õieti mingit sorti papagoid. Aga ta on juba otsustanud, et alles kaugemas tulevikus, kui ta kunagi oma kodus elab. Ta proovis hoopistükkis endale kassi kauplema hakata. Ja oh, imet! Ma läksin sellega kaasa. Kindlasti mitte sellepärast, et ta osav kaupleja oli, vaid hoopis minu enda pärast. Kes ma sisimas olin ka kassi järele igatsema hakanud :-D Mis pani mind uurima, kas on olemas hüpoallergeenilisi kasse nagu neid koerte hulgas leidub. Tuli välja, et ei ole! Kuigi ei tasu veel väga nina norgu lasta, sest on olemas mõned tõud, kes sobivad paremini. See tähendab, et nende süljes on vähem teatud valku, mis tegelikult allergiat põhjustab.

Vaatasin ja uurisin siis kasside kohta, kes võiksid meie koju elama tulla. Päris karvutut meist keegi ei tahtnud, ning teisedki nägid nii ja naa välja. Sellepärast jäi pilk peale siberi metskassil (Siberian Forest Cat). Kelle välimus meeldis ja kelle iseloom tundus eriti sõbralik, mis sest et ta eelkäijad Siberi metsades kiskjad olid (või vähemalt ühe teooria alusel), ning keda kutsutakse ka kassimaailma koerteks. Neile pidi väga mäng meeldima (kuigi on ka väga rahul, kui niisama leesitavad, ikkagi kass ju). Nad võivad tuua sulle mänguasju viskamiseks, et nad saaks neid tagasi tuua :-) Nad pidid olema kasside hulgas kõige paremini rihma otsas kõndijad. Meie Liisu kõndis ju ka rihma otsas, aga sellise kassi moodi, kes võttis ohjad kohe enda kätte ning lasi jalutajal oma sabas lonkida ;-)

Siberi kass kui eraldi formaalne tõug tõstis pead millalgi 80ndate lõpul. Kuigi ta on Siberis ringi käinud aastasadu. Eks ta oli lihtsalt kass sealsele rahvale. Samas on tal mitu erinevust võrreldes tavalise kodukassiga. Nende tagajalad on pisut pikemad, mis tekitab seljale pisikese küüru. Käpad on suured ja tugevad. Üldse on tal tugevamad lihased, ning talle meeldib päris palju ringi hüpata (seda oleme juba väga hästi täheldanud). Silmad on suured ja ümmargused. Karvastik on kolmekordne. Kaks korda aastas ajab karvu. Nii et proovime juba noorest peast teda kammimisega harjutada. Üsna lähedalt sugulased norra kassidega ja pikakarvalised kodukassid on nendelt tõenäoliselt oma karvastiku saanud. Nad on ka enamasti keskmist või suurt kasvu kassid. Võivad kaaluda 5kg kuni isegi 12kg (just isased, eks näe, kui suureks meie isane kasvab). Elavad 11 kuni 18 aastat. Aga saavad alles "suureks" viiendaks eluaastaks, st ei ole enam nagu kassipoeg. Metsaelanikuna meeldib talle veega mängida. Veekausi ümbrus on tõesti pisut liiga märg meil ;-)

Nõnda siis juhtuski, et ma vaatasin pisut ringi ja otsisin võimalikke kohti, kus neid enam-vähem lähedal saada oleks. Vahepeal väänasin ja murdsin jala, siis kadus igasugune huvi. Kuni Kirke meelde tuletas, et kas... Ma siis võtsin pooleli jäänud otsinud jälle kätte ja leidsin mõned kohad. Nendest on ainult neli registreeritud ametlikult Rahvusvahelises Kassiorganisatsioonis (TICA). Üleüldse ei olnud siiski niisama kerge, et lähen, näen ja ostan. Välja arvatud kuulutused, mille puhul me juba ühe korra ämbrisse astusime...

Ühe halli-valgekarvalise oleks juba peaaegu varem saanud, aga see anti juba teisele ära. Mis tegi natuke kurvaks. Paistavad populaarsed, või õieti on nõudlus vist suurem, kui neid sünnib. Peamiselt ikka selle allergia asja pärast. Nii ma siis olin pisut kärmem teisega, mis meeldis. See tähendab meile kõigile meeldis. Ning panin soovi sisse. Aga ega seegi lihtne polnud. Huvi näitasin üles... tore... nüüd oli vaja avaldus täita ning küsimustik minu ja kasside suhte osas :-) Muuseas küsiti, kas kiisust saab õuekass või kas ma lasen küüned ära võtta. Vastused ära saadetud, jäime ootama, kas omanik on nõus kassi meie perre lubama. Õnneks oli :-) Ju ma vastasin kõigile küsimustele ilma vigadeta. Kuna see koht on üks ametlikult registreeritud paikadest, siis on kogu paberimajandus rangem. Põhimõtteliselt saime "paberitega" kassi, kellega võiks ka näitustel käima hakata. Võib-olla... kui mul väga igav hakkab :-D

Reede õhtul jõudiski siis üks kolmekuune siberi kass meie koju (vasakul on ta natuke noorem, üks foto, mille järgi valisime ;-) Mari oli kena ja läks peale tööd teda ära tooma. Selleks ajaks proovisime veel lõpetada viimased ettevalmistused Kirke toas, kuhu esialgu plaanisime ta jätta (nagu juhtmete peitmine). Olime teda juba mitu nädalat oodanud. Aga enne ei lubatud koju, kui ta polnud kastreeritud. Kojusõit võttis vast üle tunni ning selle aja jooksul ei aevastanud Mari kordagi. Nüüd hiljem tundub ka kõik korras olevat. Aga Mari ei ole just pidevalt ninapidi kassiga koos ka. Nimevalikust sai ka natuke pikem protseduur. Kirkel hulk nimesid välja valitud. Kaalumisel oli Karamell, Iiris (värvilt natuke nagu iirisekomm), Lagrits ning veel hulk muid. Mango oli see, millega me kõik ühiselt nõustusime. Tegelikult on tal ametlik nimi olemas - Iceforest Dogwood.

Meie esimene öö ei möödunud mitte väga hästi. Nagu oleks lapse koju toonud. Sest pisike kiisu nuttis ja kutsus haleda häälega oma teisi kaaslasi. Kuulsime vist kõik variatsioonid ära, millist häält ta oskab teha. Koko ja Sushi olid ka ärevad, ning ei lasknud mul rahulikult magada, sest istusid valvsalt magamistoa ukse juures, aegajalt ust kratsides märku andes, et vaja välja minna. Suure vea tegime, et jätsime Kirke voodi serva kaitsmata, nii et ta jooksis üsna kohe voodi alla peitu ning sinna ta jäigi. Järgmisel päeval sai Mari ta mingil hetkel sülle ning hakkas teda paitama. Ning oh, sa poiss, nüüd oli kiisu kui ümberpööratud. Nurrus nagu nurrumasin. Nõudis aga paid ja kallistusi. Ajas selili käpad üles nagu koer, et teda kõhu pealt paitataks. Ja ronis hästi lähedale, et siis sinu vastu rulli keerata. Kui olime püsti ja sülle võtsime, siis ronis kohe õla peale, et sealt kõrgelt maailma jälgida.

Tal on üks kratsimispost, kuid peame kindlasti midagi kõrgemat muretsema. Õieti lubas Mari ehitada. Ikkagi metsakass, kellele meeldib puu otsas hiilida. "Poti" peal käib kenasti ja paistab, et sööb ka hästi. Oleme pannud lapsevärava Kirke toa ette. Selle vahelt on siis loomad üksteist piilunud. Mango on pisut sisisenud. Sushi kartis alguses, Koko oli selline rahulik. Eile nägin Sushit ja Mangot teineteist takseerimas. Sushi võttis lausa mängule kutsumise poosi. Muidugi jõuab kass üle värava hüpata, nii et lisaks on uks ka ikka enamasti kinni. Eks me laseme mõne päeva pärast tal muud ruumid ka üle vaadata. Nii et ta saaks üle värava kohe turvalisse tuppa tormata, kui nii heaks arvab ;-)

Loomulikult on uue lemmiklooma kojutulekuajal meie pereisa Eestis seiklemas ;-) Ma ei tea, kuidas nii juhtub, et sel ajal meid loomad üles leiavad. Ehk poleks midagi talle öelnudki, kui Kirke poleks juba pildi postitanud. Siis andsin endale ka vabad käed. Paistab, et Toomasele meeldib, kuigi ta imestas, miks nii valge kass. Talle meeldivat triibulised. Hästi õrnalt on näha neid kreemjaid triipe ja täppe seljal. Aga meie meelest on kiisu väga-väga nunnu. Näu!!!!

Kuningpüüton ehk uus pereliige

Ma polegi veel siin lehekülgedel kirjutanud, et meil on uus pereliige. Kelle kojutulekut ma just suurima vaimustusega ei oodanud... Olin juba Marile varem teatanud, et kui ta kavataseb endale mao muretseda, siis seda alles peale meie juurest väljakolimist. Millegipärast aga oskas neiu mind ümber sõrme mähkida, ning nõnda ilmuski pühapäeval majja noor kuningpüütoni isend. Oli koju tulles ainult kolm nädalat vana. Ja isane. Emased pidid palju suuremaks kasvama. Ning on ka kallimad. Sest... sealt saab ju järglasi, keda võib edasi müüa. Maokasvandusega aga laps tegelema ei kavatase hakata. Jääb ikka oma põhitöö juurde.

Mari toimetas enne mao toomist mitu nädalat terraariumi ülessättimisega, mis on väiksemat sorti klaasist kastike. Sain aga aru, et mao kasvades peab selle suurema vastu vahetama. Sedasorti madu võib kasvada meeter-poolteist pikaks. Nüüd on mul ainult mure, et ma sügavkülmast liha otsima minnes, end surnuks ei ehmata, kui sealt külmunud hiire või roti avastan. Ilmselgelt oli see mu kõige mõjukam argument, miks ma keeldusin madude omamisest. 

Aga ma andsin lõpuks järgi... Võis olla, et mul läks süda haledaks, kui saime aru, et kassi omamine on suure küsimärgi all. Sest Mari on ilmselgelt allergiline neile. Oleme küll uurinud ka kasse, keda isegi allergikud saavad pidada. Nagu näiteks siberi metsakass. Aga hetkel vean täielikult seanahka. Mul pole lihtsalt energiat (ja jalgu all), et mõelda, kuidas kodu "kassikindlaks" muuta. Põhiprobleem on juhtmed, mida nad armastavad järama hakata. Üks tegelane hammustas ju kunagi mu üsna uue läpaka laadimisjuhtme läbi. Mis tegi mind hirmus kurjaks. Natukeses ajaks. Kuni kiisu oskas mind täielikult ära võluda. 

Puma oli selline kass, kellesarnast polnud ma varem kunagi näinud. Mitte et mul neid väga oleks kunagi olnud. Ainult need, kes armastasid Õismäel meie esimese korruse rõdu all pesa teha. Puma oli selline leebeke ja hea südamega. Kui nii võib kassi kohta öelda. Ma ei tea, et ta oleks kunagi kedagi isegi naljaviluks kriimustanud, rääkimata hammustamisest. Sa võisid teda vabalt sabast sikutada, mille peale ta korraks pead keeras, ning siis õlgu kehitades edasi toimetas. Mis ei tähenda, et me teda sabast tõmbamas käisime. Lihtsalt vahetevahel, olude sunnil. Kui ta kippus näiteks end riidekappi peitma. Nii et latt on väga kõrgele seatud kasside osas.

Aga madu Luppi on vist end üsna kenasti meie juures sisse seadnud. Hetkel sööb ühe hiirekese nädalas. See tuleb üles soojendada teatud temperatuurini. Nagu näiteks minu fööniga 🙃 Ja siis ta nina ees näpitsate otsas liigutades pakkuma. Nagu oleks hiireke elus. Madu on tõeliselt kiire, kui selle enda haardesse krabab ning siis kiiresti rulli tõmbab.Ta on ju kägistaja. Mari kõige suurem mure oli, et uus elanik ikka söögiga nõus on. Sest mõned ei lase end nii kergelt lollitada. Hetkel tundub kõik korras olevat.

Minu elu uus elukas pole kuidagi seganud. Mari tegutseb ise. Ainult, kui ma köögis näen kilekotis hiirt, mis sooja veega täidetud kausis, siis tuleb meelde, et üks elusolend meil kodus juures. Kirke olevat lubanud aidata, kui Mari juhtub ära olema. Nii et olen täiesti mängust väljas.

Meil on siis peaaegu nii, et üks koduloom inimhinge kohta. Ainult Toomasel veel üks puudu, nagu keegi tegi märkuse, kui me perepilti vaatas 😀

Kooli lõpp

Ja ongi nii, et mu noorem laps on ka ametliku paberiga spetsialist - hambatehnik. George Brown College lõputseremooniad toimusid Sony kontserdikeskuses Toronto kesklinnas. Sinna mahtus muidugi hulga rohkem rahvast ära võrreldes Toronto Ülikooli saaliga, kuigi sellest hoolimata tuli ikka kohad kinni panna. Vist oli kolm kohta igale lõpetajale. 

Seekord oli lausa Toomas kohal. Tal on siiani kuidagi nii õnnestunud, et pole ühelegi koolilõpu tseremooniale jõudnud. Sest on alati Eestis olnud :-) Ta jõudis ikka mitu korda küsida, kas kõik need ongi nii igavad olnud, ja vist salaja rõõmustada, et ei ole varem pidanud ühegi jaoks kohal olema :-D Eks ta ole... Muidugi on oma lapse lõpetamine maailma kõige uhkem asi, aga kui siis peab kõikide teiste pidulikku momenti ka jälgima... ja kui neid veel nii palju on... siis... no-jah... Ma arvan, et kõige toredam oli gümnaasiumi / high school lõpetamine. Sest seal tundsin esiteks rohkem lapsi ning teiseks oli lahe kuulata, mis igaühe tulevikusoovide kohta öeldi. 

Nüüd tekitasid elevust saalist kostvad hüüatused: "Ma olen tema isa!", "See on mu õde!", "Sa oled minu eeskuju!", "See on mu tüdruksõber!" jne. Õnneks ei olnud neid liiga palju, sest muidu oleks kogu asi vist natuke tüütuks läinud. Ülikooli omaga võrreldes, oleks tahtnud ka näha, et alles peale iga eriala kõigi lõpetajate ettekutsumist oleks tehtud suur aplaus. Nüüd oli mõne puhul aplaus üsna kesine. Kui mõne teise puhul ülevoolavalt vali. Hambaspetsialistide (tehnikud, hügienistid, hambaarsti abilised) kõrval olid kohal med õed ja lasteaednikud. Väga läks südamesse ühe med õe lugu, kelle emal avastati vähk. Ema suureks sooviks oli olnud näha oma tütre pulmi. Mispeale neiu poiss-sõber oli öelnud: teeme ära! Nii et see soov sai täidetud. Kooli lõpetamisele ta aga ei jõudnudki. Tunnistan, et mul tulid pisarad silma. Ja kui ma varem olen proovinud neid tagasi hoida või varjata, siis nüüd ma ei hoolinud. Lasin pisaratel vabalt mööda põski alla voolata. Ei tea, kas olen suureks saanud 😉

Mingi hetk tseremooniast hakkasin lõpetajate nimekirjadest aja viitmiseks mõnda teist eestipärast nime otsima. Ei leidnud, kuigi üks soomlane jäi küll silma. Tema lõpetamine oli teisel päeval. Loomulikult oli nimekirjas lugematu arv Aasia päritolu rahvast ja indialasi. Mis tuletab meelde, et jälle kord tehti kummardus siin elavatele ja elanud indiaanlastele, kelle maa peal me oma elu sisse oleme seadnud. Üks indiaani laulik tuli oma trummiga meile lausa laulma.

Muidugi ei pääsenud kõnedest. Mille üheks läbivaks teemaks oli muude seas tehnoloogia areng. Mis mõne eriala puhul natuke murelikuks võiks teha. Kuid samas kutsuti hoopis üles kõigele sellele pigem positiivselt vaatama. Ja kui võimalust veelgi rohkem areneda. Ma tean, et hambatehnikute käsitsi töö kõrval on olemas ka uued masinad (3D printerid). Kirke ütleb, et tegelikult ei peaks väga mures olema. Sest masin teeb küll valmis, kuid ikka on vaja natuke tehniku kätt. Ning väga keeruliste juhtumite puhul ei ole asi ka niisama kerge. Lisaks, kui soovid ikka natuke loomulikuma näoga hammast (mis ei kriiska kohe, et on valed), eriti esihambad, siis on vaja üsna osavat ja kogenud tehnikut. 

Kirke on tegelikult juba ametlikult tööl. Põhimõtteliselt on ta juba jaanuari algusest seal olnud. Kui pidi praktikal käima hakkama. Enne praktika lõpetamist pakuti talle täiskohta. See on üks üsna väike labor, kus tegeletakse just kõige keerulisemate juhtumitega. Nii et ta saab sealt väga palju kogemusi. Sügisel pidi minema täienduskoolitusele just selle uue tehnoloogia osas ;-) Eriti hea on ka see, et kui on vaja, ning võimalus on, siis saab ta üsna kergelt vaba päeva võtta. Kuigi samas ei pakuta lisatervisekindlustust (mis kataks näiteks hambaravi või ravimid). Nooremana ehk pole see liiga suureks probleemiks. Igal juhul soovitasin tal iga kuu mingi osa palgast kõrvale panna. Arvestades, et paljudes kohtades tuleb niikuinii osaliselt see kindlustus kinni maksta (mina näiteks).

Mõned pildid ka juurde. Lilled ostis Toomas, kes viimasena kohale jõudis. Ma olin küll küsinud, kas Kirke lilli tahab, kuid sain vastuseks ei! Ta on minusugune, kes pigem potilille koju toob ;-) Kuigi tema puhul on vist tegemist, et potilillgi ellu jääks :D Üldse lillede kinkimine on siin üsna viimane asi, mille peale mõeldakse. Kuigi neid ikka kingiti. Tundus, et aasialaste jaoks on see ka suurema tähtsusega.

Ja siis muidugi pildid emme, issi ja poiss-sõbraga, kes on Saksamaal sündinud poolakas (kutsume teda Taanieliks, mille kohta ta on öelnud, et kõlab paremini kui Daniel). Ta lõpetas sama kolledži päev enne sotsiaaltöötajana. Taaniel on üks nendest, kellele ei õpetatud  emakeelt, kui Kanadasse elama asuti. Ma olen tegelikult juba ammu loobunud väga seisukohta võtmast, milliseid otsuseid vanemad selles suhtes teevad. Aga kurb on ikka. Seda enam, et poisil endal on kahju... Et ta ei saa hästi oma lähedaste sugulastega suhelda, kui Poolas on. Nad Kirkega õpivad õieti praegu hoopis koos saksa keelt. Sest Kirkele meeldiks korraks seal käia end täiendamas, st kunagi tulevikus. Saksamaa pidi olema hambatehnika poolest väga heas kirjas. 

Tähelepanelik silm võib püüda minu käes kepi. Muretsesin selle ühel hetkel, sest kuigi luu oli kokku kasvanud, siis väänatud jalg oli ikka pidevalt paistes ning käimisega raskusi. Mina märkan küll, et ikka järjest vähem paistes, kuigi Toomas kinnitas, et ei näe mingit vahet. Jalg on lihtsalt paks ja kole. Lisaks muidugi parem puus, mis aegajalt karjub, et ma ei tohiks nii palju raskust talle peale panna. Mul on mõned hetked olnud, kus arvan, et jalg kaob alt... Kepi valisin sellise, mis esimesel hetkel ei hüüa, et appi, vana inimene tuleb :-) See on selline kena puidust matkakepp. Saab ka metsa kaasa võtta. Huvitav on muide tähele panna, kuidas inimesed on kuidagi tähelepanelikumad sinu vastu, kui kepp on käes. Samas ütles keegi, et ma näen välja: old and wise :D

Aga... palju õnne pisikesele pesamunale! Ma olen vahel mõelnud, kuidas tal oleks läinud, kui me ühel päeval siiski Eestisse oleks kolinud. Kardan, et mitte just väga kergelt. Praegusel ajal ilmselt enam mitte, sest Eesti on ka väga kaugele jõudnud õpimuredega lastega. Vähemalt mul on selline mulje jäänud. Õieti näpistan ma alati end sarnaste "oleks" mõtete juures. Sest elu on läinud nagu ta on läinud. Ning kahetsemine ei aita ei ühte ega teistpidi. 

Oh, ja veel kleit ja tualett. Kirke oli väga õnnelik oma kaltsuka leiu üle. Maksis ainult kuus dollarit jaapanipärase mustriga kleidi eest. Oli poole hinnaga saanud. Kingad olid sellega võrreldes kümme korda kallimad. Ripsmed tumedamaks. Õhtul patsidesse punutud juuksed lahti ning kamm läbi... ja oligi neiu valmis :D Nii lihtsalt see käibki.

Kulmud ja mood

Ei teagi, kust otsast pihta hakata... Läheks minevikku kooliaega, mil viimati kulmudele mingit tähelepanu pöörasin. Kui mulle tundusid mu väga heledad kulmud liiga karvased. Trimmisin siis natuke äärest, kuigi ei läinud kunagi nii kaugele, et neist ainult peenikesed kriipsud said. Mida minuealised vist rõõmsalt tegid. Ja hiljem proovisid oma kriipsudest lahti saada, sest mood nõudis midagi muud. Pidev kitkumine mõjub ju nõnda, et lõpuks karv tagasi ei kasvagi.

Nüüd võivad kõik nooremad või moega kaasas käijad kiiresti lugemise lõpetada, sest üks pool sajandit ilma peal elanud daam hakkab moest rääkima ;-) Ja mind võib vabalt dinosauruseks kutsuda, sest ma ei ole tähele pannud, millal küll on juhtunud, et kulmud on näo kõige tähtsamaks osaks saanud. Mu noorte tütarde "moekaugus" ei aita kaasa, sest muidu oleks ammu nende kallal näägutanud, et jätku kulmud rahule 😀

Mulle meeldib see mõte, et kulmud on võimalikult "looduslähedased". Aga... endale kulmude pähe joonistamine, ikka "mida paksem ja suurem seda uhkem", ei mahu mul üldsegi pähe (just need, kes üle piiri lähevad, kuigi... kes ütleb, kus piirid on). Või õieti... otsesõnu... mulle nad lihtsalt ei meeldi. See tähendab, kui sul ikka algusest peale neid pole või nad on nii heledad, et eriti välja ei paista, siis las nad ollagi sellised. Või kui, siis ainult natuke tumedamaks tehtud, kui see nii väga oluline on. Minu jaoks kindlasti ei ole. Mäletan, et millalgi proovis üks meigikunsti spets mu kulmud tumedamaks teha, ja oh, õudust! see ehmatas vist temagi ära ☺️ Ta ei öelnud sõnagi, aga ta ilme rääkis rohkem kui ta sõnad. Vat, mitte kuidagi ei sobinud nad mu kahvatusse näkku. 

Huvitav on samas see, et mu "hele" Kirke on õnnistatud tumedate kulmudega. Pildil ei tulegi see kontrast nii teravalt välja. Aga tal on hoolimata blondist peast need loomulikult tumedamad. Mida ta ei värvi. Ta ei värvi ju ka silmi, rääkimata muust meigist. Mari mul täpselt samasugune. Vahel mõtlen, et kust see küll tuleb... Mina pole muidugi ise ka eriline meikija. Välja arvatud ripsmed tumedamaks ja silmalaule midagi. Sest muidu kaovad mu silmad prillide taha ära 🙂 Vaevalt küll lapsed oma vanemaid suurt jälgivad. Pigem ikka sõpru. Kuid nendel olen küll meiki peal näinud... Eks mu tüdrukud ole vist omaette erilised või õieti tavalised 🤔

Tegelikult olen ma üsna tolerantne igat sorti moevoolude suhtes. Kui inimesele meeldib, las siis olla. Ma ei lase end eriti kõigest taolisest suurt mõjutada. Ei teagi, miks need kulmud mind närima on hakanud. Vist rohkem sellepärast, et kenad näolapid on minu jaoks "ära rikutud", ja on natuke klounilikud või annavad kurja ilme või tunduvad kunstlikult pealekleebituna (kindlasti mitte kõik, sest seda asja osatakse ka ilusti ja mõõdukalt teha). Muidugi ei jää ükski mood kunagi püsima. Mis annab põhjust tulevikus oma möödunud aja fotosid vaadates imestada, kuidas küll me kunagi arvasime, et just need riided ja soengud ja meik ja kõik muu võisid moekad olla. Kui mõni noorem tegelane nüüd lugemisega nii kaugele jõudis, siis tarvitseb neil ainult oma vanemate või vanavanemate pildid välja otsida. Ausõna, me ei proovinud võimalikult tobedad välja näha 😀 

Ja, oh häda... Viimased moeuudised, mida uudishimust kulmude osas lugema läksin, räägivad jälle kitsamast trendist. Nüüd võiks veel jutustada kunstripsmetest, mis ju väga kenad, eriti kui inimest pole ripsmetega eriti õnnistatud. Ainult mõnikord jääb silma, kuidas suuruse osas tundub lausa mingi võistlus käivat. Ei, mida pikemad ja tihedamad ei ole ilusamad. Aga... Ilmselgelt kuulun sellesse klubisse, kes eelistavad pigem võimalikult loomulikku välimust. Isegi kui see tähendab lugematuid kortse ja halle juukseid. Mis ei tähenda, et teised iseenda!!! ja mitte kellegi teise jaoks midagi oma välimuse osas muuta ei võiks. Sest tean, kuidas see mõjutab üleüldist enesetunnet. Peaasi, et õigel ajal osatakse nende "putitamistega" piiri pidada 😉

Eurovisioon

Ongi jälle maailma suurim lauluvõistlus peetud. Võitjaks Holland. Mille üle ma üldsegi ei nuta. Oli üks mu lemmikutest, kelle võidu puhul rõõmustanuks. Järgmise aasta maikuus toimuvad Hollandis muide ka Invictus Games ehk siis Võitmatute mängud. Teiseks lemmikuks olid aserid. Kuulasin nende natuke "ilustamata" versiooni (vaata allpool video). Ja ikka meeldis. Oleks päris lahe olnud, kui Eurovisioon Aserbaidzhaanis toimunuks. Mitte, et ma ise sinna vaatama kipuks ;-)

Teisteks lemmikuteks oli Norra (eriti tänu osale, kus saamist laulja oma suu lahti tegi), Taani (kuidagi hästi armas ja südamlik), Shveits (rütmikas tantsulugu). Aga ma pean ka ütlema, et mulle meeldis samuti Belgia, mis ei jõudnud finaali :-/ Kindlasti oleks vahetanud mõne teise lauluga, mis lõpuvõistlusel laval. Eriti nendega, mis ei pidanud üldse oma koha eest võitlema.  Üldiselt ei ole ma üldse nõus arvamistega, et sel aastal oli valik kuidagi kesine. Ma mõtlesin hoopis, et imelik, kuidas ükski laul ei riiva kõrva ning on lõpuks päris kuulatavad (vist ikka paar olid, mida ma kiirelt edasi kerisin).

Eestil ei läinud lõpuks ju kõige halvemini. Jõudis finaali ja sai 19.koha. Kas mulle meeldis? Meeldis... kuigi ma oleks pigem meie eesti-armeenlase Israeli saatnud ;-) Kuulasin just praegu uuesti üle Hollandi ja meie Stefani lood üsna teineteise sabas. Ja mõtlesin, et ega meie oma poleks väga palju halvem olnud... Midagi sarnast jäi kõlama, midagi hingele... (Paistab, et ma pole ainus, kes seda märkas 😉 Tomi Rahula mõtiskleb, mis oleks saanud, kui meilt ka klaveriga poiss kohal oleks olnud.)

Eesti "Tormi" kohta veel kellegi arvamus, et see oli "all over the place". Alguses tundus nagu kantri, siis eurovisioon, siis ballaad, siis kantri jälle. Ma ei ole väga nõus, kuid saan aru, kuidas mõttelõng võis kerida. Kirke sõbrale ei jätnud ka erilist muljet, kuigi kiitis lauluhäält, ning imestas, kuhu kitarr vahepeal kadus ja jälle välja ilmus :-D Paistab, et see trikk jäi teistelegi silma ning sellest on mõnel pool kirjutatud. Aga... ajakirjanduses on iga äramärkimine ju suur asi ;-) Stig Rästa heliloojana on muidugi täiesti omaette klass ning läheb kindlalt meie muusika ajalukku. Ma loodan, et täitub ka ta unistus oma laulu laulukaare alt kuulda. 

Eesti esituse osas ei imesta, kui hakatakse hädaldama, kuidas kaamera otseülekande ajal trikke tegi. Ma ei arva, et see kuidagigi oleks mõjutanud lõpptulemust (küll aga võib see mujal Eesti "maailmapildile tuua", kuigi praegu paistab, et kitarritrikk on neil rohkem hambus). Tänapäeval on enamus fänne laulud juba varem ära kuulanud ning oma otsuse teinud. Vaatasin ka Victor Crone intervjuu üle. Ta tundus kuidagi kurb, et vähemalt 10 parema hulka ei jõudnud. Aga tal ei ole üldse põhjust selleks! Ta viis Eesti edasi ja me ei jäänud ju viimaseks ;-) Ilmselt tundis ta suuremat koormust, et oli teise riigi eest väljas. Ning alguses jäi ka mulje, et rootslased ei andnud üldse hääli. Ma oleks ka kurb, kui Eesti oleks mind ära unustanud (mitte et ma sellises olukorras olen kunagi olnud ;-) 

Suure uhke numbrina välja kuulutatud Madonna valmistas aga täieliku pettumuse. Mulle vähemalt. Mitte, et ta kunagi mu mingi lemmik oleks olnud. Ma kuulasin teda ja mõtlesin, et kui ta oleks olnud üks tundmatutest võistlejatest, siis poleks ta saanud isegi poolfinaalist edasi. Lavaline etendus polnud samuti midagi, millega uhkustada. Kuigi ta ju sellele ongi vist enamasti mänginud.

Seekord sundisin Kirke ja ta poiss-sõbra laule kuulama, sest nad jõudsid õuest just võistluse alguseks kohale :-) Meelitasin Islandi lauluga. Sest Taanielil (ei ole eestlane, aga nii kõlab Daniel natuke eestipärasemalt) on oma metal bänd. Aga lõpuks tuli välja, et ta pidas nende laulu liiga pehmeks, kuigi algus oli paljulubav. Lõpuks vist jõudsime järeldusele, et Norra laul oli hea. Niipea kui laulud lauldud, kadusid nad kärmelt Kirke tuppa. Palusid, et ma hiljem ütlen, kes võitis :-) Asi seegi, et nad ei vaielnud vaatamisele vastu. Eelmisel aastal olid meil mõned laste sõbrad külas, kellega koos jälgisime. Läbi brittide kanali. Kus oli päris naljakas kommenteerija. Kirke tuletas seda poole vaatamise pealt meelde, aga ma ei tahtnud ülekannet katkestada ning uut otsida. Kohalik telejaam, mis on pühendunud rohkem multi-kultile, on näidanud nii poolfinaale ning eile õhtul ka finaali, muidugi varem salvestatuna. Meil pole aga teleteenust. Pealegi on ju "elusast peast" palju põnevam vaadata. Ma ei ole nii kannatlik, et ei vaataks ära, kes võitis :-P Järgmisel aastal peaks ehk hoopis uuesti varakult ühisvaatamise korraldama. 

Oranžid mütsid, kokaiin ja kanepišokolaad; natuke riigimeestest ka...

Kui mehed oleks need, kes lapsi ilmale toovad, siis oleks abort nende püha õigus. Või midagi sarnast teatas hiljuti ette jäänud artikkel. Nüüd võiks muidugi vaielda, et siis oleks hoopis naistest kujunenud sama hoolimatud kui mehed praegu. Aga ma parem ei hakka vaidlema :-) Veel on huvitav, et sel ajal, kui USA üks osariik kirjutas alla abortide keelustamisele, siis Kanada kõrgem kohus võttis vastu hoopis teistmoodi määruse, kuna arstide hulgas võib olla neid, kes ei poolda aborte või abistatud enesetappe (viimased muudeti seaduslikuks paar aastat tagasi). Nüüd on öeldud, et sedasorti arstidel puudub õigus oma arvamust peale suruda ning nad peavad suunama oma patsiendid nende poole, kes saavad abi pakkuda. (Kõrvalolev pilt on Marie Forseli blogist - raamatust ja sobib natuke mu jutu juurde.)

Kanada riik on mitmes suhtes, mis puudutab tavalist inimest, olnud (vähemalt uuemal ajal) kaasamõtleja ning toetaja. Mis ei tähenda, et viimane kui üks inimene ühtemoodi mõtleks. Loomulikult mitte. Muidu ei peaks sellist korraldust kõrgemalt poolt välja hõikama. Elanike õnneks muidugi hõigatakse. Ja kuigi aegajalt satub riigi või provintsi etteotsa inimesi, kelle tegude peale õige pea kulmu hakatakse kergitama, nagu näiteks meie uus Ontario provintsi peaminister, siis ega nad seal ka liiga kaua lollusi teha ei saa, või vähemalt lootus jääb... Saan aru, et kulusid tuleb kokku tõmmata, aga… minna hariduse ja tervishoiu kallale on midagi, mis paljudele kohe üldse ei istu, ning sellega on just uus konservatiivne valitsus hakkama saanud. Selle asemel investeeritakse jahimeestele säravoranžide nokamütside programmi. Kui jahimees toob kogumispunkti loomanaha ja see hea kvaliteediga on, siis saabki ta selle eest mütsi. Et ikka loomade küttimine oleks “loodussõbralik” ja kõik osad loomast kasutatud saavad :-/ Looduskaitse ja kliimasoojenemise vastu võitlemisele võib selle kõrval vabalt joone peale tõmmata, või vähemalt rahasid koomale tõmmata. Oh, taevane aeg küll, oskan ma ainult ohata...

Tervishoiu teema on aga midagi, millele me siin Toomasega kahekesi vananedes palju rohkem peame mõtlema hakkama. Nii et… ma ei rõõmusta, kui sealt kulusid kärbitakse. Vananemise ja pensioniga seoses lugesin mõni nädal tagasi huvitavast ettepanekust siin Kanadas. Kuna üha rohkem proovitakse pensioniks raha kõrvale panemine inimeste endi õlgadele veeretada, siis ei tähenda see sugugi, et ka kõik kulpi löövad ning rahahunnikuid madratsi alla hakkavad peitma. Võiks ju peita, kui midagi peita oleks ;-) Isegi need, kellel rahakest on, muretsevad, kas ikka surmatunnini sellega toime tullakse. Vanasti oli tavaline, et töökoht pakkus sulle pensioniplaani, mis kindlustas igakuise ekstra sissetuleku surmatunnini. Peale surma jätkusid väljamaksed abikaasalegi (enamasti küll väiksemana). Taolisele skeemile põhinevalt on välja tuldud ettepanekuga, et 65. eluaastal võiks soovijad mõnekümne tuhande dollari eest osta üsna sarnase kindlustuse. Mille puhul hakkaksid väljamaksed küll alles siis, kui oled 85, aga vähemalt sinnamaani võid natuke lahedamalt oma “varude peal” elada. Ning ei pea muretsema, kas ikka viimasel paaril aastakümnel omadega toime tuled (kui muidugi nii kaua elad). Minu meelest väga hea idee, kui sellega ka kuhugi kaugemale jõutakse. Ei pea ju kõike vara oma lastele jätma. Kes siis esimese asjana võtavad ülesandeks see kohe läbi lüüa. Olen seda liigagi palju näinud. Ma muidugi ei ütle, et see on mingi reegel. Lihtsalt mõnikord on tõesti kurb näha, kuidas pärijad vanainimese kokkuhoidlikult kokku kogutud raha hoolimatult sirgeks löövad.

Kanada uudistest veel nii palju, et hiljuti tuli see suur riik teisele kohale Šotimaa sabas… palun trummipõrinaga nüüd… kokaiini tarbimises. Tegelikult platseerus teisele kohale mitu riiki: Brasiilia, Portugal, Itaalia, Taani, Inglismaa, Šveits, USA ja Prantsusmaa. Küsimus on nüüd, et kuidas Kanada ja kokaiin... Oleks vist oodanud ikka kanepitarbimise esikohta, sest meil on ju nüüd täiesti ametlikult olemas poed, kust osta niisama vabal ajal tarbimiseks kanepit :-) Kas tõesti on põhjus hinnas, sest kui maailmas käiakse keskmiselt ühe kogaiinigrammi eest välja $120, siis Kanadas saab seda üsna soodsalt $85 eest soetada... (Ma ainult lugesin sellest! Ausõna! Pole ise proovinud narkootikume kunagi osta ;-)  Kanepi osas vist lööme aga varsti kõiki riike :-D Kuigi samas juba kurdetakse, et kanepi hind on siin riigis natuke tõusnud.  Mina igaljuhul ei kavatse küll rekordi püstitamisele kaasa aidata. Sest minust suitsetajat ei saa. Isegi vist kanepiga maitsestatud kookide sööjat. Või oot… kas kanepišokolaad on olemas…? :-D No, ja kui minust ei saa kanepiga sinasõpra, siis vähemalt võiks minna kanepi- ja muusikafestivalile, mis toimub esmakordselt sel suvel üsna meie lõbustuspargi kandis. Kes nüüd minuga augusti lõpus kampa tahab lüüa... ;-)

Troonide mängu lõpp...

Peaksin vist alustama sellest, et kunagi ammu nägin neid Troonide mängu raamatuid ja mõtlesin, et võiks ju lugeda. Aga ei mäletagi, miks see mõte katki jäi. Vist tulid teised raamatud vahele. Nagu näiteks tsivilisatsioonide tekkimise ja huku kohta ;-) Mingil momendil vist saabus ka sari telerisse. Aga… meil vist ei olnud enam teleteenust, et isegi kogemata mõne osa peale sattuda. Sõber jagas kunagi, kui vist kolm aastat mööda oli läinud, lausa seeriat vaatamiseks. Ja raamatufaile. Aga… me vaatasime vist selle asemel midagi muud. Nagu näiteks brittide “My Family”.

Ja nõnda need aastakesed mul käest pudenesid. Lausa nõnda, et kuigi mul aegajalt jäi kõrva, et Troonide mäng on käimas, ja ma teadsin, et kusagil on isegi midagi, mida vaadata, siis millegipärast ei ole ma siiani mitte ainsamatki osa näinud. Välja arvatud pildid ja mõni üksik katkend. Aga vist selleski osas olen täiesti vaeslapse mõõtu. Kui keegi mingist peategelasest räägib, siis mul pole aimugi, kes ja kus. Kas ei olnud nõnda, et peategelasi muudkui langes kui kärbseid…? Nii palju siis minu teadmistest.

Vabandust, kui keegi sattus siia, sest arvas, et mul on mingi salajane teadmine, mis täpselt viimases osas juhtuma hakkab. Mul pole õrnematki aimu. Nii palju tean (või arvan teadvat), et viimane osa on filmitegijate poolt üksipulgi läbi vaadatud, et mõni 21.sajandi asjandus kogemata kaadrisse pole jäänud :-)
Aga isegi kui mul pole vastust, siis ei ole vaja muretseda… siin on Toronto lehetoimetaja loetlenud kõik mängude lõppemise head ja halvad versioonid :-) Ma ei oska hästi seisukohta võtta ega kommenteerida, sest mitte ükski nimi ega seik ei ütle mulle mitte kui midagi.

Tegelikult jäin mõtlema selle peale, miks tehakse filmiapsudest mõnikord nii suur number. Minu meelest on need naljakad. Ja näitavad, et me kõik oleme ekslikud. Kindlasti ei sega see filmivaatamist ning ei tekita mul tunnet, et Appi küll! Nüüd on minu filmivaatamine täiesti rikutud. Isegi öösel ei saa rahulikult magada. Kallid inimesed, need on ju ainult filmid. Need ei ole päris, nad isegi ei kandideeri “päris” peale :-)

Pildi napsasin siit. Tundus selline põnev kompositsioon ;-) Küsimus on, kas ma peaks nüüd ikka vaatamise ette võtma, kui sari läbi saab...???? Või peaks hoopis raamatud läbi lugema???? Või jätma rahumeeli kõik vahele????

Tsivilisatsiooni hukk... ?

Mõned aastad tagasi lugesin läbi raamatu, milles räägiti tsivilisatsioonide tekkimisest ja kadumisest (Jared Diamond "Collapse" 2005). Eriti on jäänud meelde üks sajandite tagune rahvas Põhja-Ameerikas. Nii palju kui on suudetud kindlaks teha, siis oli neil väga kaugele arenenud ühiskond (maiade ja asteekide oma on nende kõrval muidugi rohkem teada-tuntud). Nad ehitasid isegi mitmekordseid maju. Aga ühel päeval polnud neid enam... Õieti mitte ühel päeval, vaid ikka natuke pikema aja jooksul. Ajaloolased on teinud kindlaks, et põhipõhjus oli väga proosaline. Nad jäid lihtsalt nälga. See tähendab, et nad kasutasid ära kõik ümbruskonna varud. Kui siis veel lisada juurde väiksemgi kliimamuutus, polegi vaja kaugelt põhjuseid otsida, miks kõik nii läks, ning need, kel võimalus, põgenesid kusagile mujale.

Mõtlesin selle peale jälle, kui hiljuti artikli peale sattusin, mis küsis: Kas oleme tsivilisatsiooni hukkumise teel? Omamoodi on see eelmise postituse jätk ning ka vastus sinna jäetud kommentaarile (ma polegi täpselt aru saanud, kelle sabarakuks see kommenteerija on ;-)  Luke Kemp on mures, et nii nagu eelmised tsivilisatsioonid, seisame me uue „huku“ lävel. Arnold Toynbee ütleb oma töös, milles uuris maailma erinevaid tsivilisatsioone, et inimkond on ise nendes „hukkudes“ süüdi. Kuigi... mitte ainult nemad, natuke on ka „abi“ saadud. Läbi inimkonna ajaloo on mitmeid selliseid tõuse ja kukkumisi olnud. Ja me ikka ei õpi. Või me mõtleme, et oleme küllalt targad ja teadlikud, ning lõpuks sammume ikkagi kuristiku servale. Sest nagu ütleb artikli autor Kemp, selline käitumine võibki olla täiesti „normaalne“ nähtus iga tsivilisatsiooni jaoks. Võiks ka arvata, et oleme tehnoloogiliselt palju kaugemale arenenud ja oleme immuunsed selliste ohtude vastu, kuid tuleb välja, et need pigem lisavad ootamatuid väljakutseid kõigile muudele probleemidele. Ja ei tähenda, kas tegemist on väikeste või globaalsete mõõtmetega ühiskondadega. Globaalsus võib pigem kaasa aidata üleilmsele kokkukukkumisele. Sest me oleme üksteisest üha rohkem sõltuvusse sattunud.

Kuigi ei ole olemas mingeid täpseid reegleid, kuidas kõik võiks toimuda, siis ajaloolased, antropoloogid ja paljud teised on toonud välja erinevaid tegureid, mis aitavad ühel tsivilisatsioonil lõpusirgele suunduda. Ta võrdleb ka, et ühiskond võiks olla nagu trepp, mida mööda me ronime. Ning iga sammuga, mis me astume, kukub redelipulk ära. Mida kõrgemale me jõuame, seda kõrgem saab meil kukkumine olema. Sest oleme kaugenenud oskustest, mis aitaksid meil toime tulla juhul, kui ei saa enam kasutada tehnoloogia saavutusi, kui on kadunud vanad oskused.

Kliimamuutus: põhjustab ikaldust, nälga ja kuivust (kõrbede tekkimist).

Elukeskkonna muutused: vee saastamine, mulla viljakuse vähenemine, metsade mahavõtmine jne, mis tähendab, et paik, kus me elame ei suuda enam pakkuda elukeskkonda, kus inimene eksisteerida saab.

Ebavõrdsus ja oligarhia tekkimine: ei tähenda ainult seda, et ebavõrdsuse süvenemine tekitab probleeme, vaid takistab ka võimet midagi teha ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks. See juhtub tavaliselt tsükliliselt. Inimeste arvukus kasvab, töötajate arv suureneb, aga tööd pole pakkuda, mis omakorda muudab tööhinna madalaks. Kaob üksteise toetamise tunne, igaüks on enda eest väljas... Tulemuseks on poliitilised rahutused.

Keerukus: Ühiskonnad kukuvad kokku, sest nende ülesehitus on muudetud väga keeruliseks ja bürokraatlikuks. Ühiskonnad on probleeme lahendavad üksused, mis paratamatult muutuvad ajapikku üha keerukamaks, et kõike „korras hoida“ ja reguleerida. Aga mida keerulisemaks asjad muutuvad, seda raskem on kõigest sellest tegelikku kasu lõigata.

Välispidised mõjutused: sõda, loodusõnnetused, näljahäda ja haigused.

Juhuslikkus/halb õnn: Kui üks liik võitleb pidevalt oma ellujäämise nimel muutuvas keskkonnas, siis on „välja suremine“ pidevaks probleemiks. Võib küll proovida mingit valemit leida, kuid lõpuks on ikkagi põhjuseks teatud tingimuste olemasolu, jõudmine murdepunktini, kus enam pole midagi teha.

Inimesed küsivad vahel, mis see ajaloo tundmine meile annab. Jah, isegi mõtlen vahel hoolimata sellest, et olen ajaloohuviline. Aga seda ta annabki, et me teoreetiliselt peaks õppima möödunust. Just nimelt teoreetiliselt. Sest tegelikkus on hoopis midagi muud. Enamuse jaoks on see tühi jutt. Nendele on tähtsam see, et neil oleks liha grilli peale panna, õlu külmas ja puhkus soojale maale kindlustatud. Mingi „homo sapiensi“ päästmine või tema elushoidmise toetamine, pole eriti nende asi, nagu hiljuti Ameerika tänavatel tehtud küsitluses selgus. Mitte muidugi sellepärast, et nad nii hoolimatud eneste ehk inimeste vastu oleksid. Neil lihtsalt polnud aimugi, kes see „primaat“ olla võiks. On see siis harimatuse/harituse küsimus või puhas hoolimatus või usk, et "minuga ei juhtu midagi"... kes teab...

Eesti võib ju suurel häälel proovida nõuda, et nende piirid on kinni, ja et ei mingid põgenikud ega muud segavad faktorid ei tohiks tulla ning meie elu rikkuda. Aga... kui seista massi ees, kellel on tühi kõht ja nägemus, et kusagil mujal võib seda kõhtu täita, siis sa ei või kunagi ette teada, milleks nad valmis on. Siis oleme olukorras, kus igaüks peab oma koduuksel iseenda eest seisma. Mingi maailmakord ei oma siis enam üldse mingit tähtsust. Ning Hollywoodi filmid katastroofidest võivadki tõeks saada... Muidugi tahan ma uskuda, et inimkond on sellest kõigest üle. Ja et seda ei juhtu kunagi, sest me oleme ju palju targemad kui me esiisad. Aga... mida vanemaks ma saan ja mida rohkem mõistan, kui väga erinevalt me kõik mõtleme, siis seda rohkem kaob usk sellesse. Piisas vaid näiteks mõnekümnest aastast kui kordus maailmasõda, mida ei pidanud mitte kunagi juhtuma. 

Ma proovin küll olla selline hooliv ja loodust hoidev, nii palju kui mina teha saan. Aga tunne, et me liigume ühte või teistpidi väljasuremise poole, ei kao. Ning kas ongi tähtsust, millal see täpselt juhtub. Kas mõni põlvkond varem või mõni põlvkond hiljem. Ning kas see juhtub vindudes või pauguga. Loodus suudab end jälle jalule ajada, kindlasti teistsugusena, kui me seda praegu tunneme. Seda muidugi, kui me planeet ikka veel alles on ;-)

Vaatasin eile kirjutatu üle, ning ETVs tuleb just "Suud puhtaks". Tasub vaadata, jälle teemaga seotud :-) Natuke positiivse poole pealt... Mari ütles mõne aasta eest noore tudengina, et eks nende põlvkond peab lahendama meie vead ja aitama planeeti päästa. Samas on ju meil tehnoloogia, mille õige kasutamine võib aidata kaasa, et meie tulevik ei oleks nii tume. Peaasi muidugi, et kõik need teadmised ja soov midagi ära teha jõuab iga inimeseni.

Mis siis ikka maailmas toimumas on...

Ma tunnistan, et ma pole kunagi nii tähelepanelikult poliitikat jälginud. Või.. ma valetan. Ikka siis, kui 80ndate teisel poolel hakkasid asjad liikuma hoopis uues suunas, siis proovisin ka igalt poolt infot ammutada. Muidugi olid siis asjad hoopis teistmoodi. Info jõudis meieni teleri, raadio ja muidugi rahvasuu kaudu. Olime ka nõukogude ajal üsna hästi koolitatud sõeluma kõike läbi, mis võib tõsi, mis vale olla. Vähemalt need, kellel mingi pilt läänest võtta oli. Põhja-Eestis loomulikult tänu Soome "aknale". Mujal need, kes Ameerika häält proovisid õhust kinni püüda. Nüüd on ajad hoopis teised. Ma olen seda artiklit Näoraamatus jaganud, aga nüüd tegin kokkuvõtva tõlke, sest olen enne saanud märkusi, et kõik ikka ei mõista inglise keelt. Kuna see on üsna mõtlemapanev lugu, siis olin valmis ka natuke aega kõrvale panema (ma niikuinii olen viimased pool aastat või nii üsna palju tõlkimisega tegelenud ;-) 

 “Internet aitab ajapikku kaasa murettekitavale demokraatia langusele,” kirjutab Anne Apllebaum, kes on Ameerika ajakirjanik (Washington Posti kolumnist) ja ajaloolane. Aga ka Poola kodanik. Võitnud Pulitzeri auhinna, ning on palju kirjutanud marksismist-leninismist. Minu vanune. 

19. sajandi lõpu Ameerika Ühendriike iseloomustab ajajärk, kui “lääs võideti” (kõigile tuttavad kauboid, auruvedurid, kullapalavik läänepoolsetes osariikides). Kas võib juhtuda, et tuleviku ajaloolased iseloomustavad meie praegust ajajärku läänemaailma lõpuna? Anne Applebaum muretseb, et lääs ei ole kaotamas ainuüksi ühtsust ja jagatud eesmärke vaid ka usku nendesse põhiväärtustesse, mis seda siiani defineerinud - demokraatia, seaduslikkus ja pluralism. See on juhtumas Ühendriikides, ning on juba juhtunud mõnes Euroopa riigis. 

Mitmed küsitlused on näidanud, et maades, mida oleme pidanud liberaalse ja demokraatliku maailma pooldajateks, on noorem põlvkond vastukaaluks oma vanematele, valmis palju varmamalt teatama, et elamine demokraatlikus riigis pole oluline. Mis tähendab et vähenenud on demokraatia toetus, usk sellesse ning väärtustamine. Ongi nii, et sajandivahetuse ajal sündinute puhul on tekkinud murettekitav trend, mis ei ütle küll otse, et demokraatia oleks halb, pigem iseloomustab seda kui ebaolulist. Enamus elanikest muidugi nii ei mõtle, ning lähevad ikka valimiste ajal oma häält andma, kuid selline suund on tõesti hirmutav. Veerand Ameerika noortest ei hooli demokraatiast ei ühte ega teistpidi. Muidugi pole see mingi uus suund. Alati on olnud populiste (kuigi Applebaum eelistab kasutada sõna “antipluralist”, sest “populism” on liiga laialivalguv mõiste) nii eri riikides kui ka parteides endis. Juba pikka aega on eri maades teiste parteide kõrval olnud radikaalsed parteisid või fraktsioone ning sellest enam õieti ei räägita. 

Kuid nüüd on toimumas muutused. Need parteid on saavutamas suuremat toetust ning jõuavad isegi võimu juurde. Ungari kohta ütleb ta, et see polegi enam funktsionaalne demokraatia - riigi tsiviilinstitutsioonide tegevus on muutunud selliseks, et kodanikud ei saa korralikult oma demokraatlikke õigusi kasutada. Poola seisab ääre peal, kuid siiani on suudetud see tänu päris tõhusale vastuseisule kontrolli all hoida. 

 Mis on juhtumas? Miks levivad nende põhimõtted üle läänemaailma? 

Vastuseid võib otsida erinevatest maailmasündmustest, sõdadest, maailmakorra kukkumistest, majanduskriisist. Mis omamoodi kõik muutustele kaasa aitavad. Aga põhipõhjuseks on hoopis teabe ülekoormus ja maailma globaliseerumine.

Inimestel on tekkinud täiesti põhjendatud arusaam, et nende poolt valitud poliitikutel pole mingit kontrolli, mis ümberringi toimub. Näiteks ühe piirkonna elanikud võivad kaotada töö, sest mingi otsus oli vastu võetud näiteks Hiinas… Ongi nii, et kohalikul poliitikul pole mingit võimalust oma sõna sinna vahele öelda. Ning antipluralistlikud parteid teavad seda. Ning lubavad kõike muuta - vähendada immigratsiooni, astuda välja vabakaubanduslepingutest, luua uusi töökohti ning tuua kontroll kohalike elanike kätte tagasi. Muidugi on need ahvatlevad sõnumid selle põhjal, kuidas majandust oma mätta otsast nähakse, nad ei ole kuidagi seotud tegeliku majandusliku olukorra ja reeglitega. Ning neid oma mätta otsast välja hõigatud vaateid saab kujundada.

Tänapäeval kujundavad inimesed iseenda arusaamasid meedia ja sotsiaalmeedia “kõlakambrites”, kuhu jõuab valguskiirusel hämmastaval hulgal infot, mida on kerge kõikjal levinud nutitelefonide kaudu jälgida. Traditsioonilised kanalid, meedia, valitsuse teated ja omavahel suheldes jagatu on kõik kõrvale jäetud või tundub üleliigsena. Omal ajal said poliitilised parteid toetuda kohalikele näidetele kohalikust “päris” elust. Nüüd on see elu laienenud üle terve läänemaailma, kust otsitakse interneti kaudu uusi identiteete ja uusi sidemeid.

See on loomulik protsess, mis on kiirenenud tänu tehnoloogia arengule. Kuid selle kõrval käivad kampaaniad, mille eesmärgiks ongi läänemaailma tahtlik lõhestamine. 

Sellist ekstreemsete ja paremäärmuslike parteide kasvu toetab ilmselgelt Venemaa. Hiina kindlasti palju vähem, sest nad ei kiirusta vahele segamisega. Vähemalt hetkel. Kuigi nad hoiavad tähelepanelikult silma peal, kuidas Venemaal selles osas läheb. Praeguseks jätkab Venemaa oma mõju suurendamist läänemaades, seda tihtipeale lausa avalikult, läbi vanamoodsa korruptsiooni ja mõjuvõimu suurendamise, aga ka “relvastatud” sotsiaalmeedia kaudu. See juhtus USA valimistel, see juhtub üle Euroopa, kaasa arvatud Brexiti referendum. See ei ole enam mingi müstiline konspiratsiooniteooria. See juhtub tegelikult ja seda ei varjatagi enam. 

Kuidas me saame seda kõike peatada? 

Applebaum nimetab, et küberkaitse ja küberjulgeolek peaksid olema NATO jaoks keskseks probleemiks, millega tegeleda. Kui see peaks neile tunduma väga erinev võrreldes varasema tegevusega, siis oleks vaja luua spetsiaalseid institutsioone, mille ülesandeks on küberruumi kaitse täpselt samamoodi nagu NATO on siiani oma kaitset organiseerinud maismaal, vee peal ja õhus. Tõenäoliselt oleks kõik riigid seda nõus toetama. 

Ja hoopis vastuolulisena peaks lääs hakkama mõtlema, kuidas reguleerida internetis jagatavat infot. Kuidas muuta internet selliseks, et liberaalse demokraatia mõtteid kõige paremini edastada. Hiinlased on oma interneti muutnud autoritaarse režiimi jaoks sobivaks. Mis on meie vastus sellele? Kas jätame tõesti otsuste tegemise ainuisikutele (Mark Zuckenberg), kes määrab, kuidas töötab tsensor ja millised need reeglid peaks olema. 

Aga põhimõtteliselt on Applebaumi suuremaks mureks, mille vastu toimub omamoodi võitlus, hoopis aja kulg. Me eemaldume üha enam nendest võitudest ja jagatud ootustest, mis ühendasid läänemaailma (näiteks Eestis kasvõi võitlus oma iseseisvuse eest, maailma vastuseis Venemaaga, mis lõppes võiduga). Selle vastukaaluks on meie hiljutised tulemused, mis on täis kulukaid läbikukkumisi. Isegi Ida-Euroopas on meil täiskasvanute põlvkond, kellel puudub elav mälestus kommunismi õudustest ja ebaõnnestumistest.

Aja möödumisele (ja olnu unustamisele) pole olemas lahendust. Kuigi Applebaum otsib seda ning praegu proovib hoiatada neid, kes tahavad kuulata, võimalikest ohtudes. Aga kui palju neid kuulajaid tegelikult on... 

Tõepoolest... Mis on siis see lahendus... Kas täiesti välja lõigata end kõigest sellest infovoolust? Kas pea liiva alla peita ja vaikides pealt vaadata, mis ümberringi toimub? Lasta kõigel minna, sest tekib tunne, et mis me ikka teha saame... Kuni oleme olukorras, et see, mille sees oleme, ongi norm? Ma ei taha selles suhtes üldse nõus olla. Ma ei ole nõus, et need, kes näevad, kuidas asjad viltu võivad vedada, vait jäävad. Ma imetlen näiteks neid eestlasi, lätlasi, leedulasi ja teisi, kes jätkasid võitlust väljaspool oma kodumaad. Neil oli suur roll mängida, et meid ei unustatud. Aga nad oleks võinud ka rahulikult kõrvaltvaatajateks jääda... Eriti teise ja kolmanda põlvkonna omad. Muidugi jäädi ja jäädakse, aga alati leidus neid, kes suutsid lippu edasi kanda ja sõnumit kõigini viia.

Ma ei saa ka aru inimestest, kes pimesi usuvad kõike, mis neile ette söödetakse, korrates ja kaitstes väljaütlemisi, ideid, põhimõtteid... Peaasi, et see tuleb selle suust, keda "jumaldatakse". Kuhu on kadunud ISE mõtlemine? Mul on tunne, et olen vist tõesti põlvkonnast (või perest?), kes võtab kõike skeptiliselt. Ja kes on valmis ka oma "jumalusi" kritiseerima. Kui nad saavad hakkama asjadega, mis ei käi vähemalt minu "väärtustega" käsikäes ;-) 

Ma pidin korraks mõtlema, kust ma siis pärit olen. Aga pere on vist kõige õigem, see kellega ma praegu koos olen. Ma tean, et mu ema oli ka tegelikult üsna samasugune. Ja siin ei ole määravaks üldse hariduse tase, pigem haritus. Tal oli vaid 8-klassi kooliharidust, kuid ta luges palju, vaatas palju teadusfilme jne. Tänu temale olen kindlasti natuke selline nagu olen. Mari suurel ja Kirke väiksemal määral on ka erilised "isendid". Rääkisime hiljuti just samal teemal. Mari ütles, et ta ei usu mitte midagi, mida pole ise üle uurinud. Ja on alati kohe valmis vastuküsimusi esitama.

Tegelikult on nad ka natuke omamoodi isegi vist eakaaslaste hulgas, sest hoiavad sotsiaalmeediast eemale. Kui midagi üldse vaatavad, siis asju, mis on üsna sotsiaalkriitilised. Nad ei kannata ka mingit ebaõiglust või vähemuste kiusamist. See tuleneb kindlasti paljus keskkonnast, kus nad kasvanud on. See tähendab Kanadast, kus üldine trend on leppida erinevate inimestega (kui nad muidugi kurjategijad pole). Nii et kõik ei tarvitse väga kadunud olla, kui selliseid ISEmõtlejaid leidub. Karta tuleb pigem vist massi, mis summutab "mõistuse" hääle...

Neid inimesi pole olemas

Hiljuti sattus mu ette minu meelest midagi eriti põnevat. Kõrval oleval fotol on inimesed, keda pole olemas! Tehisintellekti ehk AI abiga on võimalik luua väga tõetruult välja nägevaid isikuid. Mis sobib näiteks hästi moeloojatele. Minu esimene küsimus kerkis muidugi kohe selle üle, et modellidel kaovad nõnda töökohad... Või suurel osal kaob töö. Huvitav, kas nad on juba mures selle üle :-) Samas võrreldes modellide tööd mõnekümne aasta tagusega, siis samasuguseid supermodelle, kellest isegi moega eemal seisvad inimesed teadsid, enam minu meelest pole.

Üleüldse on masinate ja robotite võidukäiguga lugematu arv töid ära kadunud. Samas muidugi ka hulk uusi asemele tulnud. Ma ei arva, et keegi paarsada aastat tagasi modellitööd tegid ;-) 

Igal juhul, siin on link, kust ma kõik need pildid leidsin. Ja siin pikem kirjutis selle põneva uue "leiutise" kohta.

Emotsionaalselt ülesköetud naised

Ja nüüd väike lament emotsionaalselt ülesköetud naiselt ;-)

Täna on ülemaailmne pressivabaduse päev. Minu teada on Eestit peetud üheks kõige vabamaks selles suhtes. World Press Freedom Index alusel on Eesti 11. kohal. Meist eespool on põhjamaad (Norra esimene), Holland, Shveits, Uus Meremaa, Jamaika, Belgia ja Costa Rica. Kanada on endiselt 18.kohal. Kuigi... viimasel ajal väljaöeldud ütlemiste peale võib selles kahtlema hakata. Õnneks või ma ei teagi, kuidas selle kohta öelda, ütleb meie peaminister Jüri Ratas: "Eesti vaba ajakirjandus ja selle areng on pärast meie iseseisvuse taastamist olnud rõõmustav meile endale, aga eeskujuks ka riikidele lähemal ning kaugemal. Ajakirjandusvabadus on demokraatliku ühiskonna toimimise eeldus ning teenib seega meid kõiki. Seepärast peame me alati pingutama, et meie ühiskonna ja ajakirjanduse vabadus kestaks." Kas see on tema katse kuidagi enda kõrval istuvate ekrelaste väljaütlemisi ehk siis nn "retoorikat" tasandada või proovib ta nõnda avalikult neile kohta kätte näidata. Sest kes ütleb, et kui nad seal nelja seina vahel maha istuvad, siis kõik tema manitsused ja mõtted surutakse valjuhäälselt maha. Ma ei tea... aga vähemalt proovib ta meile, st rahvale, head muljet jätta.

Viimased ekrelaste väljaütlemised, või õieti Mart Helme arvamused president Kersti Kaljulaid kohta (emotsionaalselt ülesköetud naine, mis läheb teise ekrelase avaldusega samasse kategooriasse, kui see härra põlglikult oma naise suumulgust rääkis) on tõesti sellised, mis panevad mõtlema, kas tal on tõesti mingi kana kitkuda õrnema poole esindajatega. Kõige hullem, et sellised äärmuslikud sõnumid jõuavad ka maailma ajakirjandusse. Isegi Kanada meedia, kuhu Eesti uudised just väga tihti ei jõua (või kui, siis kuidagi positiivselt ja e-riigiga seotuna), tõi välja ta ütlemise: "emotianally heated woman". Mart Helme made the sexist remark at a news conference where he also accused Estonian news outlets of applying a double standard in covering abuse allegations against the now-former minister from his far-right party. Naistesse kui võrdsetesse suhtumine on Kanada jaoks väga suur sõna. Mis sest, et alati just selle järgi ei käida. Aga eks neil ole hea kõrvalt vaadata, kui mõni teine riik sellise asjaga ämbrisse astub. 

Ja ei tasu mulle tulla ütlema, et see on ainult ühe mehe arvamus, et see pole riigi asi. Siis vabandust väga, aga Mart Helme on nüüd meie riigi üks nägudest. Ta ei istu saunas meestega, kellega võib omavahel sellist juttu ajada. Ta on kõigi tähelepanu all. Ta ei ole vist sellele hästi pihta saanud. Eriti kui veel mõelda, et ta polnud sugugi rahul, kuidas tema parteist valitud minister vaid ühe päeva kohal sai istuda. Sest riigimehed ei ole Küla-Jüri. Riigimehed on riigi esindajad. Ja kui ühelegi neist langeb mingi vari, isegi kui ta pole veel ametlikult süüdi mõistetud, siis peab sellega arvestama. Juba vanad eestlased ütlesid: kus suitsu, seal tuld. Ja mulle meeldib meie esivanemaid uskuda. Ning, kui ongi suitsu, siis selle suitsu sees ei saaks korralikust valitsemisest asja. Kas sellest on siis nii raske aru saada?!

Isegi, kui seda "ühe-päeva-ministrit" süüdi ei mõisteta, siis see vari ei kao mitte kunagi ta pealt. Sest... koduvägivalda on väga raske kindlaks teha, kui naine/mees ise ei taha/kardab sellest rääkida või tunneb häbi... Või kui näiteks teda ikka ähvardatakse, või kui talle on mingeid ultimaatumeid esitatud. 

Mul on samas hea meel tõdeda, kui paljud avaliku elu esindajad, kaasa arvatud poliitikud, mõistavad, kui rumalad on sellised väljaütlemised. Samal ajal on mul kahju, et need, kes siiani iga ekrelase väljaöeldud sõna kui taevast välja hõigatud tõde kuulab ja usub, ei suuda näha, kui naeruväärne ja rumal kõik on. Alates muidugi sellest, et kui emotsionaalselt tegelikult härra Helme ise sellel pressikonverentsil esines. See oli mu esimene mõte, kui peale uudiste lugemist ka videoni jõudsin :-) 

Huvitav on muide mu ämma ja äia suhtumine, kes üle 80neste pensionäridena vaatavad seda ekrelaste väänlemist täiesti arusaamatuses. Ma tean ka, et mu kadunud ema kutsuks neid korrale. Toomase emal soovitasin teha oma blogipostituse sellel teemal :-)

Nii et sellised avaldused, nagu näiteks Aivar Riisalu poolt, kes pakub töökohti emotsionaalselt ülesköetud naistele, on väga teretulnud ja tervendavad. "Oi-jaa... meie juurde võib tulla ka emotsionaalselt ülesköetud naised. Sest emotsionaalselt ülesköetud naised on tegelikult ühiskonnas edasiviiv jõud. Kui sa ikka saad emotsionaalselt ülesköetud naise käest motiveeriva... nagu öeldakse... noh, pehmelt öeldes, tõuke, siis ma arvan, et kõik mehed töötavad usinamalt ja on hästi palju tublimad. Emotsionaalselt üleköetud naised on meie ühiskonnas suur edasiviiv jõud, nii pere tasandil, nii töö tasandil kui ka ühiskondlikus mõttes laiemalt." Nõnda rääkis ta Reporteris, endal kaval pilk silmanurgas, sest teadis, keda tögas.

Ning veel siia lõppu. Kui Helme arvab, et presidendi käitumine võrdub emotsionaalselt ülesköetud naise omaga, kes kaotaks pea tõsisemas olukorras, siis eksib ta väga. Praegu neid kahte kõrvutades, ütleksin, et keerulisemas olukorras on just Helme see, kes ei suudaks rahulikuks jääda ning võib hakata rapsima ja tegema asju, mis tegelikult olukorra hoopis keerulisemaks ajavad. Meie presidendis on rohkem selgroogu kui mitmes Helmes kokku (kas see ongi Helme nõrk koht, miks ta selliseid avaldusi teeb...!?). Nii et kui emotsionaalselt ülesköetud naine võrdub meie proua presidendiga, siis kutsun end uhkusega emotsionaalselt ülesköetud naiseks. Ja kui ma oleks Eestis, siis prooviksin korraldada kõigi "emotsionaalselt ülesköetud naiste" rongkäiku näiteks härra Helme kontori ette. Sellist rahulikku ja sirge seljaga rongkäiku, mis täpselt selline nagu meie president ;-)

Mõtteid siit ja sealt

"Mina seisan siin, sinises, mustas ja valges, ja ütlen, et sõna ON vaba," ütles president Kersti Kaljulaid. "Aga kas ta tegelikult on? See on kõige rohkem ikkagi meie ajakirjanike endi teha. See on esinemisjulguses, see on ütlemisjulguses, see on enda sisemuses kinnitamises, et ka enesetsensuuri ikkagi ei ole. Loomulikult... vabadusega kaasneb vastutus. Üksteist alandada me ei tohi. Üksteise kohta halvasti öelda ei ole ilus. Üksteise mõtete kohta kriitikat teha, vägagi teretulnud!" (foto siit)

Kirjutasin selle üles, vaadates esmaspäevast "Aktuaalset Kaamerat". See, mis praegu toimub, on midagi mille sarnast pole varem näinud-kuulnud. Õieti on ju ajakirjanduse väljaütlemised alati üsna samasugused olnud. Isegi need, keda äkki süüdistatakse ei tea milles, käitusid aastaid tagasi täpselt samamoodi. Olen meelega otsinud vanemaid artikleid ja kuulanud mõnda saadet :-) Ainult... vahe on selles, et kui varem võeti seda kui "normaalset", siis nüüd on äkki kerkinud üles mingid "vusspüksid", kelle kohta ei tohi absoluutselt mitte ühtegi halba sõna öelda. Meenutab kangesti aega, mida meenutada ei taha. Sest samal ajal on nendel kriitika alla sattunud tegelastel õigus ükskõik mida suust välja ajada. Olen ka nende pühapäevast saadet kuulanud. Ja tule taevas appi... Ma ütleks... pada sõimab katelt... sobib väga hästi kogu asja iseloomustamiseks.

Nõnda siis... valitsus on paigas. Väikese-suure lärmiga, sest tuleb välja, et üks minister on väidetavalt väga kergelt oma naise vastu kätt tõstnud. Ajakirjandus ütleb, et neil on pikem uurimine selle taga, kuid kaitstes allikaid, ei saa nad nende nimesid avaldada. Härra ise esines ju päris kenasti "Ringvaate" saates. Kuigi lühiintervjuus öeldud lause oma naise kohta: tal on suumulk olemas, rääkigu ise! tekitas minus kohe kõhedust. Esiteks suhtumine ehk keele kasutus (aga ma olengi selline tundlikuma hingega selles suhtes) ning teiseks... millal naised eriti sellistest asjadest avalikult räägivad. Meie president astus selle ministri vande andmisel protestiks saalist välja. Aga... ta julges ka öelda, et on valmis esimesena vabandama, kui kõik need süüdistused valeks osutuvad. Ning ma näen teda just seda tegemas. Ta ei ole selline keerutaja nagu meie peaminister. Mul on tunne, et ta ei oskagi seda teha :-) Tema jaoks on asjad üsna must-valged. Uuemad uudised juba tulevad sisse, et see nimetatud minister on tagasi astunud...

Vande andmisel oskasid mõned tegelased väga lapsikult käituda, ning teha järele käemärki, mida võib väga üheselt tõlgendada. Kuigi sellele antakse ka mingi teine positiivsem tähendus. Andestust! Te olete riigimehed, kelle rahvas on etteotsa valinud. Palun käituge riigimehelikult aga mitte nagu lasteaias... Na-na-naa! Näe, mis meie teeme! Teile ei meeldinud! Aga meie ikka teeme! Teeme veel ekstra! Millise kasvatuse emad-isad teile kodust kaasa on andnud, tahan küsida.

Sellega seoses veel üks postitus solvunud riigikogulase poolt (Peeter Ernits), et teda ei valitudki Riigikogu Naiste Ühendusse! Hallooooo... see on naiste ühendus. Kiire otsing tõi välja, et see traditsioon ulatub juba 90ndatesse, kui Riigikokku valitud naised oma grupi moodustavad (sest olles sooliselt alaesindatud proovivad nad teatud küsimustes rohkem koostööd teha, et siis neid asju ka laiemalt läbi viia). Muidugi selgus, et eelmises oli olnud erandkorras ka üks härra. Aga... selle peale oskan ainult ette kujutada, kuidas naised talle järele andsid, no las tuleb, kui nii kangesti tahab vaadata, millega me tegeleme. Kuigi lõpuks tuli välja, et ega ta palju kohal ei käinud ning kui käiski segas oma rumalate küsimustega nende tööd (ma olen seda ise kogenud koosolekuid pidades, kus mõni asjasse puutumatu esitab teiste jaoks tüütuid küsimusi või teeb kommentaare asjadest, millega ta ise ei tööta). Igal juhul otsustasid praegused naised (ükskõik mis põhjusel, ehk ka siiski algseid traditsioone jälgides), et see on siiski naiste ühing, ning mehi sinna ei tule. Mille peale siis üks meesterahvas solvus. On neid, kes pahandavad, mis ebavõrdsus see siis nüüd on. Aga... jah... tavaliselt ju ei kipu naised meesseltsi või mehed naisseltsi. Miks see äkki nii tähtsaks on osutunud. Kui tahate võrdsust taga ajada, siis proovige riigikokku või vähemalt valitsusse pooleks mehi ja naisi saada. Siis olen nõus mõne sellise meesterahvast tüükaga kaasa solvuma ja tema õiguste eest sõna võtma. Praegu on see lihtsalt puhtalt naeruväärne.

Ja veel üks imelik teade Eestist, et mingi tants käib Otepää kivilabürindi ümber, mille üks vanem naine on Otepääle aastate eest peaaegu et elutööna loonud. Esialgu jäi mulje, et kivid on laiali tassitud või ma ei tea, äkki traktoriga üle käidud. Aga tuleb välja, et eemaldatud on infotahvel kolmes keeles antud seletusega, millega tegu, ning kadunud on ka püstkoda. Labürint asub kirikumaadel, mis omakorda paiknevad vanal hiiemäel, tugeva maaenergiaga laetud väepaigal, nagu kirjeldab Puhka Eestis lehekülg. Vanaproua tütar proovis vallalt seletust saada, aga sel härral polnud aega nii tühiste asjadega tegeleda (ah, mis üks tühine turismiobjekt, mis see ka linnale kasu toob, eks ju). Kiriku poolt pidi ka vaikus olema. Kuigi varasemalt on nad näidanud üles rahulolematust, kuidas mõned maausku inimesed seal korra aastas koos käisid. Õige kah, selle asemel peaks ju hoopis kirikusse minema, kus "heade energiate" eest võib rahaliselt kirikut toetada. Vanadaam, kes pea igapäevaselt seal rahu ja häid energiaid nautimas käib, osanud vaid öelda, et kirikutegelaste arvates on kogu labürint saatanast ja tuleb maatasa teha :-/ Milline kitsarinnalisus ja pimedus küll inimeste hinges valitseb... Ma ei oska muud öelda, kui et... tule taevas appi... oh, vabandust, vist poleks pidanud taeva poole pöörduma. Nüüd ei teagi kohe, kelle poole käsi püsti ajada ja kust seda mõistust otsima minna...

Ma ei tea, mul on vahepeal tekkinud selline tunne, et mis toimumas on. Ega Kanadaski, õieti küll Ontarios, pole asjad just hiilgavad. Uus paremäärmuslik valitsus koondab õpetajaid, et mis te virisete, kui õpilasi klassiruumis nii palju kui sinna sisse mahub pigistama. Ette on võetud mitmed teenused, mis seotud otseselt inimeste tervisega. Poole peale vähendati üleujutuste vastu võitlemise fonde, see on eriti irooniline, kui pealinn on hetkel hädas kõrge veetasemega. Jne. jne. Muidugi on tähtis raha kokku hoida, aga tasub ikka vaadata, kust ja millal. Selle kõrval pahandatakse, et need, kes rikkad, saavad samas uue valitsusega raha juurde ja lähevad aina rikkamaks :-/

Peaks ikka natuke positiivsemalt lõpetama. Eestis tantsiti esmaspäeval rahvusvahelisel tantsupäeval. Paistis, et päike paistis ja Vabaduse väljakul oli rahvast päris palju. Üldse on Eestis vist kuidagi soojem ja rohelisem võrreldes Torontoga. Kus laupäeval sadas isegi lund! Põhja pool oli maa lausa valge. Siis ongi parem kusagil toas istuda. Või näiteks siin metroos rongi peale minna ning leida sealt raamatuid. On tekkinud mingi uus liikumine, kus inimesed jätavad raamatuid ühistransporti. Võtad selle kaasa, loed läbi ja viid tagasi bussi või rongi peale järgmise jaoks. Siiani oli meil mõnede majade ees väikesed "raamatukogud", majakesed, kust võisid raamatu võtta ja juurde panna. Nüüd on astutud üks samm kaugemale :-) Paistab, et selline liikumine on üle maailma hoogu võtmas. Vaata siia.

Kanadas eelmisel aastal välja antud 10-dollarine rahatäht valiti Rahvusvahelise Pangatähtede Ühingu poolt "aasta paberrahaks". Esiteks on ta teistpidi. Teiseks on sel väga tähenduslik naise pilt, mustanahaline Viola Desmond, kes tegelikult esimese mustanahalise naisena julges valgete poolt ettekirjutatud seadustele vastu hakata (1946, Rosa Parks tegi sama USAs 1955). 
Meie võime pöörata pilgu ajalukku ja mõelda, kuidas meie esivanemad olid maha surutud ning kuidas meil polnud lubatud teatud asju teha või teatud kohtadesse minna. Sellised seadused olid mustade või põlisrahvaste jaoks igapäev veel eelmise sajandi keskpaiku... Ma ütleks uskumatu. 

Kanada rahatäht on varemgi valitud aasta parimaks. Seda aastal 2004 ja siis oli tegemist 20-dollarilisega, millel meie riigipea pilt. Riigipea on muidugi siis maailmas teada-tuntud kuninganna Elizabeth II :-) Ka väga tähenduslik, ühelt poolt "jumala poolt" oma positsioonil istuv kuninglik kõrgus ja teisalt "kõige madalam" riigikodanik.
Ülejäänud nominentide hulgas oli sel aastal minu meelest täitsa kenasid teisigi. Isegi venelaste 100-rublane on ilus. Ning neid pikkupidi paberrahasid on mujal maailmaski. Ega ma vist enne seda Kanadas välja antud raha teisi ei teadnudki. Ühelt poolt vahvad lahendused, teisalt jälle muutub vist paberi ja metalli kasutamine järjest vähemaks. Kuigi sain aru, et näiteks Shveitsis eelistatakse pigem "päris" raha endiselt kasutada. Vist ka palju traditsioonidest kinni hoides. Ikkagi "rahade ja pankade maa".

Oh, ja Kanada uudistest veel, et kanadalase moodi rääkimine valiti oma seksikuse poolest 13ndale kohale :-) Esimesel kohal oli kiwide keel, sellele järgnesid lõuna-aafrika, iiri, itaalia, austraali, shoti ja seitsmendana prantsuse keel. Eesti keel ei jõudnud kuhugi, kuigi äkki seda ei võrreldutki. Keeli on maailmas ju kusagil 7000. Lähematest keeltest oli läti 40ndal. Ma ütleks, et kõik on maitse asi ;-) Vaata siit lähemalt.