Ah, milline nädal… ainult kuu aega ongi jõuludeni jäänud. Mina olen peamiselt oma pisipreilidega jõuluehteid valmistanud, ja kõik sinna jätnud, Kodus põletan kuuselõhnalist küünalt ja kujutan ette, et kuusk on toas. Tahaks tuled aknale, aga kassil on nüüd oma ronimispuu, mis aknale liiga lähedal ja talle meeldib kõike, mis natukenegi liigub käpata ja närida. Pean vaatama, kuidas see asi lahendada. Ainult et aeg libiseb käest ära. Eks suuresti sellepärast, et ma pea terved päevad lastega koos olen ja kodust kaugel. Kui õhtul koju jõuan, siis pigem ei toimeta enam.
Arutasime Toomasega, kuidas ma olen leidnud endale töö ehk tegevuse, mis pakub rõõmu ja rahuldust (isegi vahel imestan, kuidas sellest ära ei väsi). Kindlasti on neid, kes imestunult vaatavad, miks ma tahan lapsi hoida. Aga eks siin tule üks teine külg veel mängu, sest need tüdrukud on minu jaoks ikkagi hõimlased (või arvestades, et me juured viivad kuhugi sajandite taha, siis ka kauged sugulased). Ma ei tea, kas viitsiksin päris võõraste peres sedasama teha.
Ma ka alati imestan, et sa viitsid lastega jännata. Ja veel nii põhjalikult. Mina tean, et ei viitsiks, olen liiga kannatamatu ja enamasti nad tüütavad mind. Mul on pensioniea plaanides jätkata krimkade tõlkimisega - nagu sul lastega: meeldiv tegevus ja toob veidi raha ka. Siis veel need joogaõpsi õpingud, kunagi minust kesk- ja vanemaealiste joogaõps saab. Samas aitab ennast vormis hoida. Võib-olla pakun end ka vabatahtlikult selelga tegelema. Elame näeme, veidi on veel aega. Aga Portugalis talvitumiseks ma pensioniiga ootama ei hakka.
VastaKustutaNii paljud on imestanud, et kuidas ma jaksan, ja ilmselt ehk mõelnud ka, et ma nupust nikastanud :-) Aga lõpuks on tähtis, mida ise tunned. Minu jaoks on lapsed justkui "nooruse eliksiir". Kuigi eks ma ole alati natuke imelik olnud, sest juba teismelisena avastasin, et mulle meeldib pigem nendega suhelda. Neis on nii palju siirust ja uudishimu.
KustutaSina oled samas ka hästi paigas tuleviku osas. Olen nii paljusid näinud, kes pensionieas justkui kustuvad, sest kaob siht ja äkki ka elu mõte. Üsna tavaline on tegelikult ka imestamine, et kas tõesti lähed pensionile, aga mida sa siis õieti tegema hakkad. Ilmselgelt küsivad seda ainult need, kes ei näe enda jaoks elu tööst eemal.