20.09.20

Sügiskuu kokkuvõte

Nüüd juba pea kuu aega eelmisest postitusest... Olin vist nii läbi raputatud lapse väljakolimisest... või mitte 😃 Võib-olla sain hoopis hulga rohkem aega muude asjadega tegelemiseks... või mitte 😃 Igal juhul paistab laps olevat väga rahul oma uue elamisega. Ja emme süda on ka rahul, kui laps õnnelik. Kiisu-miisu Mangost on küll kahju, et ta nüüd Kirkega on, aga eks mul siis hea põhjus end külla suruda. Et vaja kiisule tere minna ütlema. Kirke on ühte magamistuppa oma nurgakese arvutitega sisse seadnud. Ega suurt vahet pole, välja arvatud see, et vaade pole enam meie rohelisse aeda. Siia torkasin nüüd Taani arhitekti nägemuse järgi kerkivale uuele linnaosa keskusele, mis peaks tema aknast paistvale platsile kerkima (seal oleks ujula ja raamatukogu, mis mõlemad meile meeldivad). Pole muidugi kindel, millal nii kaugele jõutakse. Sest praegu alles lõpetatakse suurte teede ümberehitust. 

Minul pole eriti midagi muutunud. Tööd on ikka üle pea. Varem ootasin jõuluaega, et ehk selleks ajaks on kõigega ühel pool. Nüüd ootan järgmisi jõulusid... Koroona on ikka kõik pea peale pööranud. Kanadas polnudki hetkekski hingetõmbeaega, nii nagu Eestis inimesed pea ära unustasid, et mingi haigus siin maailmas ringi käib. Maskid on kohustuslikud, just teatati, et Ontarios vähendatakse inimeste arvu, kes võivad koos olla, sest nakatunute arv on äkitselt jälle kasvama hakanud. Kindlasti on inimestes väsimus kogu olukorrast. Vaevalt et on kedagi, kes rõõmustab... 

Lisaks mahtus meil siia vahele pisipuhkus. Kui läksin Toomasega metsa. Pea sõna otsese mõttes. Sest plaanis oli telkida kohas, kuhu pääseb ainult jala. Kaardile pilku heites paistis kogu asi väga lihtsana. Kuni me kohale jõudsime. Esiteks suutsime õigest teeotsast rõõmsalt mööda minna, sest millegipärast arvasime tee minevat kohe ranna äärest. Ühel hetkel nimetasin, et see ei saa küll õige olla. Nii et seadsime aga sammud tagasi. Mis muidugi nii väga kerge polnud nagu ma siin rõõmsalt kirjutan. Tagasi minnes põikasin metsaservale, sest tundus nagu olevat võimalusena õigele matkarajale saamiseks. Enam-vähem, välja arvatud see, et oli vaja päris kõrgest rannaäärest üles saada. Ei hakka pikalt jutustama, sest Toomas on juba kõik kirja pannud (päev 1, päev 2, päev 3). 

Kokkuvõttes pean ütlema, et see on üks raskemaid radasid, mida vähemalt mina olen ette võtnud. Kahtlustan, et koerad ka. Kohati pidime upitama neid üles või alla, muidu poleks edasi saanud. Minu probleemiks on kahjuks see, et parem puusaliiges pole just kõige paremas korras. Õnneks siiski seekord mitte nii halvas nagu mõnikord, kui ma lausa sirgel maal lonkan. Keerulisemates kohtades pidin kaaluma, millisele jalale saan päriselt raskuse panna. Ning kepp, mille Toomas kusagilt üles korjas, oli tõesti suureks abiks. Öösel ei suutnud samas kuidagi head asendit leida... Puus ikka valutas... 

Aga kõigest hoolimata oli üks imehea paus kiirest tööelust. Mul polnud hetkekski aega mõelda töö peale. Mis ongi ju puhkuse eesmärk. Siin mõni pilt rannast, kuhu autoga ei pääse. Mööda vett vast jah... Ning siis ka, kui paarkümmend aastat tagasi Suurjärvistu veetase nõnda madal, et me mööda sedasama randa koos lastega matkasime! Ka sellest kohast läksime mööda!

Ja veel üks pilt telkimiskohast, kuidas toidukotid ja muud lõhnavad asjad (näiteks hambapasta) tõmmatakse üles, et karu ega muud metsaollused neid kätte ei saaks. Omal ajal ikka oli meil nöör kaasas, et puu otsa kotid tõmmata, aga nüüd on selline kaval asi välja mõeldud.

Ja mis ma veel oskan öelda... Kui siin pea ümber nurga on selline koht, siis milleks vaja Vahemere äärde puhkama minna ;-)

5 kommentaari:

  1. Kas need karud on kujuteldav või pärisoht?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ikka pärisoht. Mustad karud ei ole palju inimesi tapnud, neid pidi saama eemale hirmutada kisa ja kolinat (näiteks potte kokku tagudes), kuid keegi ei taha, et nad su telgi ümber nuuskima tuleks. Kui me esimest korda Kanada metsadesse kanuuga läksime, siis oli mõni nädal enne seda üks abielupaar oma telgis karu poolt tapetud. Üsna seal lähedal, kuhu meiegi retk viis. Nii et parem mitte neid toidulõhnadega ligi meelitada.

      Kustuta
    2. Nii et sellised ettevaatusabinõud, nagu toidu üles vinnamine, telgis mitte söömine või ühegi lõhnava asja seal sees hoidmine, on tõesti väga tähtsad.

      Kustuta
  2. Jaa, karuoht on täitsa reaalne. Kui me grislidemaal matkamas käisime, magasime ilma telgita, sest telgis, nagu siinpool öeldakse, oled "burrito" :) Pime ja abitu. Aga grislid on jah midagi muud kui mustkarud, mustkaruga annab läbi rääkida, kui veab.

    Toidu kõrgele tõmbamine on jah hea trikk, ma siinpool pole sääraseid "toiduvõllaid" kohanud, aga meil on telkimisplatsidel nn. karukapid, metallist. Ja kui neid pole, oleme proviandi puu otsa riputanud. Ja muidugi ei grilli õhtul liha, et nendesamade riietega telki ronida, eks.

    Nii tore matk oli teil! Koerad tunduvad east hoolimata vaprad olema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Metallist karukapid on ka mõnel pool olemas. Isegi sealsamas olid kunagi. Nüüd siis midagi muud välja mõeldud. Õieti tundub palju nutikam. Ja grisliga ei tahaks mingi hinna eest kokku saada. Kui ta just loomaaias pole 😉

      Kustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.