Aastalõpp kohe käes

Täna oli selle aasta viimane tööpäev. Oli suhteliselt kiire, sest meie ülemusi polnud kohal ja ma pidin korraldama tööpäeva lõpul, et revidendid saavad kenasti kõigi kassad üle loetud ja minu "hoole" all oleva peakassa kontrollitud. Õnneks läks kõik libedalt! Kõige mornimaks võtab meid, kui me peame seda tegema 31. kuupäeval (kui see langeb nädalapäevale) ja siis selgub, et nad ei ole raha lugemisega hakkama saanud ja me peame NII kaua veel kontoris istuma, kui parema meelega lähed kiiresti koju aasta viimast päeva nautima. Kõrvaltvaatajale, kes päevad läbi ainult rahaga tegeleb ja kellele raha tähendab ainult töövahendit, on tore vaadata, kuidas nad seda kenasti rahulikult ja aeglaselt loevad. Seekord tõin neile kaks rahalugemismasinat kasutada!

Pühapäeval tulevad me sõbrad meie poole. Pilt on eelmisest aastavahetusest, kus lapsed oma sõpradega (kõigi rahustuseks: klaasides ei ole mitte šampus). Proovin homme juba kartulisalati ja rosolje valmis teha. Kahjuks ei ole meil sellist luksust, et võiksime poodi minna ja siis imehead eestipärast toitu kokku osta. On küll üks eestlaste omatud kohvik ja Eesti Maja kohvik, kuid Toomas ei ole sugugi rahul, kui ma midagi sealt tooksin, kuna ta arvab, et minu toit on ikka tuttavama maitsega. Siiani pole ta veel minu kaneelikuklitest ära tüdinenud. Varem tegin taigna alati käsitsi (Rootsis õppisin seda tunde järgi tegema, sest küpsetasin kaks korda nädalas saia), nüüd kasutan meie leivaküpsetamismasinat taigna tegemiseks. Viskad kõik jahud ja muud olulised komponendid sinna sisse ning tõstad kaks tundi hiljem valmis taigna välja! Isegi Tom saaks sellega hakkama. Peale seda jääb ainult kuklid valmis vormida.

Olen seda masinat juba üle kolme aasta kasutanud. Poest ostame nüüd ainult jahu (nisujahu pakk 20kg) ja ei kunagi saia. Päris head leiba saab küll saksa ja ukraina ärist, kuid seda teeme päris harva. Enamasti küpsetan sellise mitmeviljatera saia. Lapsed on sellega nii harjunud, et kui kord tegin valge saia ning valmistasin juustuvõileiva, siis arvasid nad koos: juustul on imelik maitse. Aga juust oli täpselt sama, mis alati, ainult sai oli teine...

Vahel teen rukkijahust leiba või siis taigna, mille torkan päris ahju küpsema, sest masinas ei saa nii rasket tainast küpsetada. Olen nii head reklaami teinud, et mu üks töökaaslane mõtleb tõsiselt endalegi selle muretsemisest ja teine ostiski jõuludeks koju. Mitu sõpra on samuti taolise imelise abivahendi kööki hankinud. Tegelikult on meie köök nii väike, et seda poleks kuhugi panna. Nii on ta mul hoopis keldris pesuruumis, mis tegelikult sobib hästi, kuna vahel, kui sai peab hommikuks valmis saama, ei kuule öösel tema mürinat (mis ei tähenda, et heli oleks veomasina tugevune, aga ikkagi natuke).

Sel suvel oli Toomase kõige suuremaks mureks see, kuidas ta saab ilma minu saiata hakkama. Eks jätsin talle instruktsioonid ja nii ta siis mõõtis täpselt jahusid ja muud vormi. Ainult ühe tähtsa asja unustas ta, nimelt jäi segamise laba sisse panemata. Nii see sai seal siis küpses üheks huvitavaks käkiks. Ega ta alla ka ei andnud. Võttis selle välja, proovis natuke sõtkuda ning pani ahju. Pärast väitis, et maitse oli vähemalt hea, mis sest välimusest. Mina üksi olles küpsetasin samuti saia, kuid ega ise ei jõua palju süüa (õieti ma sööngi seda suhteliset vähe). Nii ma viisin pool saiast ühele ja teisele töökaaslasele. Teine võimalus oleks panna see sügavkülma.

Samas pean ütlema, et kõigest reklaamist hoolimata, peab ilmselt tulevane küpsetaja ise endas selgusele jõudma, et ta on valmis sellise asjaga tegelema. Mina ilmselt olin. Idee tuli, kui ma käisin Mari klassiga koos siinses 'vabaõhumuuseumis', kus neil nädal aega tunnid olid. Maitsesime vana retsepti järgi tehtud tavalist saia ja ma mõtlesin, miks ma ei võiks kodus seda ise tegema hakata. Ja nii see läks. Olen vaadanud, et mul võtab umbes viis minutit kõik ained vormi panna ja siis umbes neli tundi, kuni saad värsket saia nautida. Suureks plussiks on muidugi imeline küpsetuslõhn terves majas. Kas ei ole tore tulla õuest (töölt) tuppa või hommikul ärgata, kui maja lõhnab 'kodu' järgi.

Head küpsetamist kõigile!

Jõululaupäev

Jõululaupäev nägi just selline välja seekord. Vastupidiselt minu ennustusele, et sajab vihma ja on sünge, tuli hoopis päike välja! Oli küll tuuline, aga lapsed olid hea meelega nõus minema rattaga sõitma.

Toimetasin köögis. Kasutasin oma uut potti seaprae ja hapukapsaste tegemiseks. Tom oli mures, kas tuleb ikka hea, kui ahjus pole tehtud, aga tulemus ei olnud kurtmist väärt. Pruunistasin sealiha tüki enne pannil, lisasin hapukapsastele praetud peekonit ja torkasin kõik potti. Aega võttis umbes viis tundi, misjärel jäi see kõik sooja, kuni sain kartulid, porgandid ja kaalika ahjus valmis.

Magusaks proovisin teha korvikesi valge shokolaadi ja vahukoore ja pohlamoosi seguga, mis tulid päris maitsvad välja. Naabrile olin küpsetanud keeksi (samas tegin meile ka ühe) ja Hillele andsin stritsli, mis oli tehtud jõhvikate ja mandlitäidisega. Lapsed tegid piparkooke ning kaunistasid neid hiljem. Esimest korda tundsin, kuidas nendest on abi, või õieti, et ma ei pea iga asja järele vaatama, mis nad teevad. Said kenasti piparkookide lõikamisega hakkama, ainult küpsetamisel pidin abiks olema.

Kui olime kõhud täis söönud, siis teatasid lapsed, lähme nüüd jalutama. Vahepeal tekkis pisuke pahandus. Olin kogemata torganud suhu piparkoogi, mille tema oli kaunistanud. Ta nuttis ja teatas, me võime ilma temata minna. Sain siiski lapsed uksest lõpuks välja. Ütlesin Kirkele, et tal on palju kurvem siin edasi olles. Muidugi tunnistas ta hiljem õues, kuidas jalutuskäik tuju paremaks tegi. Jutustasin neile loo päkapikkudest, ise samal ajal majade akendest sisse piiludes, kellel kuidas toad kaunistatud, kellel jõulupuud tulesäras. Vahel on tore end panna sinna nende asemele ja ette kujutada, mismoodi seal olla oleks. Jõululaupäev ei ole nii tähtis kui jõulupäev, aga ikkagi oli näha mõnes majas kogunemisi.

Muidugi oli jõuluvana juba käinud, kui meie ükskord koju jõudsime. Kõik olid õnnelikud oma kinkide üle. Tüdrukud said raamatuid ja Mari mikroskoobi, Kirke Littlest Pet Shop loomakesi. Me ei ole kunagi neid paljude kingitustega üle kuhjanud nagu siin tihtipeale kombeks on.

Kirke läks just oma sõbranna Chen-Chen'i juurde ööseks. Rääkisin tema isaga natuke ja ta ütles, nad ei tähista jõulusid, küll aga hiina uut aastat. Kuna aga press on jõuludega siin nii suur peal, siis nad annavad ikka kingitusi.

Vaatame nüüd Mariga Lumekuninganna filmi. Paistab inglaste tehtud olevat. Väga kena!!!

Jõulud

Täna jääb vaid soovida ilusaid ja rahulikke pühi!!!

Meil tulevad seekord vihmased ja mustad jõulud, mis ei tekita sugugi pühademeeleolu. Ainult pildi peal on meie maja lumehangede vahel, nagu see mõni aasta tagasi oli. Suusamäed püüavad meeleheitlikult kunstlund teha ning siis toimub suusatamine rohetavate põldude vahel...

Saame neli päeva töölt vabaks, Toomas on terve nädala kodus, lastel algas koolivaheag, mis kestab jaanuari esimese nädala lõpuni. Täna paneme kuuse püsti. Oleme ikka suutnud vastu panna üldisele survele kuusk juba detsembri alguses tuppa tuua. Ainult küünlad aknal, mille juures päkapiku ootuses kaks sokki, annavad tunnistust, et me ikka seda aega ära pole unustanud.

Homme küpsetan naabrile koogi kingiks ja meie lauale tuleb seapraad hapukapsastega. Toomas on nõudnud kaneelikukleid, eks ma teen neid. Meie jõululaud ei tule mitte väga lookas. Olen väga minimalistlikuks muutunud. Isegi Toomas imestab, et ta ei igatsegi suuri praade ja kuhjas taldrikuid. Kui harjud ära teisiti, on enestunnegi parem. Mis rõõm on täis kõhuga oiata, kui halb olla on. Aga teisalt meeldib mulle proovida huvitavaid uusi asju küpsetada. Üks retsept jõhvikatega ootab oma järjekorda. Eks ma proovin selle homme ära ja jagan hea meelega teistega.

P.S. Need, kes ei arvanud ära, mis imeline korv see oli, siis see on tehtud puuviljadest!

Pidu

Siin me oleme panga jõulupuul. See toimus laupäeva õhtul Eesti Maja kovikus. Olin peaaegu valmis mitte minema, sest päeval hakkas kimbutama migreen. Toomas tõi mulle apteegist kanget rohtu, magasin natuke, helistasin siin Hillele, et ta peaks kaasa võtma kingipakkide loteriiks asju, mis mul veel kodus olid. Ta ei vastanud kohe. Käisin uimaselt ringi ning kui siis ta mulle tagasi helistas ja teatas, et ilmselt ei tule Krista ka kohale, otsustasin siiski end riide panna ja väheks ajaks kohale minna. Kõige naljakam oli see, et Helen tegi mulle täna komplimendi mu soengu kohta. Arvasin, võin teinekord niiskete juustega magama minna, siis kiiresti kammi läbi lasta ning kõik ongi valmis.

Pidu oli nagu pidu ikka. Süüa sai kenasti, kuigi eelmisest aastast olid paremad mälestused. Toomas ajas kangesti peekonit taga, aga see ei tulnudki välja. Verivorstid, jõhvikamoos, seapraad, hapukapsed - nii nagu see eesti jõulutoit on. Esialgu hoiatasin Toomast, et ta liiga palju ei jooks, sest ma ilmselt ei ole võimeline tagasi sõitma, kuid pika peale mõjus rohi ning tundsin end pistu paremini.

Siis tänati kõiki töötajaid panga nõukogu esimehe poolt ja veel mingeid tegelasi. Peale kohvi ja koogi serveerimist läksin kingituste laua juurde.

Olin ostnud kommi- ja küpsisekarpe, mõned pudelid, kokku oli esialgu 13 kinki. Kuigi ma pole ebausklik, ostsin siiski ühe juurde ja tõin selle kaasa samal õhtul. Olin need kenasti pakkinud, kasutades origami tehnikat. Oleme tavaliselt loosi teel kingitusesaajad valinud. Seekord tuli mul parem mõte. Olin otsinud mõistatusi raamatust (kes veel mäletab seda): Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Leidsin ka ühe internetilehekülje, mis on täis igat sorti mõistatusi, vanasõnu jne. (www.folklore.ee). Mulle ei ole kunagi meeldinud see pealesunnitud luuletuste esitamine, samas ei tahtnud ma ka loosiga välja tõmmatut pigisse jätta. Viskasin mõistatused peolistele lahendamiseks. Kõik läks kenasti. Hiljem küsis keegi, kas sain Krista käest mõistatused, sest Eesti Maja jõulupuul oli samuti mõistatustega aega viidetud. Tal polnud muidugi aimu, et olin Kristale abiks olnud, kui tal paluti viisteist minutit pidu lõbusamaks teha. Jagasin hea meelega talle minu enda meelest toredat ideed. Kas ma oleks pidanud seda endale hoidma???

Me ei olnud lõpuks väga kaua peol. Ära minnes tänas meie ülemus mind. Keegi polnud mulle mingit ülesannet peo "juhtimiseks" teinud, kuid samas andsin hea meelega oma osa õhtu kenaks läbiviimiseks. Teisalt kipub selline liigne toimetamine mõnele muljet jätma, et sa oledki ainult selleks seal (või oled peo perenaine?) ja et sa polegi ise külaline. Nagu keegi arvas minu küsimuse peale, kas kõik on oma nimed külalisteraamatusse pannud, et ma võiks selle raamatuga nende juurde kõndida, kes seda veel teinud pole. Mis tähtsust sel on, kes kirjutas või mitte, kui ei kirjutanud, siis väga kurb, aga kingiloosimisele nende nimi ei lähe. Õnneks oldi väga kenad ja loomulikult mindi ise sinna raamatu juurde. Pean ka tunnistama, et ega see poleks ka tükki mult ära võtnud ja mu esimene mõte ei olnud sugugi nii negatiivne, alles siis kui pea rohu mõjust selgem ja kodutee jalge all oli, alustasin selliste mõtete heietamist. Tuletas lihtsalt meelde juhust, kus eesti seltskonnas tavaliselt teenindaja rollis neiule, kes juhtumisi ühel peol oli külaline, öeldi, et ta võiks nüüd taldrikud ära korjata. Mis tunne tal võis küll olla...

Loosimise kohta veel, et olime Heleni ja Heiliga kinke jagamas, kui Helen tõmbas mu nime. Ütlesin, pane ära ja võta uus, aga ta juba teatas kõva häälega ning küsis mult hästi lihtsa mõistatuse: päeval karjas, öösel orjas. Eelmine aasta panin Toomase nime kõrvale, kui ta välja tõmbasin. Seekord ei lasknud Helen seda juhtuda ning kõige naljakam oli, et sain endale selle viimasena toodud kingituse

Siin on üks tore pilt peolt. Mõistatus: mis see küll on, näeb välja nagu lillekorv, aga on söödav!
Siin on link nende leheküljele: http://www.ediblearrangements.com/

Jõulud tulemas

Jõulupidu Eesti Koolis on läbi. Pildil on Mari ja Kirke oma sõbranna Hannaga, kes lasteaias küll kaasa lõi, kuid nüüd alles esimest aastast koolis kaasa teeb (ikka Kirkega samas klassis, mis tähendab, et mõlemal on suur huvi kooli tulla!). Viin Hanna kooliõhtul koju, Toomas pääseb Hanna isaga enne minema ja nii ei pea nad seal niisama aega viitma. Mul on alati midagi autosse kaasa pandud. Lõikan õuna või pirni, annan küpsist ja siis on üks üllatus - tavaliselt mingid puuviljamahlast tehtud maiustused. Lapsed juba teavad kõike seda minuga oodata.

Täna jooksin natuke mööda poode. Ostsin ühest toredast kohast meie sõprade lastele kinke, mis mõeldud ka ajutööks. Peale seda pidin oma juhiluba pikendama. Küll on hea, et eksamit ei ole vaja teha, piisab ainult raha maksmisest ja uue pildi tegemisest. Kolasin pisut samas ostukeskuses ja muretsesin veel mõned kingid (küünlad) meie sõpradele.

Nüüd on kingid pakitud ja sain korraks siia istuda. Kasutasin pakkimsiel origamit. Mari pidi natuke aitama mõne voltimisega, tal on rohkem kogemusi selles suhtes. Väga kenad tulid välja. Samamoodi pakkisin ka homseks panga jõulupuuks ostetud kingid. Mulle ei meeldi eriti osta asju, mis kipuvad kapinurka seisma või mille puhul pead mõtlema, mis sellega teha. Enamus kingitustest on söödavad - kommid, koogid, küpsised, paar pudelit ja kohvipulbrit. Tahan ka keerulisemaks teha kinkide saamise. Iga loosiga tõmmatu peab proovima lahendada ühe mõistatuse. Muidugi saavad teised peolised appi tulla. Ma ei taha kedagi 'piinapinki' panna. Leidsin internetist mõistatuste lehekülje, kust pean oma valiku tegema.

Eile olime ka Kirkega tema kooli jõuluettekandel, kus ta kooris laulis. Pean ütlema, et nende koor oli kõige vaiksema häälega. Esimeste klasside omasid oleks vist ka meile koju ära kuulnud . Vaatasime Toomasega meie ümber istuvaid vanemaid ning lapsi kooris ning pidime tunnistama, on ikka kirju seltskond küll. Samas ei ole palju päris musti, kuigi tumedaid on, aga siis on nad kas kusagilt Lähis-Idast või Aasiast (palju Indiast). Muidugi on valgeid, siis on nad enamasti Ida-Euroopast. Nii heleda peaga nagu meie lapsed on samas haruldus.

Eks ma kirjuta homsest õhtust. Kuna pangas on nii palju pingeid, siis on huvitav, kuidas meil see pidu välja kujuneb...

Imepotike

Ostsin koju uue köögimasina. Tegelikult polegi mul neid just palju. Leivaahi, mida olen juba üle kolme aasta kasutanud. Ei kujuta ette, et läheksin poodi saia ostma. Sellega saan ka leivataigna teha, mille siis ahju torkan või kuklitaigna, millest teen kaneelikukleid Toomase rõõmuks. Ja siis on muidugi kohvimasin, millega mina kohvi ei tee, sest seda ma ei joo. Külaliste jaoks on mul igaks juhuks lahustuv kohv, kui Toomas kodus pole.

Ja nüüd on mul pott, mille torkan elektrivõrku, ja mis teeb toidu valmis hästi aeglaselt. Olen teinud ühe korra kanarindasid (valasin peale jõhvikasalati konservi ja apelsinikoort, küpsetasin potis umbes 4 tundi - ja valmis roog sai väga hea!). Praegu podiseb kana ja seene ja juurviljatoit mul potis. Pott ise kujutab endast kesta, mille sees kütteelement ja keskel on savist ahjupott, mille saab välja tõsta ning lauale panna. Targad inimesed on selle teinud musta värvi. Toomas kurtis, kindlasti võtab see palju elektrit, aga tegelikult pidi ta küpsetama väiksema elektrikuluga kui tavaline ahi. Kavatsen seal suppi ja ühepajatoitu ja muid huvitavaid asju proovida. Mõtle kui kena, paned õhtul asjad potti, hommikul lülitad käima ning tuled koju sooja toitu sööma. Esimene kord oli nii kummaline tunne, kas tõesti ei pea midagi rohkem tegema.

Tegelikult pean tegema piparkoogitaigna! Jõulud on tulemas!!!

Detsembris

Olime Hille sünnipäeval eile. Vahel teeme Toomasega koos peo, sest nad mõlemad on 5.detsembril sündinud. Seekord oli pidu Hille pool - ikkagi tähtis verstaporst saavutatud - pool sajandit siin ilmas edasi rühitud.

Hille poja Allani naine oli nädalaks Eestist siin. Nii sai sugulastele kohustuslikus korras ka see tutvustus juubelipeoga ühendatud. Praegusel hetkel on Allan ja Aivi lennukil, mis viib nad Eestisse. Allan on aastaks töö juurest ära ning proovib, kuidas elu Eestis olema saab. Õnn kaasa! Loodan südamest, et kõik läheb väga hästi!

Meie lapsed olid Hanna pool õhtul. Tõime nad kümne ajal ära. Mari organiseeris kohe päkapikule kirja kirjutamist ja nii nad kolmekesi istusid laua ümber ning pusisid usinalt eesti keele kallal! Küll on hea, et päkapikk ainult eesti keelt mõistab, või on see kuidagi kujunenud - päkapikkudega peab eesti keeles suhtlema täpselt nii nagu emme ja issiga. Paar nädalat tagasi püüdis Kirke veenda, kuidas neid olemas ei ole. Aga kui ma teatasin, vaevalt päkapikud tulevad sinna koju, kus nendesse ei usuta, siis arvas ta, on ikka tore 'mängult' neid päriseks ette kujutada.

Saime päev enne päkapikkude tulekut pusle (600 tükki) kokku ning nüüd ootavad nad põnevusega iga päev uusi tükke. Olen igal aastal ühe pusle neile päkapikkudega saatnud. Idee tuleb Maive käest.

Kogu see päkapikkude ootamine ja käimine tähendab meile (see tähendab mulle) palju rohkem vaeva ja muretsemist, kas ikka soki sisse on midagi pandud, aga ma tunnen sellest ise rõõmu ja loodan, et suudame lastele anda häid mälestusi ja tugeva pinna, millele toetudes nad oma elurada ise sisse käima hakkavad.

Karateturniir

Muidugi pole ma kirjutanud sellest, et minu karatekad võtsid osa sügisesest turniirist. Mina olin järjekordselt hommikul tööl. Vahel on hea, kui ei pea kõrvalt vaatama ning muretsema, kuidas neil läheb. Teisalt on natuke kahju ainult videolindilt võistlusi hiljem jälgida.

Tegelikult mulle meeldib olla seal kõigi nende inimeste keskel, kelle jaoks karate nii tähtsaks on kujunenud. Nad tulevad sinna kokku nagu vanad sõbrad, mida nad ka tihtipeale on. Karatele pani siin alguse meie klubi 'peatreener' - shihan, kes on kõikide teiste Kanada klubide senseid välja õpeatanud. Naljatleme omavahel, et Toomas ja tüdrukud peavad enne Eestisse tulekut mustad vööd kätte saama, siis avame oma klubi Eestis. (Shihani õpilased on avanud kulbid Taanis, Iiris, Itaalias, Lõuna-Ameerikas ja mujal).

Kuidas neil läks? Toomas nagu ikka sai vaid osalemisemõnu nautida. Mari tõi katas koju teise koha karika ning Kirkele jäi neljas koht kumites - vabavõitluses. Neljanda koha said nad mõlemad meeskonna katas. Lohutuseks: vastasvõistlejad olid palju vanemad kui nemad. Soovin alati neile edu, aga samas olen salaja rahul, et koju ei tulnud peale ühe karika ja mõne medali midagi muud (neljandad kohad said seekord medali). Kui ükskord julgesin nimetada, parem on kui karikad teistele jäävad, siis lapsed olid enensestmõistetavalt pahased minu peale, kas ma ei hooli kuidas neil läheb.

Reedel olime jälle karates. Tüdrukud tegid vööeksamit. Kirkele pruun vöö ja Marile pruun vöö musta triibuga - Mari järgmine vöö on juunioride must vöö (päris musta vöö saab alles 16 aastasena).

Täna käisime IKEAs lihapalle söömas ja kolasima seal pisut ringi. Juba müüakse kuuski nende poe ees. Tavaliselt toome sealt oma kuuse, makstud raha eest saame kupongi, mille võime kasutada aasta alguse ostude jaoks. Inimesi oli NII palju. See tähendab, jõulud on tulemas!!! Kirke pani isegi soki aknalauale.

Vaata lühikest videot võistkonnakatast.

Sügis 2006

Kallid sõbrad!

Tere ja loodan, et suudan siia mitte liiga palju igavat ning tüütut maha sirgeldada. Ja muidugi - teie õnn - võite alati lehekülje kinni klõpsata, ma ei tule nuiaga taga ajama, miks keegi minu mõttevälgatusi lugenud pole.

Ma sain just lõpule raamatuga, kuidas üks naine otsustas aasta jooksul ühe kokaraamatu retseptid läbi proovida. Kokaraamat oli kuuekümnendatel ameeriklastele prantsuse kööki tutvustanud ning autorist sai üks esimesi telestaare köögis. Olen juhtumisi sattunud mõnele saatele, kus see üle 180 pikkune naine oma teadmisi ekraanil jagab ning pean tunnistama, ta ei jätnud mulle vaimustavat muljet - ta nimi: Julia Child. Ta tundus suur ja kohmakas. Raske uskuda, et selline daam just prantsuse toitude spets oli.

Julie Powell oli see, kes 29 aastase sekretärina leidis äkki, et tema elu on läbi ja lõhki tühjust täis ning otsustas oma kokakunsti proovile panna. Minul ei ole kavatsust oma suurest kokaraamatu kogust hakata läbi minema (millest - tunnistan ausalt - olen ehk sajandiku näpunäidetest ära proovinud) ning valikuta näiteks ajusuppi või kondiüdi kastet tegema hakata. Tahtsin ainult öelda, et Julie Powell andis mulle idee oma blogi üles seadmiseks.

Enne laste perre ilmumist olin päris usin kirjutaja. Iga päeva sai midagi paberile panna, aga laste tulekuga kulus kogu minu energia ja mõttevara ja muud oivalised sõnaseadmised nende kantseldamise peale. Kuidas sa jõuad midagi oma ajusopist üles leida, kui oled terve päeva beebi lappe vahetanud, temaga armsasti lapse keeles lobisenud (peaaegu unustades, kuidas täiskasvanutega suhelda) ning muu seas abikaasat kamandanud näiteks teemadel, kas prügi on juba välja viidud.

Nüüd tunnen, et võiks natuke tihedamalt oma sõpradega kirjavahetust pidada, aga mõte sellest kuidas pean asju üle kordama, viib ainult selleni, et parem üldse mitte kellelegi kirjutada. Muidugi suured tänud 'copy' ja 'paste' eest, mis tihtipeale abiks olnud, aga proovin praegu ajaga kaasas käia ning vaadata, kas suudan paremini teiega kontakti hoida!!!