22.03.09

Kohtumise aastapäev


"Mis tähtis päev täna on?" küsib Tom meie laste käest, kes on suures toas teleka ees endale põrandal mugavad kohad leidnud. Hanna on üle öö meie juures olnud ning laste madratsid on magamiseks elutuppa sikutatud.
"Pulma-aastapäev," pakub Mari. Kirke kehitab õlgu ning pakub viimaks sama mis Marigi.
"Ei ole!" kallistab Tom mind. "Hoopis meie kohtumise päev!"
"Siis võime "Mandarini" seda tähistama minna!" löövad Kirke silmad särama. See hiina restoran on meie kõigi lemmik, kuid seekord jätame siiski toidukoha külastamise vahele. Kodus on ka vahel tore olla.

Meie kohtumine oleks tegelikult võinud täiesti olemata jääda. Mina olin kolmandal kursusel Tartu ülikoolis ja meil plaanis pidada kombekohaselt ekvaatoripidu, olime ju poole peal oma õpingutega. Kuna meie tulevaste võõrfiloloogide hulgas vaid paar tugevama poole esindajat, siis organiseeris üks usin tudeng oma TPIs (Tehnikaülikoolis) õppiva sugulase kaudu viienda kursuse tulevased automaatikainsenerid meiega kokku saama (nende hulgas oli vaid üks õrnema soo esindaja :). Pidu pidi toimuma ühes Jõgevamaa jahimajas.

Kõik plaanid olid läbi räägitud ning maha pandud, kui äkitselt saime teate, et poistel oli tekkinud mingi probleem bussiga tulemise suhtes ning kahjuks jäävad nad tulemata. Olime loomulikult pettunud ja kurvad ja natuke pahased, kuidas need noored mehed nõnda hädised on. Meie usin tudeng võttis siiski nendega ühendust, millest täpselt probleem ja kas siis tõesti pole neil mingit muud võimalust tulla. Üllatus oli suur, kui tuli välja, et poistele oli täpselt samasugune teade tulnud, et me ei saa tulla!

Pisuke uurimistöö viis jäljed ühe meie ülikooli teise kursuse juurde, kellega noormehed olid mõni nädal varem koos pidutsenud. Suurest pahameelest, et poisid juba uusi tüdrukuid otsivad, saadeti kummalegi poolele teade peo ärajäämise kohta. Oh seda naiste õelust ja kättemaksuiha ;)

Meie pidu toimus ikkagi ära ning minu tutvus Tomiga saigi alguse. Kõige huvitavam oli see, et minule ja Tomile peeti plaanimata naljapulm samal päeval maha. Sõrmuseks sai kellegi taskust väljailmunud võtmerõngas. Hoidsin seda tükk aega alles, kuid kõigi kolimistega läks see kadunud asjade maailma. Samal peol pandi alus veel ühele abielupaarile, kes siiani kenasti koos on olnud.

Selline põnev oma keerdkäikudega oli siis meie tutvumine täpselt 23 aastat tagasi. Hiljem tuli tegelikult välja fakt, kuidas me oleme siiski kaudselt vähemalt korra enne koos olnud. Nimelt meie kaheksanda klassi ekskursioonil, kui kahe erineva kooli klassid Palamusel ööbisid. Leidsime, et need teise kooli noored on väga ülbed, sest käisid meie käest madratseid ära vinnamas. Tom väidab, nagu oleks ta siiski mind veel üks kord ühel Tallinna peol näinud, mis peeti keskkooli lõpetajatele. Mina arvan küll, et see võib ka lihtsalt tema elav ettekujutus olla :)

Foto on tehtud Rootsis. Kaamera on Tomi enda käes - nii et üsna huupi võetud, kuid minu meelest õnnestunud kaader.

7 kommentaari:

  1. Armas lugu ja lugemine. Palju õnne ja pikka kooselu jätku!

    VastaKustuta
  2. Anonüümne22/3/09 20:22

    Ilus pilt,
    marje

    VastaKustuta
  3. Anonüümne23/3/09 04:11

    Johaidii, kuidas aeg lendab...
    Kas sellest peost on tõesti juba niiiiii mitu aastat möödas? Miks mina sealt kedagi ei leidud? Mingi ümmargune karvik haakis sappa, aga tegelt mäletan, et käitus väga viisakalt - võiks isegi öelda, et isalikult. Ju ma siis olin sellise olemisega, et mulle oleks sel ajal veel rohkem nagu isa kui boyfriend'i vaja läinud :)
    Aga õnne teile ja vahva, et siin kiirestimuutuvas maailmas ometigi midagi nii püsivat on kui teie kooselu. -K-

    VastaKustuta
  4. Hmm, mis tuletab meelde, et meilgi juba terve igavik koos oldud. Aga koos on mõnus, eks ole :)

    VastaKustuta
  5. Koos on mõnus! Ja kõige tähtsam on suuta igat sorti karidest, mis elutee paratamatult ette veeretab, kenasti üle saada :)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.