Fotojaht - masin

Vist maailma üks vägevamaid masinaid - Kennedy Space Centre Floridas, seal kus peale astronautide tavainimesedki saavad ringi liikuda.

Väga võõristav, et samas Floridas lubatakse igat sorti masinaid otse ookeaniranda.

Teised masinad.

Põhja-Ameerika Balti ujumisvõistlused

Siin on kohalikus eestlaste ajalehes "Eesti Elu" ilmunud artikkel, millele ma julgesin oma nime alla kirjutada. Mai Kreem, kes on mitu aastakümmet püüdnud siinsetele noortele ujumisearmastust edasi anda, oli väga mures, kas ma ikka asjaga toime tulen. Loodetavasti ei võta ta mul pead maha :)

Põhja-Ameerika Balti ujumisvõistlused toimusid seekord 24. oktoobril Bramptonis. Tänu Alison Timuski aktiivsele tegutsemisele ja Eesti Täienduskoolide juhatajatele, kes levitasid infot tulevastest võistlustest, kogunes ujulasse lausa 17 eestlasest osalejat alates 6-aastasest Lief Kolgast kuni 47-aastase Toomas Timmuskini.

Liefil oli plaanis ainult ühes stiilis võistelda, kuid sai kohal olles nii palju innustust, et võttis osa veel kahest (selili- ja rinnuliujumisest). Liefist kaks aastat noorem vend Laas oleks hea meelega isegi vette hüpanud, kuid võistlemine jääb seekord järgmiseks aastaks. Toomas tunnistas, et oli alles hiljuti kroolitehnika omandanud, kuid Alisoni ja tema abikaasa Martini julgustusel otsustas oma oskused proovile panna. Martin Timusk oli teine masterite esindaja.

Naistest oli kohale meelitatud tunnustatud ujuja Kia Puhm, kes küll mainis, et pole juba ammu võistelnud. Hoolimata pikast vahest purustas Kia seekord kaks ujumisvõistluste rekordit – 100 meetri selili- ja 100 meetri rinnuliujumises. 45-st alast võitsid eestlased 33. Ujumisvõistluste hing Mai Kreem oli koos poja Madisega seegi kord kohal ning aitas väsimatult korraldamisele kaasa. Tema kogemused sarnase võistluse läbiviimisel on hindamatud! Kiidusõnad ka lätlasest korraldajale Modris Lorbergsile, kes pani kinni basseini ning muretses võidulindid ja autasud.

Tore oli näha nii mitmeid noori. Jakob, Marni ja Mikk Aruvald, Aleksa ja Vanessa Gold on varemgi ujumises rinda pistnud. Keili ja Erikson Moore olid Montrealist kohal. Lisaks TJ ja Emma Timusk, Liisbet Valter-Kalm, Rein Otsason, Kirke ja Mari Timmusk. Huvitav on see, et Mari Kanada kooli lätlasest õpetaja kutsus neidu võistlustel osalema. Kahjuks ei jõudnud seekord kohale leedulaste esindajad. Esialgu oligi tunne, et võistlustulle lähevad eestlased omavahel, kuni uksest astusid sisse lätlased, kes pakkusid kõva konkurentsi. Võidu- ja tunnustuslinte jagus paljudele!

Eesti esindajaid oli seekord väga kerge ära tunda, sest nad kandsid ühesuguseid sini-must-valge lipuga ujumismütse. Selle eest suur tänu Eesti Sihtkapitalile, kelle toetusel oli kaetud ka laud jookide ning suupistetega. Eesti Sihtkapital lubas eestlaste osavõtumaksugi tasuda! Aitäh!

Kokkuvõttes võib öelda, et kõigil oli tore, nii võistlejatel kui pealtvaatajatel, kes elasid innukalt võistlustele kaasa. Meeldiva üllatusena nimetasid mitmed noored, kes esialgu sugugi suurt huvi sarnase ürituse vastu ei näidanud ja peamiselt vanemate pealekäimisel asja ette võtsid, et tulevad järgmisel aastal kindlasti kohale. Taas kord – tähtis pole võit, vaid osavõtt! Tulevaks aastaks tasub juba nüüd kalendrisse ära märkida järgmiste võistluste aeg: 30.oktoober 2010. Ootame veelgi suuremat osavõttu! Kel aga natukenegi oskust ja huvi ujumise vastu, tulge kohale!

Veel mõned toredad seigad võistlustest. Kia Puhm sai ühe väikese autasuna toreda võtmehoidja. Kui Kirke läks talle eraldi heade saavutuste eest õnne soovima, siis kinkis Kia võtmehoidja Kirkele. Mis oli minu meelest eriliselt armas. Kia meenutas oma noorusaega, kui Mai Kreem täpselt sama virgalt ringi liikus ning asju ajas; ning Jõekääru suvelaagri porgandpaljaid ujumisi õhtutundidel saunast välja hüpates.

Samas arvas Mai ise, et enam ei pühendata laagris nõnda palju aega ujumise õppimisele ja võistlustele kui omal ajal. Mis sest et uhke bassein on peamaja läheduses nüüd olemas.

Mari ja Kirke said mõne tunniga sõpradeks teiste noortega ning juba jälgivad nad üksteist Facebook'is. Mari arvas, et sellised kokkusaamised teiste eestlastega on hästi toredad. Ja minul on sama mõte. Eriti kui asja ei võeta üli-ülitõsiselt. Kujutan ette, kuidas omal ajal olid olümpiamängudki sellised toredad kokkutulekud, kus sõbralikult oma oskusi võrreldi ja mitte mammutettevõtmised, kui kuldmedali nimel kõik vahendid kasutusele võetakse.

Alison, kes proovis inimesi välja tuua, on ise pärit Inglismaalt ja tal pole Eestiga muid sidemeid kui ainult see, et abikaasa isa on eestlane! Martin aga ei oska sõnagi eesti keelt! Ainult lastel on tekkinud suur huvi Eesti vastu ning nad käivad nüüd isegi Eesti Koolis esmaspäeva õhtuti! Suvel oli poeg erilises vaimustuses laulupeost! Ka nii võib huvi ja side tekkida ühe pisikese maaga.

P.S. Kes viitsis kõik erinevat sorti Timuskid ja Timmuskid kokku lugeda, siis neid oli kuus võistlejat seitsmeteistkümnest :)

Uudistelainel

Eile olid kohalikud ajalehed täis jutte seagripist ja kuidas see vaid mõne päevaga tappis Torontos noore 13-aastase jäähokimängija. Nädalavahetusel tõusis palavik, ta oksendas. Ema-isa kiirustasid pojaga kliinikusse, kust ta koju saadeti ning soovitati tavalist gripiravi. Ja läkski tal paremaks, vähemalt näiliselt. Esmaspäeval tahtis minna vanni, kus ta kustus imekiiresti.

Muidugi tekitab see paanikat, milleks nii väheste surmajuhtumite pärast veel üldse põhjust poleks (tavaline gripp tapab igal aastal palju rohkem igas vanuses inimesi, kuid eks ajakirjanikud peavad ka kuidagi elamist teenima ;). Samas on paljud need, kes varem arvasid, et ei vaktsineeri end, juba ümber mõelnud. Ontario provints avas planeeritust varem vaktsineerimispunktid, kus esialgu süstitakse kõige rohkem ohus olevaid elanikke. Esmajärjekorras haiglate personali ja nõrga immuunsüsteemiga inimesi (ka rasedaid). Kes med-töötajatest keeldub, ei saa tööle tulla! Nad pidid selle reegli maha panema, sest mõnda aega tagasi kuulutasid kõiketeadjad lehed, kuidas paljud õed ja arstid ei kavatsenud end süstida lasta. 99% gripijuhtudest pidid olema nüüd H1N1, kiire tõus varasemast 60%.

Raadiost kuulsin lühintervjuud ühe ülesseatud vaktsineerimispunkti juures, kus inimesed ootasid oma järjekorda 4 kuni 6 tundi! Kuid nad olid muidugi kanadalikult kannatlikud ning kiitsid õdede professionaalsust ning sõbralikkust. Ja loomulikult on kõik see tasuta meil käes!

Need, kes mures vaktsiinide pärast ja miks seal elavhõbe sees on (ja palun, see ei ole mitte sama, mis termomeetrites :), võivad natuke asja uurida. Mina uurisin :) Ja sain teada, et kala süües saan hoopis hullema elavhõbeda koguse ning variandi, mis kaob kehast palju aeglasemalt kui vaktsiiniga saadu.

Teine ootamatu uudis oli noorest 19-aastasest Torontost pärit paljulubavast folgilauljast - Taylor Mitchell'ist, keda ründasid kaks kojoti. Ta oli parasjagu esinemistuuril Nova Scotias, kui otsustas minna loodusparki jalutama. Hädahüüete peale ruttasid kohale teised samal ajal metsas olnud inimesed, kes kutsusid abi kohale. Kahjuks oli neiu juba nõnda palju viga saanud, et ta suri haiglas.

See on esimene teadaolev juhus, kui kojotid tapavad inimese. Raske öelda, mis täpselt juhtus. Igaks juhuks jagatakse õpetusi, et ükskõik millisele metsloomale ei tohi jätta muljet, nagu oleksid sa tema jaoks saak. Kindlasti ei tohi jooksu pista. Pigem karju ja vehi kätega ning näita, et oled temast üle. Kui neiu tõesti proovis eest joosta ja kukkus, siis noored kojotid võisid kergesti rünnata. Tavaliselt hoiavad nad ju inimestest eemale, kuigi Toronto mitmed kassid ja koerad on kannatada saanud või nahka pistetud!

Nii kurb on mõelda, kuidas noorte elu nõnda äkki katki lõigatakse. Poisist oleks ehk tulevikus tubli hokimängija saanud ning Taylor Mitchell'ist uus Kanada esindaja. Ta oli üks noore folkmuusiku auhinna nominantidest.

TIFF & TUFF & TEFF

Hiljuti toimus Torontos rahvusvaheline filmifestival (TIFF), mis tõi linna hulgaliselt kuulsaid näitlejaid, kelle jaoks Toronto sugugi võõras pole, sest paljud hitid on osaliselt just siin filmitud! Festivali ajast on veel üleval kesklinna kalli portselani ja serviisikaupluse akendele paigutatud kaunistused.

Peaaegu samal ajal läks käima teine festival - Toronto Urban Film Festival (TUFF), kuhu esitatud tööd võisid olla 1 minut pikad ning mida näidati metroojaamadesse paigutatud ekraanidelt (mille alumisel äärel jookseb info, millal järgmine rong jaama jõuab ning samal ajal saab ka uudiseid lugeda ja ilmateadet uurida). See festival pidi olema Põhja-Ameerika ainulaadne üritus, mida päevas jälgib keskmiselt miljon inimest. TUFF on rahvusvaheline! Jään põnevusega ootama Eesti osalemist! :)

Ja viimaks meie endi eestlaste ettevõtmisel juba viiendat aastat toimuv Eesti dokumnetaalfilmide festival - EstDocs (ehk võiks ju öelda: Toronto Estonian Film Festival (TEFF ;), mis annab kohalikele huvilistele võimaluse piiluda, millega eestlased on aasta jooksul välja tulnud. Sel aastal oli ka väike võistlus, kuhu võis esitada oma lühifilmid.

Meie käisime vaatasime vaid ühte filmi Soome televisiooni mõjust omal ajal. Eks minagi kasvasin sellega üles ning sealt pärineb minu soome keelgi, nagu paljudel teistelgi. Pisut nostalgiat ja irooniat ja humoorit ning tegelikult arusaamist, kui nõme oli omaaegne kord/poliitika. Samas oli Soome televisioon justkui muinasjutumaale põgenemine hallist argipäevast. Sain aru, et film on võitnud juba mingi auhinna ning loodan, et neil läheb ka tulevikus hästi!

Canadian, please!

Kui ma oma laste ja nende eestlastest sõprade käest küsin, kellena nad end tunnevad, siis kõigepealt vastavad nad - eestlasena! Kui uurin, mida nad ütlevad, kui reisivad mõnda teisi riiki, on vastuseks - kanadalane! Kasutades ühe siinse tuntud eestlase - Lia Hess - sõnu, kordan hoopis: uhke on olla sidekriipsuga kanadalane ehk siis kanada-eestlane. Just nii nagu järgnevas lõbusas laulus on kolmanda punktina, kuidas Kanadas elada, öeldud: ela multikultuurselt :)

Laulusõnad panen siia ka, kuigi subtiitrid saab Youtube'is peale keerata. Kui all paremas nurgas hiir kolmnurga peale viia, siis tuleb valik üles - kliki CC peale.

Kanadalased elavad üsna vaikselt siin ilma peal, samas ei karda nad enda üle nalja heita või vahel kerge muigega ameerikalste uhkustamisi kõrvalt vaadata.
Mõtlen praegu oma endise töökaaslase peale, kes nooremana reisis Euroopas ning Lähis-Idas. Grupis olid ka mõned lõunariigi naabrid, kes lärmakad ning ennasttäis (mis ei tähenda, et kõik ameeriklased just sellised on ;). Ma ei mäleta, millisesse riiki pidid nad järgmisena minema, kuid ameeriklased olid just enne uhkustanud, kuidas nad maailma kõige paremad on ja igal pool neid hästi vastu võetakse (ajupesu Ameerika moodi vist), kuni piiri peal nad tagasi saadeti, sest neil puudusid vist viisad... samal ajal, kui kanadalased kenasti üle lasti.

Ise reisides olen küsimusele, kust sa tuled, vastanud: Kanadast, kuigi olen eestlane. "Kanada" peale tekib küsija silmis mingi äratundmise helk ning näen, kuidas ta olek meie suhtes muutub kuidagi heatahtlikuks ning mõnusaks. Mõni on siis hakanud rääkima oma tuttavatest ja sugulastest Torontos või mujal Kanadas. Aga ma ei tunne neid kaaskanadalasi, kui nad juhtumisi just eestlased pole :D


Yeah I know that you wanna be Canadian, please
Even if in winter things tend to freeze
We've got the world monopoly on trees
And our country's bordered by three different seas

Yeah I know that you wanna be Canadian, please
We invented the zipper, we've got expertise
We made insulin to combat disease
Yeah I know that you wanna be Canadian, please

CHORUS
Brits have got the monarchy
The US has the money
But I know that you wanna be Canadian

The French have got the wine and cheese
Koalas chill with the Aussies
But I know that you wanna be Canadian

Et si ce n'était pas assez
On a deux langues officielles:
L'anglais et le français
Ooh la la

Yeah I know that you wanna be Canadian, please
Where else do you find mounted police
Or go to the hospital and not pay fees
Yeah I know that you wanna be Canadian, please

And when freshwater is in high demand
We've got the world's largest supply on hand
So you know that we could make a pretty good friend
But it's even better if you can be...

CHORUS

So you're thinking to yourself,
"How do I live in this beautiful country?"
Well we've got some steps for you to follow...

STEP 1: Lose the gun
STEP 2: Buy a canoe
STEP 3: Live multiculturally
STEP 4: You're ready, there is no more!

We got beavers, cariboo and moose
We got buffalos, bears, and Canadian goose
And we're sorry about Celine Dion
But she did do that good song for James Cameron...

CHORUS
Brits have got the monarchy
The US has the money
But I know that you wanna be Canadian

The French have got the wine and cheese
Koalas chill with the Aussies
But I know that you wanna be Canadian

The Greek chilled out with Socrates
Can't build a wall like the Chinese
But I know that you wanna be Canadian

In Kenya they have safaris
We've missed lots of other countries
But I know that you wanna be Canadian

Fotojaht - lemmikud

Kõige kallimad lemmikud... ikka minu väike pere (ainult kutsa ja kiisud pole pildile jäänud). Ja peale selle hulgaliselt raamatuid .... ega õnneks polegi rohkem vaja, vähemalt minu jaoks :)

Kui oma fotosid üle vaatan, siis ilmselt on lemmikuks ka lilled, sest nendest olen igas vaates ja olekus lõpmatuseni pilte võtnud.

Teiste lemmikud

Hiigelkajakas

Täna hommikul näidati meilgi Austraalia televaatajaid naerutanud kaadreid uudistesaatest.

Potiaeg...

Nii me hõikame oma kutsale, kui ta välja pissile ja kakale viime. Nõrganärvilised võivad silmad kinni pigistada kõrval oleva pildi peale, kus Koko kenasti oma asja ära teeb. Oleme hakanud talle ajalehepaberit alla torkama, sest nii on palju kergem kakat ära koristada. Ja siin ei tule suure trahvi hirmus kõne allagi, selline asi tegemata jätta (kuigi eks erandeid leidu igal pool).

Tegelikult algas kõik sellest, kui lugesin biolagunevate kilekottide kohta, mida siin just selleks otstarbeks müüakse. Need ei jõua veel lagunema hakata, kui orgaaniline prügi sorteerijatesse jõuab ning kõik läheb tavalise prahi hulka.

Keegi jättis selle peale oma kommentaari ajalehe kasutamise kohta. Ja minul tuli meelde, kuidas mõni aasta tagasi sattusin just sarnase pildi peale, mil üks hiinlanna ajalehe kutsa pepu alla torkas. Tundus kuidagi imelik ja naljakas, kuid nüüd käin ise ringi ajalehepaber taskus. Ainult Kirke kasutab endiselt kotte, sest talle tundub vist liiga keeruline, kuidas see täpselt ilusti "sisse pakkida"!

Olen proovinud varem juba pilti klõpsata, kuid kuidagi raske on seda teha, kui samal ajal ajalehte sätin. Seekord sai Tom nii tähtsa toimingu jäädvustatud! Meie pisike samm puhtama koduplaneedi nimel :)

Fotojaht - latern

Elizabetha Regina (kuninganna Elizabeth ladina keeles). Isegi lambipostid saavad Kanadas tema nimetähed külge :)

Teised lambiotsijad.

Oakville

Möödunud nädalavahetuse sisse mahtus ka sünnipäevalkäik. Erik sai 13, ta on vanuse poolest täpselt minu laste vahel ning nad on juba sünnist saati ikka koos olnud. Ma olin ju isegi juhtumisi tema ema palvel haiglas, kui poiss esmakordselt ilmavalgust nägi. Kahjuks on aga minu ja ta ema vahelised suhted kuidagi jahedamaks läinud ja pikad jutustamised telefonil ning kokkusaamised otsas. Ilmselt on ajaga vahel sellised muutused paratamatud, kui inimesed ise muutuvad; kuigi teevad kurvaks.

Võtsime tüdrukute pealekäimisel kutsa kaasa, sest nad tahtsid teda Erikule näidata. Muidugi pidin aga Kokoga välja minema ja ma otsustasin seekord natuke seda Torontost lääne poole jäävat väikeset linna avastama minna. Sattusin Kroonimisparki, kus oli hulgaliselt kanada laglesid ja luiki. Ontario järve vesi jäi pimeduse saabumisega järjest vaiksemaks ning mulle avanes imeline pilt kõigile nendele lindudele. Eemalt kumas Toronto kesklinna panoraam (seal kusagil kaugel ja pildil peaaegu nähtamatu :).

Muusikalised trepid

Mina eelistan alati 'rulltrepi' asemel 'päris' treppi, kuid kindlasti on palju lõbusam 'klavertrepist' üles minna :)

Lõikustänupüha

Täna istusid kanadalased kenasti lauas, kus pakuti kalkunipraadi koos täidisega - on thanksgiving ehk lõikustänupüha, nagu kohalikud eestlased armastavad ütelda, kui nad tahavad kenasti eesti keeles asjadest rääkida. Meie istusime juba laupäeval ära ja täna sõime ainult jäänuseid.

Ja kõik need, kes imestunult kulme kergitavad: on jah, täna ja mitte novembris, sest me elame Kanadas ja mitte USAs, kus see püha tõesti alles millalgi kadripäeva paiku kätte jõuab ning oma pühadusega ainult natuke jõuludele alla jääb.

Meie ise oleme üsna rahulikult asja võtnud ning enamasti naudime niisama mõnusat pikka nädalavahetust. Ega ma pole tegelikult eriti kalkunit varem teinud. Kord istus ta mul veinimarinaadis! Tuli päris hea, ainult punane, sest mul oli punane vein :D.

Seekord võtsin õppust ühelt inglise päritolu kanada kokalt, kes soovitas kalkunile enne ahjupanemist korralik massaazh teha. Ma siis masseerisin teda päris tükk aega ja et asi libedamalt läheks, sai naha alla ja peale korralikult toasooja küüslauguvõid määritud. Sarnane hoolikas ettevalmistus pidi ilusa pruuni naha andma. Ahju torkasin ta tervelt kolmeks pikaks tunniks (1 tund kolme naela pihta - pisut ajutööd: kui palju kaalus meie kalkun?). Temperatuur oli üsna madal - ainult 160 kraadi. Linnu alla ladusin restiks porgandeid, kaalikaid ja sibulaid - nii sain ka hea kastme!

Käisin ikka vahepeal ahjuukse vahelt piilumas, kuidas asjad edenevad ning imetlesin, kuidas kalkun järjest kenama tooni külge võttis, nagu solaariumis lausa! Lõpptulemus oli päris hea. Kõik said kõhud täis ja tõstsid juurde. Hiljem panin järelejäänud kalkunikere supi jaoks keema. Tuli hea supp, nii nagu mina seda teen, et ei pea üksikut kartulit või porgandit lusikaga puljongi seest taga ajama :).

Järgmine aasta võiks ju lausa uuesti kalkuniküpsetamise ette võtta!

Fotojaht - sügis

Hästi mitme aasta tagaune sügisene pilt minust ja Marist vahtrapuude vahel :)

Ja siin teine, meie eelmisest elukohast. Laste vanaema naudib veel viimaseid võimalusi aias istuda.
Seekord vanemad fotod, sest kuigi sügis nimeliselt kohal ja vihma eile terve päeva sadanud, pole meie vahtrapuu veel värvi vahetanud. Koduänaval on ainult üks seda jõudnud teha, aga kohe-kohe on minu meelest kõige kaunim aeg siin kohal, kui puud imeilusad värvikuued selga saavad.

Teised jahilised.

Toronto tähtsaimad kohad :)

Muidugi Eesti Maja!!! Kui mu töökaaslane teatas, et oli terve tunni veetnud Google Maps'il ringi reisides (kliki kollasele mehikesele ja vea kaardi peale), siis loomulikult pidin minagi asja uurima minema. Olin küll lugenud, et virtuaalne pildimaailm on üles pandud, kuid see oli ka kõik. Täpsem info ja millised riigid osalevad on Wikipedias.

Vaade Broadview Avenüüle põhja poolt.

Ja vaade põhja poole. Suur osa eesti lastest on väga tuttavad korealaste nurgapoega 'Shop 'n Bag', kust koolivahetunnil saab kiiruga maiustusi ostmas käia :)

Veel üks vaade põhja poole. Paremale jääb eestlaste baptisti kirik.

Ja vaade, mis avaneks Eesti Maja tagant, kui sinna saaks minna. See on muidugi kõrvalttänava otsast võetud, kus minagi vahel pildistamas käinud.

Ja muidugi teine väga oluline koht, aga nüüd võib niisama mõistatada, kus see täpselt asub :)
Mõned 'huvitavamad' fotod Toronto Star'is (kutsa asjal, põlev auto, jne).

Trenni?!

"Kas sa proovisid juba oma gi selga?" uurisid Mari ja Tom täna ühest suust.
Nimelt tuli mu pere esmaspäeval trennist, kus meie aastamaksu jagu vaesemaks jäime; ning shihan lahkelt gisid jagas - ka mulle!
"Nalja teed?!" ei saanud ma Tomist esialgu aru. "Kas ta tõesti arvas, et ma tulen ka karated tegema?"
"Ei..." arvas Tom. "Ta ütles, et võid niisama sellega kodus ringi käia!"
Muidugi on seal kaval mõte taga, kui ma kodus ringi käin, siis hakkab mulle idee väga meeldima... arvan ma. Aga hetkel ei kujuta ma väga ette, et mul nii palju võhma jätkuks, et nendega trenni kaasa suudaksin teha.
"Emme, tule!!!" mangus minu pesamuna täna, mulle lootusrikkalt otsa vaadates.
"Ei, ma ei arva, et hakkan veel karatega tegelema!" jäin endale kindlaks. "Pean palju rohkem Kokoga väljas jalutama ja jooksma, enne kui nii kaugele jõuan..."
Never say never ja ma ei ütle ka veel kindlalt ei. Ehk tõesti ühel päeval :) Kuigi mulle meelidvad need õhtud, kui maja jääb vaikselt mõneks õhtutunniks minu päralt ja ma ei tea, kas olen niisama kergelt nõus nendest loobuma ;).

Fotojaht - 4

Teised fotojahil.

Kukile palun!

BBC'i leheküljel oli see tore pilt, kus jääkaru poja emme seljas küüti saab. Paistab, et sarnast käitumist ei näe just väga tihti. Poja tuli välja külmast veest ning ronis emme kukile sooja saamiseks - nii arvavad eksperdid... tundub päris loogiline. Või oli hoopis mammal kiire ning nõnda saab ju kärmemalt edasi ;)