Trenni?!

"Kas sa proovisid juba oma gi selga?" uurisid Mari ja Tom täna ühest suust.
Nimelt tuli mu pere esmaspäeval trennist, kus meie aastamaksu jagu vaesemaks jäime; ning shihan lahkelt gisid jagas - ka mulle!
"Nalja teed?!" ei saanud ma Tomist esialgu aru. "Kas ta tõesti arvas, et ma tulen ka karated tegema?"
"Ei..." arvas Tom. "Ta ütles, et võid niisama sellega kodus ringi käia!"
Muidugi on seal kaval mõte taga, kui ma kodus ringi käin, siis hakkab mulle idee väga meeldima... arvan ma. Aga hetkel ei kujuta ma väga ette, et mul nii palju võhma jätkuks, et nendega trenni kaasa suudaksin teha.
"Emme, tule!!!" mangus minu pesamuna täna, mulle lootusrikkalt otsa vaadates.
"Ei, ma ei arva, et hakkan veel karatega tegelema!" jäin endale kindlaks. "Pean palju rohkem Kokoga väljas jalutama ja jooksma, enne kui nii kaugele jõuan..."
Never say never ja ma ei ütle ka veel kindlalt ei. Ehk tõesti ühel päeval :) Kuigi mulle meelidvad need õhtud, kui maja jääb vaikselt mõneks õhtutunniks minu päralt ja ma ei tea, kas olen niisama kergelt nõus nendest loobuma ;).