Põhja-Ameerika Balti ujumisvõistlused

Siin on kohalikus eestlaste ajalehes "Eesti Elu" ilmunud artikkel, millele ma julgesin oma nime alla kirjutada. Mai Kreem, kes on mitu aastakümmet püüdnud siinsetele noortele ujumisearmastust edasi anda, oli väga mures, kas ma ikka asjaga toime tulen. Loodetavasti ei võta ta mul pead maha :)

Põhja-Ameerika Balti ujumisvõistlused toimusid seekord 24. oktoobril Bramptonis. Tänu Alison Timuski aktiivsele tegutsemisele ja Eesti Täienduskoolide juhatajatele, kes levitasid infot tulevastest võistlustest, kogunes ujulasse lausa 17 eestlasest osalejat alates 6-aastasest Lief Kolgast kuni 47-aastase Toomas Timmuskini.

Liefil oli plaanis ainult ühes stiilis võistelda, kuid sai kohal olles nii palju innustust, et võttis osa veel kahest (selili- ja rinnuliujumisest). Liefist kaks aastat noorem vend Laas oleks hea meelega isegi vette hüpanud, kuid võistlemine jääb seekord järgmiseks aastaks. Toomas tunnistas, et oli alles hiljuti kroolitehnika omandanud, kuid Alisoni ja tema abikaasa Martini julgustusel otsustas oma oskused proovile panna. Martin Timusk oli teine masterite esindaja.

Naistest oli kohale meelitatud tunnustatud ujuja Kia Puhm, kes küll mainis, et pole juba ammu võistelnud. Hoolimata pikast vahest purustas Kia seekord kaks ujumisvõistluste rekordit – 100 meetri selili- ja 100 meetri rinnuliujumises. 45-st alast võitsid eestlased 33. Ujumisvõistluste hing Mai Kreem oli koos poja Madisega seegi kord kohal ning aitas väsimatult korraldamisele kaasa. Tema kogemused sarnase võistluse läbiviimisel on hindamatud! Kiidusõnad ka lätlasest korraldajale Modris Lorbergsile, kes pani kinni basseini ning muretses võidulindid ja autasud.

Tore oli näha nii mitmeid noori. Jakob, Marni ja Mikk Aruvald, Aleksa ja Vanessa Gold on varemgi ujumises rinda pistnud. Keili ja Erikson Moore olid Montrealist kohal. Lisaks TJ ja Emma Timusk, Liisbet Valter-Kalm, Rein Otsason, Kirke ja Mari Timmusk. Huvitav on see, et Mari Kanada kooli lätlasest õpetaja kutsus neidu võistlustel osalema. Kahjuks ei jõudnud seekord kohale leedulaste esindajad. Esialgu oligi tunne, et võistlustulle lähevad eestlased omavahel, kuni uksest astusid sisse lätlased, kes pakkusid kõva konkurentsi. Võidu- ja tunnustuslinte jagus paljudele!

Eesti esindajaid oli seekord väga kerge ära tunda, sest nad kandsid ühesuguseid sini-must-valge lipuga ujumismütse. Selle eest suur tänu Eesti Sihtkapitalile, kelle toetusel oli kaetud ka laud jookide ning suupistetega. Eesti Sihtkapital lubas eestlaste osavõtumaksugi tasuda! Aitäh!

Kokkuvõttes võib öelda, et kõigil oli tore, nii võistlejatel kui pealtvaatajatel, kes elasid innukalt võistlustele kaasa. Meeldiva üllatusena nimetasid mitmed noored, kes esialgu sugugi suurt huvi sarnase ürituse vastu ei näidanud ja peamiselt vanemate pealekäimisel asja ette võtsid, et tulevad järgmisel aastal kindlasti kohale. Taas kord – tähtis pole võit, vaid osavõtt! Tulevaks aastaks tasub juba nüüd kalendrisse ära märkida järgmiste võistluste aeg: 30.oktoober 2010. Ootame veelgi suuremat osavõttu! Kel aga natukenegi oskust ja huvi ujumise vastu, tulge kohale!

Veel mõned toredad seigad võistlustest. Kia Puhm sai ühe väikese autasuna toreda võtmehoidja. Kui Kirke läks talle eraldi heade saavutuste eest õnne soovima, siis kinkis Kia võtmehoidja Kirkele. Mis oli minu meelest eriliselt armas. Kia meenutas oma noorusaega, kui Mai Kreem täpselt sama virgalt ringi liikus ning asju ajas; ning Jõekääru suvelaagri porgandpaljaid ujumisi õhtutundidel saunast välja hüpates.

Samas arvas Mai ise, et enam ei pühendata laagris nõnda palju aega ujumise õppimisele ja võistlustele kui omal ajal. Mis sest et uhke bassein on peamaja läheduses nüüd olemas.

Mari ja Kirke said mõne tunniga sõpradeks teiste noortega ning juba jälgivad nad üksteist Facebook'is. Mari arvas, et sellised kokkusaamised teiste eestlastega on hästi toredad. Ja minul on sama mõte. Eriti kui asja ei võeta üli-ülitõsiselt. Kujutan ette, kuidas omal ajal olid olümpiamängudki sellised toredad kokkutulekud, kus sõbralikult oma oskusi võrreldi ja mitte mammutettevõtmised, kui kuldmedali nimel kõik vahendid kasutusele võetakse.

Alison, kes proovis inimesi välja tuua, on ise pärit Inglismaalt ja tal pole Eestiga muid sidemeid kui ainult see, et abikaasa isa on eestlane! Martin aga ei oska sõnagi eesti keelt! Ainult lastel on tekkinud suur huvi Eesti vastu ning nad käivad nüüd isegi Eesti Koolis esmaspäeva õhtuti! Suvel oli poeg erilises vaimustuses laulupeost! Ka nii võib huvi ja side tekkida ühe pisikese maaga.

P.S. Kes viitsis kõik erinevat sorti Timuskid ja Timmuskid kokku lugeda, siis neid oli kuus võistlejat seitsmeteistkümnest :)