Lõikustänupüha

Täna istusid kanadalased kenasti lauas, kus pakuti kalkunipraadi koos täidisega - on thanksgiving ehk lõikustänupüha, nagu kohalikud eestlased armastavad ütelda, kui nad tahavad kenasti eesti keeles asjadest rääkida. Meie istusime juba laupäeval ära ja täna sõime ainult jäänuseid.

Ja kõik need, kes imestunult kulme kergitavad: on jah, täna ja mitte novembris, sest me elame Kanadas ja mitte USAs, kus see püha tõesti alles millalgi kadripäeva paiku kätte jõuab ning oma pühadusega ainult natuke jõuludele alla jääb.

Meie ise oleme üsna rahulikult asja võtnud ning enamasti naudime niisama mõnusat pikka nädalavahetust. Ega ma pole tegelikult eriti kalkunit varem teinud. Kord istus ta mul veinimarinaadis! Tuli päris hea, ainult punane, sest mul oli punane vein :D.

Seekord võtsin õppust ühelt inglise päritolu kanada kokalt, kes soovitas kalkunile enne ahjupanemist korralik massaazh teha. Ma siis masseerisin teda päris tükk aega ja et asi libedamalt läheks, sai naha alla ja peale korralikult toasooja küüslauguvõid määritud. Sarnane hoolikas ettevalmistus pidi ilusa pruuni naha andma. Ahju torkasin ta tervelt kolmeks pikaks tunniks (1 tund kolme naela pihta - pisut ajutööd: kui palju kaalus meie kalkun?). Temperatuur oli üsna madal - ainult 160 kraadi. Linnu alla ladusin restiks porgandeid, kaalikaid ja sibulaid - nii sain ka hea kastme!

Käisin ikka vahepeal ahjuukse vahelt piilumas, kuidas asjad edenevad ning imetlesin, kuidas kalkun järjest kenama tooni külge võttis, nagu solaariumis lausa! Lõpptulemus oli päris hea. Kõik said kõhud täis ja tõstsid juurde. Hiljem panin järelejäänud kalkunikere supi jaoks keema. Tuli hea supp, nii nagu mina seda teen, et ei pea üksikut kartulit või porgandit lusikaga puljongi seest taga ajama :).

Järgmine aasta võiks ju lausa uuesti kalkuniküpsetamise ette võtta!