Tartu College'is

Kolmapäeval olin Tartu College'is, mis on eestlaste ehitatud ühiselamu tudengitele ja mille alumise korruse ruume kasutatakse korporatsioonide ja arhiivi poolt. Ajaleht Eesti Elu kolis umbes kümme aastat tagasi siia, kui Toronto eestlaste kaks ajalehte - Meie Elu ja Vaba Eestlane - ühinesid. Esimene oli Eesti Majas, teine üüris ruume mujalt. Kompromiss leiti Tartu College'is.

Ka eestlaste raamatukogu, kus valikuks uuem kirjandus, avas mõned aastad tagasi seal uksed (siit võib lugeda pikemat artiklit raamatukogust). Ise ma raamatuid laenutama ei kippunud, sest mulle tundus natuke raske sinna keset päeva minna... (Nad on kaks korda nädalas päeval lahti). Aga kui Epp Petrone palus proovida, kuidas minu sulg jookseb, siis olin pisut mures... ma polnud ühtegi raamatut sellest sarjast läbi lugenud :) Tegelikult polnud ma peaaegu üldse eestikeelse kirjandusega tegelenud... Helistasin raamatukokku ja uurisin, kas neil on olemas "Minu Ameerika", sest tahtsin ikka mingit pilti, kuidas raamat kirjutatud. Õnneks neil oli, kuigi praeguseks on vaid Eesti ja Kanada juurde lisandunud. Loodan, et nad ostavad nüüd teisigi! Mina aga hakkasingi raamatukogus käima. Teisipäeval on mul pikk päev (kella 9 hommikuls kuni 8.30 õhtul), mille vahele mahub poolteist tundi pausi. Jõuan parasjagu metrooga kohale sõita ning siis tagasi Eesti Majja jalutada (umbes 4.5km)! Paras jalutuskäik ja pea tuulutamine!

Nüüd olen kenasti peateemast mööda hiilinud. Olin nimelt Tartus oma raamatu tutvumisõhtul. Õnneks oli ikka pisut-pisut rahvast kokku tulnud. Piret Noorhani oli rõõmus, et keskmine vanus oli tavaliselt palju madalam :D Tean mitmeid, kes kahjuks ei saanud keset nädalat kohale tulla, kuid ma lohutasin, et ega ma midagi uut ja peadpööritavat ei räägi. Pisut sarjast ja raamatu tekkeloost. Taustaks panin hulga pilte jooksma.

Midagi ikka jätsin üllatuseks, millest isegi Tomil aimugi pole... Neljandas klassis tuli meile noor uus õpetaja, kes lasi ühes klassijuhataja tunnis kirja panna kolm unistuste ametit. Mina kirjutasin: õpetaja, kirjanik, juuksur. Õpetaja olen ma olnud, kuigi Eestist kaugel, juukseid olen lõiganud Tomil meie tutvumise algusest ja muidugi olen juuksuriks ka oma lastele (isegi ühe raamatu tudeerisin läbi, kuidas ikka paremini lõigata, mille järgi oma õele isegi soengu pähe tegin). Ja nüüd saan siis veel ühe ruudukese ära tikkida :D, kuigi ainsa raamatu järel ma just kirjaniku tiitlit siiski natuke liiga suurejooneliseks pean! Vähemalt olen kõik ametid nüüd järele proovinud :D

Samas oli kummaline endast jutustada, isegi kui ma kõiki kohaletulnud inimesi tundsin (keda ma siin ei tunneks :D, sest ega siinsetele ei saa ju palju Kanadast rääkida. Piret esitas küsimusi ja hoidis juttulõnga pingul, kuigi Tomi sõnade järgi ma muudkui jutustasin lõpmatult ilma tema abitagi. Minu enda jaoks oli muidugi kergem, et keegi toeks oli. Pean ütlema, et üks asi on näiteks klassi ees laste ette astuda ning näiteks Vabadussõjast rääkida ja teine asi 'vabalt peale minna'. Minu neiud olid samuti kohal, kuigi esireas istudes lipsas Kirke vahepeal salaja minema ning Mari hakkas minu poole pilke heites oma olematule kellale näitama :D

Viimaks vastasin veel küsimustele ning sain Toronto Baptisti kiriku pastorilt hulgaliselt kiidusõnu ning tänu, et nii julgelt olin raamatukirjutamise kätte võtnud! Eks see ole siinses ühiskonnas pisut kahe teraga mõõk ning mul on kohti, mille puhul pole sugugi kindel, kas astusin kellegi varvastele! Ehk saame kunagi pastor Puusaagi sulest ilmunud mälestusi kunagi lugeda, sest ta olevat päris korralikult päevikuid pidanud :) Ma usun, et tal on hulgaliselt põnevat materjali kogunenud!

Kui jutud said jutustatud, siis jagasin veel oma autogramme ning lobisesime veel mõnede sõpradega niisama tühjast-tähjast. Aga järgmisel päeval oli kellel töö- ja kellel koolipäev... nõnda haarasime oma asjad ning asusime koduteele!