Kevadpühade matk

Mitu vaba päeva järjest ja imesoojad ilmad meelitasid muidugi linnast välja. Otustasime seekord minna Hockley Valley provintsiparki, mis meile siiani ainult talvise suusatamisega on seostunud. Oma imestuseks avastasime puude vahelt piiludes, et lumi polegi mäenõlvadelt kadunud. Ise muidugi asja lähemalt uurima ei läinud, et talverõõme nautida, kuigi kuum ilm meelitas küll jahedamat kohta otsima :).

Kuumus muutis nii meid kui Kokot väga januseks. Ei aidanud ka asjaolu, et see park on üsna mägine ning ronimist oli omajagu. Leidsime kutsa jaoks varsti mägioja, mille juurde ta rõõmsalt tormas ning usinalt lisaks joomisele midagi vee alt otsima hakkas. Varsti kõndis ta uhkelt liiva seest leitud kiviga ringi ning püüdis siis seda mulla alla peita.

Lubasime tal väikese kõhklusega ilma rihmata lahti jooksma - ikkagi ei tea ju, kuidas ta täpselt käitub, sest siiani on ta linnas vaid rihmaga liikunud. Kuid muretsemiseks polnud põhjust. Ta hoidis ikka meie ligi ning kui rada mööda liiga kaugele tormas, jäime lihtsalt seisma. Selle peale vaatas ta meid pika pilguga, kas tõesti ei jõua me talle järele, ning tuli ruttu-ruttu tagasi. Isegi teiste koertega möllates, kuulas ta sõna, kui edasi astuma hakkasime. Tom arvas, et Koko on palju sõnakuulelikum kui lapsed kunagi :D

Looduspark on osa ilmatu pikast Bruce Trailist (ainult umbes 800 km pikk), mille eest kenasti hoolitsetakse. Näiteks on mäenõlvadele tekitatud ronimist lihtsustavad looduslikud astmed. Mis ei tähenda, et nendest ülesronimine vähem võhmale võtab. Eriti kui olla korralikult vormist väljas :).

Loodus on muidugi varakevadine. Ainult igihaljad puud annavad rohelust. Samas lubab selline lehtedeta mets palju avaramaid vaateid imetleda. Kõrgelt mäeküljelt alla tulles jõudsime pisikese metsajõeni, mille üle korralikud sillad ehitatud ja kus mets päris metsik paistis.

Kohati oli üle aedade ehitatud trepid, mis panid Koko pisut kurvalt niutsuma. Kui ta aga avastas, et aia vahelt saab kenasti läbi ning isegi traataiale oli vastav ava tehtud, kadus kurvastus, kas teda äkki maha ei jäeta.

Keset metsa leidsime laguneva auto, mille hiilgeaega meenutas puutüvele kinnitatud vana foto. Kuidas masin keset metsa sattus, jääb küll mõistatuseks. Kuigi ilmselt kuulusid need alad kunagi ehk mõnele põllumehele ning väga võimalik, et siit ka mõni tee läbi läks. Meenutasime tv-seeriat - Elu peale meid. Siin oli elus näide, mis juhtub...

Kui me viimaks tagasi oma auto juurde jõudsime, (mis õnneks terve), olime päris väsinud. Meil olid kõigile tee peal kepid toeks kätte tekkinud, kuigi vahepeal oli mul tunne, et see pigem väsitas kui aitas :) Kõndisime viimaks Mariga kõige ees, kui Tom koos Kirkega kahekesi juttu ajades kuhugi kaugele taha jäid. Tom seletas uudishimulikule tütrele maailmaruumi ja planeetide tekkimist ning elu algust Maal. Pean taas kord kiitma, kui usinalt tüdrukud eesti keelt räägivad, kuigi vahetevahel läks isa ikka inglise keele peale üle, et midagi selgusetuks ei jääks.

Meist läks matkarajal mööda üks noor abielupaar, kelle umbes kolme-aastane laps oli kandetooliga kukil. Meenutas mulle aegu, kuidas meie täpselt samamoodi oma lastega looduses ringi seiklesime.

Viimasel pildil on näha, kuidas raja eest hooldajad on teele langenud puult tükid vahelt saaginud, et matkajad muretult edasi saaks liikuda. Metsaalust püütakse hoida puutumatuna.

Tore varakevadine käik sai! Nüüd ootame taas kord pisut jahedamaid ilmu, mis ilmselt tänaõhtuse meeletu tuulega kohale jõuavad.