Raamaturiiul

Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"
Tänu Tartu College'i raamatukogule on minu lugemisriiulisse ilmunud viimase aasta jooksul lõpuks ka eestikeelset uuemat kirjandust. Kuigi pean kohe tunnistama, et olen üsna nõutu, kui endale lugemist valin... Ei tunne ma õieti uuema aja kirjanikke ega menulugusid ega midagi muud... Vahel haaran kiiruga kaasa midagi, millest suudan vaid mõne lehekülje lugeda.

Tiina Laanemi lugu oli aga mõnus pala, mis viis mind märkamatult suvisesse Eestisse, kus sain koos teiste suvitajatega osa nii Eesti loodusest kui omamoodi eestlastest; ning leidsin hulgaliselt äratundmist. Kindlasti hoian silmad lahti, kui midagi veel tema sulest siiapoole ookeani jõuab.


Jaan Aps "Tähtis kevad"
Mulle meeldis! Kevad ei peagi olema ainult noorte valikud, kevadel võiks igas vanuses oma elule pilk heita ning teha otsuseid, kuidas ikkagi tasub edasi minna...

Tegevus toimub nii Eestis kui Prahas. Praha on alati mind pisut võlunud, kuigi sinna pole jõudnud. Pidi väga Tallinna moodi olema mõne targema sõnade järgi. Kuigi raamatust ei jää mingit hingejoovastavat tunnet... Tekib ainult mõte, et linn on linn igal pool ja elu on elu igal pool ja igal pool peab kuidagi toime tulema. Kas just nii nagu peategelane, kes heasoovliku hotelliomaniku nõusolekul peavarju annab, kui too uimastavate seente edasitoimetamisega appi tuleb.

Ja siis vanem õpetaja koolis, kus uued tuuled puhumas uute õpetajatega. Hirm uue ees paneb muretsema oma koha pärast. Kuid samas on minu meelest väga hästi antud edasi ka noore õpetaja ebakindlust... Ning muidugi noored ise, kes Prahasse ekskursioonile lähevad. Mis neile tähtis ja mis mõjutab nende tegevust ning otsuseid. Kui tähtsad on tegelikult sõprade arvamised...

Ma vist juba ütlesin, et mulle meeldis :)

Jaan Kross "Kallid kaasteelised"
Paul Ariste "Mälestusi"
Ülle Ulla "Terpsichore tiiva all"
Lugesin need mälestusteraamatud kõik huviga läbi. Mõtlesin muidugi palju oma vanemate ja vanavanemate peale, kellest viimaseid ma ju tegelikult ei teagi...
Huvitav on see, et Ariste ja Krossi teed ristusid nooruses vangikongis, kuigi nende elu kujunes hoopis teiseks. Aristet mäletan veel Tartust, kuigi tol ajal ainult möödaminnes nähes. Tema lapselapsega olin samal kursusel. Ja tunnistan, mul polnud aimugi, et Krossgi Siberis ära käis... Olen kuulnud mokaotsast nimetamist, kuidas igaüks nüüd aina mälestusi kirjutab. Kuid mulle meeldib, et selline heietamine ette võetakse! Üks asi on juturaamatut lugeda, teine "päris" elukogemustest osa saada.

Viimaks veel Erik Tohvri raamatud, millest päris mitu olen läbi lugenud. Hea, kerge lugemine, milles minu jaoks uue Eesti eluga seotud probleemid samamoodi uued on :) - Kollaste lehtede aegu, Lepavere mõis, Tants läbi rukki, Kaksikelu (meeldis, kuna kõrvuti oli Eestisse jäänud ja Eestist Rootsi lahkunud sõprade elu - väga hästi edasi antud - küsimus on, kumb tegelikult õnnelikum... minu meelest mitte kumbki...).