Reede oli Toronto justkui tulnukate poolt udu sisse mähitud. Kuidagi ebamaine ja kõhe tunne tekkis selle paksu udu sees, kui hommikul kooli-tööle jalutasime ning tavapäraselt kaugele paistvad korrusemajadest jälgegi näha polnud. Järgmisel hommikul oli udu ikka meie kohal, kuigi mitte nii vägevalt. Taipasin alles siis paar fotot klõpsida.
Oi, kus mulle meeldivad sellised udused ilmad. Eriti nauditav on just selline udu, millest läbi paistavad lähemalolevad objektid, aga see mis kaugemal, see jääb nähtamatuks. Siis on just selline mõnus tunne, et seal kusagil lõpeb maailm ja veits närvekõditav on selle maailma serva poole jalutada. Udu summutab ka kõik hääled nii, et maanteemüra ei kosta ja siis tekib selline vahva tunne, et oled maailmas üksi ja igapäevareaalsus on uttu tõmmanud. -K-
VastaKustutaJustkui Tim Burtoni filmis. Meil tuleb sellist udu üsna sageli ette, eriti talviti. Mulle ka päris eeldib, kui niiskuse aspekt kõrvale jätta, ole nagu siil udus.
VastaKustuta