Head uut aastat, Eesti!

Ei see tähenda, et me Eestist nii kaugel oleme elanud ja niiiii kaua, ikka peame meeles, millal uus aasta Eestis kohale jõuab ning koos tõstame klaasi uue aasta terviseks! Ei tea, kui palju lapsed sellest hoolivad, kuigi samas kirjutas Tom huvitavast tähelepanekust. Kui nad koos mängivad arvutil Battlefieldi, siis Mari oli oma sõnade järgi märkinud sõdurinime päritolumaa kohta "loomulikult Eesti"!

Seekord saadame vana aasta kodus ära ning olen omaette köögis pisut toimetanud. Tom oli hommikupoole tööl. Panin oma arvuti köögilauale, et selle kaudu ETVl silma peal hoida. Tegelikult vaatasin vahepeal mõne TV3 saate ka ära. Ega ma suurt midagi erilist teinud pole, eile sai rosolje ja kartulisalat valmis. Sülti on ka veel külmkapis ja pasteeti. Kaks leiba on ahjus. Ainult koogi kallal nägin vaeva. Paar sõpra astuvad ikka läbi, sest lapsed arvasid, et päris üksi on ikka natuke igav ;) Eks ta ole, kuid seekord ei tahtnud ka tavapärast suurt möllu korraldada. Vahel lihtsalt pole energiat. Aga eks uus aasta too uue energia. Loodetavasti :D

Pühadesäras Toronto

Toronto raekoja ees, kus toimub aastavahetusel suur pidu. Vasakul, kaarte all, asub liuväli, suvel on seal purskaevud ja vesi. Jõulupuu tundub selline üsna tagasihoidlik.

Dundas Square, mis samuti kesklinnas ja kus tavaliselt midagi põnevat toimumas. Siin on leitud palju huvitavam lahendus jõulupuu jaoks ;)

Jääkarud Dundas Square'il.

Ma ei tea, kui varmalt ma oma kuusepuid viisnurkadega kaunistaks, isegi kui need ainult kuusepuu imitatsioonid on :) Vanast harjumusest selles negatiivset näha, on raske lahti saada...

Jõhvika-juustukook

Seekord valmsitasin jõuluõhtuks jõhvikakoogi, mille retsept kättesaadav Toidutare lehkülgedelt.

Kasutasin põhjaks küll hoopis piparkoogitainast, mida mul hulgim külmkapis varuks :) Küpsetasin lihtsalt tordipõhjasuuruse plaadi, selle asemel, et küpsiste ja võiga vaeva näha.  Kuna mul polnud toormoosi, siis kasutasin värskeid jõhvikaid, purustasin ja segasin suhkruga. Peale panin veel pooleks lõigatud jõhvikaid. Ja mul polnud neljakandiline vorm kasutusel ;)

5 tl želatiini
1 dl jõhvikamahla või vett
400 g maitsestamata toorjuustu
4 dl vahukoort
1 purk jõhvika toormoosi (500 g)
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga, kui kasutad neid - 300 g küpsiseid / 150 g võid). Vooderda neljakandiline vorm (umbes 22x32 cm) seest küpsetuspaberiga, nii saad koogi paremini kätte. Suru küpsisesegu vormi põhja ja pane täidise valmistamise ajaks külma.
Pane želatiin 5 minutiks mahla sisse paisuma, sulata siis kuumas veevannis ja jäta jahtuma. Samal ajal vahusta ühes kausis vahukoor ja teises suuremas kausis toasoe toorjuust. Sega toorjuustu sisse ettevaatlikult toormoos, vanillsuhkur ja vahustatud koor. Nirista peene joana ja pidevalt segades hulka želatiin.
Vala täidis kiiresti vormi küpsisepõhjale. Lase külmas tarduda 4–5 tundi või järgmise päevani. Tõsta paberi abil vormist välja ja lõika ruutudeks. Kaunista jõhvikatega.

Poola verivorst

Pean kohe alguses ütlema, et ma ei ole suur verivosti sööja (verikäkk meeldib mulle rohkem). Nii et kaugel elades tunnen ehk sellest kõige vähem puudst ;) Kuigi samas jõulude ajal võib ju ikka kordki seda lauale tuua. Seekord juhtus nõnda, et ma ei teinud erilisi pingutusi verivorsti koju tuua. Gaidide jõululaadalt oleks võinud osta, või Hillside Cafe või Eesti Maja restoranist. On usinaid, kes ise koduski seda valmistavad, oleme neidki maitsvaid vorste saanud proovida. Soomlaste äri Viking, kust eestlased vanasti oma vorstid koju tõid, teatas, et nad enam ei tee neid, sest provintsivalitsus on keelanud ära verega kokkamise!? Ma ei tea, kui palju sellel asjal tõtt taga on...

Viimaks otsustasin päev enne jõululaupäeva poolakate poes "Starsky" nähtud verivorsti järele minna. Mis suure toimetamise käigus jäi aga "õigel" päeval ahju torkamata. Aga miks mitte jõulupäeval seda teha. Ahjukartuleid kõrvale ning saimegi uue maitseelamuse osaliseks. Vorst oli harjumuspärasest punasem, sisaldas päris palju sealiha. Maitse poolest üllatavalt hea, oli pisut traditsioonilist maitset, ja ei olnud ka. Ma ütleks, et seda võib teinekordki osta.

Jõulune ostuhullus

Täna - boxing dayl - on poed täis ekstra allahindlusi. Veel alles hiljuti oodatigi suuremate ostude puhul seda päeva, tänapäeval toimuvad juba enne jõule suured väljamüügid, sest konkurents on raskemates majanduslikes tingimustes muidugi veelgi ägedam. Igal juhul, siin veel pilte pühadesäras linnast ja kaupluseakendest.

Minu suur jõulueelne ostuhullus oli jõulukuu alguseks enam-vähem läbi :) Ma pole just suur poodides kolaja. Väsin ja tüdinen väga ruttu ära, vist sellepärast et pean alati põhjalikult järele mõtlema, kas ikka ost või mitte. Interneti kaudu on palju lihtsam sel viisil mõtiskleda ja uurida ja lugeda, mida teised ostjad asjast on arvanud. Hea on ka USA kõrval olla, kui Kanada dollar pea sama, mis ameeriklaste oma, ning tihtipeale tuleb isegi saatekuluga odavam kui siin poodi minnes. Aega jääb ka palju rohkem endale ;)

Mari ja Kirke soovisid oma sõpradele ka kinke. Lihtsalt shokolaadi :) Aga need tahvlid said väga kaunilt pakitud. Ei peagi ju midagi väga erilist ja uhket olema, võib ju lihtsa kingi ilusalt pakkida, panna natuke hinge ja soojust pakikese sisse, eks ju.

Jõululaul

Midagi kaunist noore kanada laulja esituses. Ann Chaplin on juhuslikult tüdrukute lemmiksensei karates. Kui sellised kenad senseid õpetamas, kes ei tahaks siis karates käia ;)

Jõuluvalguses

Jõuluõhtu jutt on Tomi blogis kirjas. Kusjuures kinke oli tõesti justkui palju, kuid tegelikult kõik sellised asjalikud, mille üleandmise oli jõuludeks lükanud :)

Pühadesoovid

Leivataigna segaja

Kogu leivajutu jätkuks on paras uuesti rääkida minu taignavisplist, mille ma umbes kolm aastat tagasi koju muretsesin. Viimastel nädalatel juuretise ja leivategemisega jahmerdades on sellest abilisest palju tolku olnud. Muidugi kõlbaks (puu)lusikas samahästi segamiseks, kuid spetsiaalse vispliga läheb asi palju kergemalt. Puulusika puhul kleepub tainas tompu ning aegajalt peab seda siis lusika küljest ära lükkama. Traat aga läheb taignast väga kergelt läbi. Arvestades, et ühe leivategija soovitusel tuleks tainast päris pikalt segada (ma ei sõtku seda), siis taignavispel on peaaegu asendamatu, vähemalt minu jaoks :) - mis sest et mul malmpanni kasutusest musklid aina tugevamaks lähevad ;) Märkasin, et Amazon pakub köögiriista taani taignavispli nime all ning erinevas suuruses - minul on kõige suurem.

Muide, avastasin, et Ameerikamaal müüakse lausa läbi interneti juuretist - mida lausa 18.sajandist saati elus hoitud! Muidugi valge saia oma, aga ikkagi! Ega Eestis pole veel keegi sellise äriideega välja tulnud? Peaksin vist tagasi kiirustama ning asja käiku panema, enne kui teised suure juuretisemüügiga rikkaks lähevad :D

Viimaks pilt leivast nr.5, mille ma täna hommikul enne tööle minekut valmis küpsetasin. Tom tuli koju ning imestas, kuidas küll maja küpsetamislõhna täis on, kui kedagi kohal pole. Lisasin seekord peotäie päevalilleseemneid. Leib kerkis seekord vohinal, pean vist hakkama pisut suuremat kogust tegema ning kaks vormileiba valmis küpsetama, või pean mahukama vormi leidma. Olen ikka katsetamiskäigus, mängin pisut jahu ja soola ja suhkru ja linnase kogusega, et just seda õiget vahekorda leida, mis annab kõigile meelepärase leiva. Ahju panen ikka 190 kuumusega ning poole pealt viin 180le. Kokku on leib ahjus umbes tund aega. Oleneb ilmselt ahjust, ma kasutan meie pliidi väiksemat ahjuosa, mis kõrgema kuumusega hakkaks leiba kõrvetama (läbi proovitud :) Pliidil on kaks ahju, alumine tavapäraselt suur ja ülemine pisike - hea väiksemate küpsetiste puhul kasutusele võtta, meil ei ole sahtlit pannide jaoks.

Leivategu

Olen nüüd lõpuks nii kaugel, et sain leivajuuretise ise käima ning leib number 5 on hapnemisstaadiumis. Tom kirjutas uhkelt minu leivast number 1, mis talle oli väga maitsenud (ega sel maitsel ju viga olnud, päris nagu leib ;), kuid mis oli ikka paras käkk :) Sellepärast ei kiirustanud ma oma katsetustest kirjutama. Pildil on leib nr.3, mida Marigi juba suure mõnuga sõi. Olen tegelikult pisut üllatunud, kui palju talle see leib meeldib (vist voolab tal ikka tugev eestlase veri soontes ;)! Kirke hoiab leivast siiski eemale, kuigi ega ta täitsa valget saia ka söö, ikka seda minu tehtud mitmeviljatera oma. Koorikleivad meeldivad talle ka, aga hapendatud on võõras.

Olen kord varem proovinud juuretist teha, kuid millegipärast ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Kasutasin ainult siinset rukkijahu ning minu meelest ei kõlvanud maitse kohe mitte kuhugi. Seekord hoidsin külmikus alles paari leivakääru, mis sügisel Eestist kingiks toodud leivast tallele panin, ikka kavatsusega veel kord juuretisega jahmerdamine ette võtta. Lugesin hoolega Maire Suitsu "Suurt leivaraamatut" ning meenutasin Suuremõisas elava sugulase nõuandeid juuretise tegemiseks. Ostsin poolakate poest kefiiri ning segasin seda pisukese õunamahlaga likku pandud leivakäärudega. Lõpuks lisasin pisut rukkijahu. Seisis mul mõned päevad, mille käigus läks nagu käärima ja ei läinud ka :) Viimaks katsetasin ikka leivapätsi tehes.

Nüüd, mil neli leiba pintslisse pandud, näeb kerkima pandud leivatainas just nõnda välja nagu ülemisel pildil. Kohe näha, et mingid bakterid seal usinalt tööd on teinud. Segan juuretisele juurde vett ning lisan umbes poole jahust. Tööl käies ei ole mul just alati võimalik väga kiiresti küpsetamist ette võtta. Panen kõik valmis õhtul, katan rätikuga ning torkan ahju. Lihtsalt sellepärast, et eest ära oleks ja tuuletõmbust poleks. Meie maja on päris jahe muidugi talvisel ajal, nii et siiani pole suureks probleemiks olnud, kui sellega alles ülejärgmise päeva hommikul edasi tegutsen. Lisan ülejäänud jahu (kõik on tegelikult väga umbmäärane, pole veel õieti mõõtnud, kuid peaksin seda kindlasti kohe-kohe tegema, sest muidu tuleb leib iga kord isesugune). Juurde soola, supilusikas linnasesiirupit (leidsin ühest netipoest, kus müüakse igat sorti orgaanilist ja tervislikku kraami), natuke pruuni suhkrut. Klopin kõik korralikult läbi. Tainas jääb selline kleepuv, mitte liiga vedel, mitte liiga paks. Ma ei sõtku seda, vaid panen vormi kerkima.  

Vorm läheb jälle ahju, kuni jõuan töölt koju ning torkan leiva juuba kuumaks aetud ahju. Ma proovisin leiva nr.3 puhul alustada küpsetamist kõrge temperatuuriga, ja siis madalamaks seda tuua, kuid nii kõrbes leib natuke ära. Leib nr. 4 läks 190-kraadisesse ahju. Küpsemisaeg oli umbes tund aega.

See on minu meelest kõige õnnestunum leib siiani, leib nr. 4. Eks näe, kuidas edaspidi kujuneb. Ma olen ikka mingil määral katsetamisstaadiumis, et aru saada, kui palju ikka juuretist ja kõike muud kraami vaja on. Annan siis teada ning jagan oma juuretist kõigi soovijatega :)

Leivategemise linke on leivaraamatu blogis küllaga. Soovitan samas leivaraamatut ennast, kellel see veel kodus pole ja kes leiva-saia küpsetamisest huvitatud on. 

Suitsukala

 

Ma pean siin veel ühe pildi üles riputama, loodan, et kõigil neil, kel kala maitseb, suu liialt vett jooksma ei hakka :) Meil oli päris korralik dilemma, kas ikka minna minu töökoha jõulupeole, kui sünnipäevapeo peremees oma kätega püütud ja ise suitsutatud forelli välja tõi. Saime vaid suutäie maitsta ning lootsime lahkudes, et tagasitulles sellest midagi meilegi veel jääb. Jäi küll :) Sest tal oli veel üks suitsulõhe ka peidus. Aga sellised road panevad mõtlema, kas mitte ise kalameheks hakata :D

Sünnipäevapidu

Mõned fotod peost, heast marjakoogist, viisakalt riides Tomist, väga kavala näoga küünalde puhumise eel kõige paremale soovile mõtlevast sünnipäevasangarist, kahest sõbrannast ja külalisest, kes jõuludeks oma üle 20nestele pogedale nende endi soovil eesti mustriga käpikuid koob!

Jõulupidu

Detsember on täis enne-jõuluseid jõulupidusid. Ja ega meiegi vähemalt ühest ilma ei jää ;) Tööpidu toimus ühes huvitavas restoranis, mis kahekordse elumaja ruumides sisse seatud - Corner House Restaurant (ehk eestikeeli nurgamaja restoran), asub Casa Loma lossi lähistel. Olime teisel korrusel kunagiste magamistubade ruumides. Läksime kohale oma autoga, sest meil oli veel üks pidu samal õhtul, kuigi siin on päris tavaline, et töökoht võib kinni maksta takso kulud, sest suurem probleem on, kui hiljem jääda vahele purjus sõitmisega. Mille puhul näidatakse näpuga töökoha või ükskõik millise peo korraldaja peale jättes purjutaja kõrvale. Oled peo korraldajana vastutav, et kõik ikka kaine peaga rooli taha istuksid.

 

Tundub, et omanikud teevad suure hoole ja armastusega oma tööd. Peakokk-omanik on pärit Saksamaalt, mis ei tähenda aga et toit oleks ainult saksapärane. Vasakus nurgas on meile pakutud menüü, mille ülemisel serval lausa eestikeelne jõulutervitus :) Omaniku kaasa käis mitu korda üle küsimas, kas toit on ikka hea ja me kõigega rahul oleme. Tunnistan, et see on minu jaoks küll esimene sellesarnane kogemus (mitte et ma just väga suur restoranide külastaja oleks). Kelnerid olid väga abivalmid ja sõbralikud. Üks proovis mõningaid eestikeelseid tervitusi selgeks õppida ning hiljem rääkis, et on tegelikult koolitatud näitleja. Meenutas korda, kus teda nädal aega ühte filmitööd tehes poputati, ning ütles, et ta ei imesta, kuidas  filmitähed võivad suure tähelepanuga väga ära harjuda ning üsna nipsakaks muutuda :) Ilmselt kuluks neile rohkem ära perioode, kus nad tööta on ja peavad ettekandjana raha teenima :D

Mina sõin mereahvena praadi ja Tom lambaliha. Krabisupp lillkapsaga oli küll natuke kesine krabide ja lillkapsa esinemise suhtes, ja kuigi ma seda ehk enam uuesti ei sööks, maitses üsna hea. Magustoidule pidime ei ütlema, sest olime enne õhtusööki viinud lapsed meie sõprade poja sünnipäevale ning kiirustasime sinna tagasi - jõudsime just magustoidu serveerimise ajaks, nii et hea ajastus. Poja suur õde on juhtumisi nüüd mu töökaaslane, ta poseerib restorani ukse ees :)

Piparkoogid

Seekord, üllatus-üllatus, ei jäänud meie piparkookide tegemine ei viimasele minutile ega ka peale-jõulusele ajale :) Olen ikka järjepidevalt nende tegemiseks krumkake masinat kasutanud ning kindlaks jäänud Rootsi ajakirjast saadud retseptile, mille puhul pole vaja mingi kuumutamisega tegeleda. Seekord puudus mul siirup ja ma ei hoolinud ka selle keetmisest. Olen vahel kasutanud vahtra- ja maisisiirupit, kui midagi muud pole, kuid seekord segasin lihtsalt mõõdutopsis ära paar teelusikatäit suhkrut kuuma veega. Maitset see ära ei rikkunud ;) Link minu retseptile on siin.

Sain hiljuti uudiskirja piparkookide kohta köögiriistade poest, mida vahel ikka külastan - Cook's Place on jalutamisetee kaugusel metroojaamast, kust pääseb ka Toronto Eesti Majja. Piparkookide "tekkimine" on muidugi seotud ajaga, mil igat sorti vürtsid väga olulised olid, et hoida ära toidu halvaks minemist või lihtsalt peita maitset söögil, mis me tänapäeval suure tõenäosusega nina kirtsutades minema viskaksime. Kõige levinum vürts oli pipar, aga kohe selle järel kasutati ingverit palju toiduvalmistamisel.

Piparkookide traditsiooni jõudis Euroopasse Wikipedia andmetel millalgi aastal 992, kui armeenia munk asus elama Prantsusmaale, kus ta õpetas piparkookide valmistamist sealsetele munkadele (kusjuures piparkoogid võisid olla meile harjumuspärased kõvad küpsised või pehmed koogid). Piparkoogi eestikeelne nimi peaks olema vist küll tulnud sellest, et pipar kõige populaarsem maitseaine oli ;) Muidugi aitas sellele kaasa ka saksakeelne pfefferkuchen, skandinaavias on küpsiste nimes ka pipar sees. Kuna sisserännanud sakslased olevat piparkookide retsepti sealsetele inimestele õpetanud (umbes 13.sajandil), siis pole ka imestada, miks piparkakut, pepparkakor või pepperkaker seal kasutusel on. Ma ei tea, kui paljud tegelikult pipart kooki sisse panevad... mina olen ikka mõne tera jahvatanud. Inglisekeelne gingerbread tuleb vanast prantsuse keelest - gingebras.

Mingil ajal sai piparkookide küpsetamisest kommunikatsioonivahend. Tolleaegsete sündmuste kohta nikerdati puust vormid, mille sisse pressiti piparkoogitainas. Valmis küpsetis puistati üle tuhksuhkruga. Ja ega igaüks ei tohtinud siis "uudistelehte" välja anda. Ainult need, kellele see õigus anti. Piparkookide küpsetamine oli siiski lihavõtete ja jõulude ajal kõigile lubatud. 

Tänapäeval on piparkoogivormide valik väga suur. Ülalnimetatud poes on neid igas kujus ja suuruses igale maitsele. Aga huvilised võivad endale ka muretseda näiteks piparkoogimaja küpsetamise vorme. Siin näiteks üks. Või kuidas oleks lugu piparkoogimaja vormiga nendele, kes ei viitsi jännata üksikute osade kokkupanemisega - vaata väikest ülemist pilti. (Ja veel üks link nendele, kel vaja piparkoogimaja küpsetamiseks "lõiget").

Piparkoogimajade ehitamise traditsioon ulatub vähemalt Hanseli ja Greteli muinasjutu tekkimise aega. Kui lapsed väiksemad, proovisime ikka vahel ka sellega hakkama saada. Vist laste jaoks ongi see kõige põnevam tegevus. Kuigi eks vanemadki või sellest rõõmu tunda. Norras, Bergenis, oodatakse kõigilt oma piparkoogimaja versiooni. Need majad tuuakse Bergeni keskusesse, kus pannakse kokku maailma suurim piparkoogilinn. Traditsioon sai alguse aastal 1991. Vaata videot 2011.aasta piparkoogikülast - 750 kilo piparkoogitainast, 1500 kunstitööd, 10000 kunstnikku. Peale näitust müüakse majad oksjonil maha. Tore komme, mis toob justkui ühe linna rahva kokku.

 

Aga ega eestlasedki kehvemad pole oma iga-aastaste piparkooginäitustega, millest tänavuse teemaks "Ajamasin". Facebookis on üles pandud lehekülg - Piparkoogimaania - kuhu saab pilte üles riputada.

Jõululaat Toronto viinaköögis

Pealkiri on kindlasti palju põnevam kui asi ise :) Jõululaat kestab veel selle nädala lõpuni Toronto kesklinna idaosas - Distillery District - , kus juba 1832. aastast kuni möödunud sajandi 90ndateni toodeti kangemat kraami, piiritust, viskit jne (loe ajaloost siit). Peale seda kasutati viinaköögi ala paljude filmide võtteplatsina (üle 1700 filmis võib imetleda vaateid sellest kohast, Toronto on olnud ameerika filmitootjate mekaks, sest siia oli palju odavam tulla filme väntama). Aastaks 2003 kohendati-korrastati vanad hooned, kuhu kolisid kunstigaleriid, toidukohad, kästitööpoed jne. Jõulude ajal toimuvad kontserdid, väikestes majakestes müüakse käsitööd, toitu ja muud pudi-padi. Sel aastal esines muuhulgas kohalike eestlaste rahvatantsurühm Kungla (kahjuks ei jõudnud ma eelmisel nädalalõpul kohale). Toimub euroopapärane laat, nagu reklaam suurelt välja on hõiganud. Kui veel lumi maas oleks... siis võiks vabalt end mõnda Euroopa mägikülla kujutleda.

Siin on pilte viinaköögi alalt. Üleval vasakul nurgas on sissepääs ida poolt - noorte teatri juurest, ei ole just väga kutsuv :) All paremas nurgas on poeuks põnevasse kingituste poodi. Mulle meeldib, kuidas nad on alles hoidnud vanad ukselukud ja lingid. Oled ajaloos tõesti astunud nagu sammu tagasi.

Lääne poolt tulles paistab ala selline. Vasakul on huvitav kolmenurkne maja, mille esimesel korrusel näiteks valgustusepood. Praegu käib seal ümbruse tegelikult suur ehitustöö. Mõne aasta pärast on tõenäoliselt koht nii populaarne, et tavainimesel jääb rahakott korteri ostmiseks liiga kõhnaks.

Ühel seinal on pilt 100-aasta tagusesse Torontosse, mis jätab küll suure tehaselinna mulje.

Valged jõulud

Jõulumuusika teema jätkuks ei saa nimetamata jätta kanadalase Michael Bublé jõulualbumit, milles ta muuhulgas laulab teise kanadalase Shania Twainiga (kuula siin Youtube'is, nii kaua kui need üleval on). Michael Bublé'd on kutsutud kanadalasest Sinatraks ja Shania on see, kes tõi tänu oma eks-abikaasale kantrimuusika "rahvale lähemale" - nii sain enam-vähem tema eluloost aru :) Shaniat ei tarvitse aga "Valgeid jõule" lauldes kohe ära tundagi (eriti kui kuulata teda soolona ;), minu meelest väga kelmikas. Ülejäänute hulgas on veelgi tuntud jõululaulude töötlusi (nagu "All I Want For Christmas", mis MB otsustas sisse laulda palju aeglasemalt kui originaal, hoopis teine feeling :). Nii et ei tasu just oodata klassikat, vaid omapärast lähenemist "äraleierdatud" lugudele. Vahelduseks kõrvale väga mõnus kuulamine!

Jõulumeeleolu

Torontos on üks raadiojaam - CHFI - juba hea mitu aastat umbes kuu aega enne jõule täielikult pühademeeleolus ning laseb ainult jõululaule. Mõne jaoks on see liig mis liig, teised on väga õnnelikud. Paistab, et neid positiivseid vastukajasid on palju rohkem, sest muidu nad enam seda ei teeks, sest kes tahab oma kuulajaid kaotada. Mina kuulun kuhugi sinna vahepeale. Kui ma köögis toimetan (ja kui mul meelde tuleb), panen selle raadiojaama peale, vahel hommikul ka. Muul ajal oleme päris vaikses majas (kui me just valjuhäälselt oma arvamust ei avalda ;)

Hommikuti satun neid kuulama just siis, kui reisifirmade vahendusel kingitakse puhkusereise. Tulevased puhkajad ei tea asjast midagi. Nende nimed on loosirattasse pandud sõprade, sugulaste või tuttavate poolt. Kriteeriumiks see, et nad peavad olema silmapaistvalt head, see tähendab omakasupüüdmatult abivalmid (või midagi sellist). Tunnistan, et mul läheb iga kord silm märjaks. Mis ma teha saan, kui õde jutustab oma tublist vennast, kes ennastohverdavalt on nende haige ema eest hoolitsenud, või vanem naine räägib oma immigrandist naabrist, kes alati kõiki abistab ja pole nende 20 aasta jooksul, mis ta Kanadas elanud, kordagi riigipiiridest välja saanud. Ma juba kaalun, kas ikka on hea mõte neid kuulata, sest silmavärv kipub ju pisaratega laiali minema :)

Ma pole kindel, kas Kanadast väljaspool ka neid kuulata saab, kuid siin on link. Tegelikult tuletab see meelde, et Eesti poolt on ju olemas ka uus "netiraadio", kust on võimalik kuulata eestlaste muusikat. Nüüd on ilmunud sinna ka jõulukanal. Hea mõte, kuigi ega mulle iga laul seal ka ei meeldi...

Õpik

Mari on mõnda aega proovinud jaapani keelega tegeleda (nüüd innustab teda ka lootus ülejärgmisel suvel Jaapanis toimuvatele karatevõistlustele minna). Siiani on toimunud õppimine peamiselt Nintendo mängu abil. Nüüd sai ta karate trenni kaudu laenuks jaapani keele õpiku (ning jõuluvanalt ootab ta sõnaraamatut ;).  Minu jaoks on muidugi kõik ainult piltide jada. Aga huvitav ikkagi, kuidas näeb välja teise maa keeleõpik. Lugemist alustatakse meie jaoks tagumisest kaanest.

Sorteerimine prügipäeval

Suurde sinisesse paber, plastik, klaas ja väikesesse rohelisse orgaanilised jäätmed. Ning ongi prügi kenasti sorteeritud. Peaasi, et tool ikka tagasi tuppa tuua, muidu viiakse see ka ära :)  Tegelikult muidugi ongi tool selleks tänava ääres, et mõni selle sealt üles korjaks. Aga võib-olla hoopis selleks, kui hulgast liiklusmärkide lugemisest väsimus peale tuleb ;)

Rootsikeelsed raamatud

Olen nüüd paar korda tellinud Rootsist endale raamatuid (Bokus lehekülje kaudu, mitte kõik kohad ei saada raamatuid väljamaale). Lihtsalt selleks, et keelt mitte päriselt ära unustada (lugemine on ikka päris hea, kuigi rääkima ma väga ei kipu :) ja muidugi sellepärast ka, et inglise keelde ei jõuta nii kiiresti tõlkida neid raamatuid, mida mina lugeda tahan. Camilla Läckberg oli üks neist autoritest, kes mulle väga meeldima hakkas. Nüüd olen muidugi avastanud, et mõni autoritest on peale seda inglise keelde tõlgitud, kui mina neid lugenud olen (Lars Kepleri teos näiteks).

Kunagi kui Rootsist Kanadasse tulime, tellisin mitu aastat "Allers" ajakirja. Kuid laste sünniga polnud mul aega enam kõike lugeda, mida tahtsin. Ajakirjad jäid pidevalt poolikult kuhugi vedelema. Nüüd kaalusin, kas jälle ajakirja tellida, kui tulin hoopis oma arust heale mõttele hoopis raamatuid koju lasta saata. Võiks ju ka e-raamatuna tellida, kuid kuna mul pole korralikku lugejat, mida saaksin kaasas kanda - loen metroos tööle sõites, ja mitte kõike ei pakuta elektrooniliselt (kusjuures mõnede hind võib olla kallim kui paberkaantega omadel), siis jäin ikka raamatute juurde.

E-lugeja mõte kummitab mul ka peas - eriti eestikeelsete raamatute lugemiseks, kuid ilmselt ootan natuke kauem, kuni tahvelarvutid odavamks ja paremaks lähevad :) Pigem juba tahvelarvuti kui lugeja, mille kasutus on piiratud. Küll ma siis ka e-raamatuid hakkan tellima. Saan ka e-ajakirju Zinio läbi lihtsamalt lugeda.

Ketis pargipingid

Vist ikka selleks, et keegi neid endale koju ei viiks :)
Foto võetud Ontario valitsusehoone juures asuvas pargis - Queen's Park.

Veinimoos

Kirjutasin oma käsitöölaadal käigust, et ostsin muuhulgas endale jääveini moosi (Vidal Icewine Jelly). Ja veel jõhvika-vaarika merlot moosi. Kõik Niagara-on-the-Lake firma Tracy's tooted. Neid sai muidugi enne proovida ja kuigi kõik veinimoosid olid maitsvad, siis jääveini oma oli kindlasti üle kõige. Sel on hästi tugev jääveini maitse, kes seda kunagi proovinud on (ühtepidi magus, teistpidi mitte, kui kommi süües võib magusast isu kiiresti täis saada, siis jääveini mõnusalt puuviljahõngune maitse pluss kerge alkohol annab joogile hoopis teistsuguse iseloomu; sobib hästi näiteks magustoidu asemel väikeste lonksudena rüübata ;). Kui selline vein on proovimata (kuigi soovitan kindlasti vähemalt korragi mekkida), siis võib ikkagi ette kujutada, kuidas maitseks mõni magusam vein džemmi kujul.

Ma ei ole suur alkoholi sõber, kuid veinimoos on hea :D Huvitav, et nii mõnelegi tundub aga idee natuke imelik, mina söön ainukesena seda kodus hea meelega värskel saiakäärul või küpsisel (võiks ka juustu või liha kõrvale pakkuda). Aga ehk on Tom lihtsalt kena ning jätab moosi lihtsalt kallile kaasale ;)

Esimene lumi Torontos

... või vähemalt Eesti Maja akna taga. Mitte just ka kõige esimene, sest nädalapäevad tagasi sadas mulle ka midagi lumesarnast krae vahele, aga nii lühikest aega, et pärast tekkis kahtlus ega ma viirastusi ei näinud :) Sel kolmapäeval sadas aga nii palju, et katused valgeks said ja isegi muru pealt ei sulanud lumi kohe ära, mis sest et peale lõunat ere päike välja ilmus. Mulle nii väga meeldib lumi; arvestades, et ma päris vähe pean autoga sõitma, siis võin rahumeeli seda kuulutada :) Kuigi ega see suure lumega tee peal sumpamine või jäiste teede peal piruettide tegemine ka kõige suurem asi ei tarvitse olla.