Eelmisel laupäeval viisin lapse gaidide koondusele Eesti Maja lähedal asuvasse eestlaste Baptisti kirikusse. Koko oli mul kaasas ning kahekesi võtsime ette Doni jõe oruga tutvumise. Jõe kallast mööda läheb pardirada, mis mõeldud ka ratturitele. Tunnistan, et siiani olen seda ainult eemalt imetlenud, seekord siis lähemalt :) Muidugi pole ta hetkel nii kaunis kui rohelusega, aga ikkagi mõnus jalutuskäik, nii umbes 2 tundi, et siis Kirke kenasti jälle koju viia. Mõtlesin seal jalutades, kuidas need mammad-papad, kes lapsed Eesti lasteaeda viivad, võiksid oma matkaklubi luua ning vahepeal kohvikute asemel aega lahtise taeva all veeta. Aga kardan, et see olen ainult mina, kes nii mõtleb ;)
Prints Edwardi viadukt, mida mööda olen lugematuid kordi jalutanud ja metrooga tööle sõitnud. See sild, mis omandas kehva kuulsuse kui enesetapjate lemmikkoht, nii et viimaks ehitati kaitse ette - luminous veil ehk helendav loor (2003. aastaks oli umbes 500 inimest seal elu võtnud, olles maailmas teisel kohal, kus midagi sellist juhtus San Francisco Golden Gate silla sabas). Sild ise valmis juba 100 aastat tagasi. Kanada kirjanik Michael Ondaatje kirjutab pisut sillaehitusest oma raamatus In the Skin of a Lion.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)