Pilt pildistajast ja muud juttu

Eelmisele postitusele veel täienduseks üks foto, millele varjukujuna olen jäänud. Ma olen ikka vanamoeline ja tõstan fotoka silmade ette, ekraani olen kinni keeranud, õieti tagurpidi keeranud nagu Canoni apraatidega saab teha (vist on mõned üksikud teised sama pakkumas nüüd, aga see oli minu jaoks fotoka valimisel kaalukausi kummutajaks, et selline "liikuv ekraan" olemas oleks, mis sest, et enamasti ikka läbi pildiotsija fotosid teen, aga kui on vaja üle teiste peade pildistada või tahan maa tasandilt võtteid teha, siis miski ei saa selle vastu). 

Fotovideo jalutuskäigust sai aga tehtud natuke prooviks. Sest tahaksin panna Mari 18ndaks sünnipäevaks midagi sarnast kokku, ainult mõni päev ongi veel aega... eks näis kas just täpselt õigeks päevaks valmis saangi.

Õnneks on olemas programme, mis asja väga kergeks teevad. Minu mureks on nüüd temast pildid üles otsida. Hea, et kõige suurem töö tehud, st absoluutne enamus fotosid skännitud, tuleme ju sellest ajast, kui digi oli alles lapsekingades. Vaatasin üle nende koolifotod ning skännisin neidki sisse ja lisaks veel koristamise käigus välja ilmunud fotosid, nagu näiteks lõbusad passipildid. Minu meelest said need Eestis tehtud Eesti passi jaoks. Igal juhul Kanada passipiltidel ei tohi enam naeratada :) Sest naeratus muudab ilmet ja kurja terroristi ei ole siis võimalik ära tunda. Marile kuluksid vallatud patsid pähe ja olekski Pipi valmis.

Tüdrukutel on olemas Eesti passid ja ID kaardid, sest kuigi Eesti ei luba kahekordset kodakondsust, siis põhiseaduse järgi ei saa ära võtta sünnijärgset kodakondsust, st piisab kui su vanemad või vanavanemad on eestlased. Mis on väga armas minu meelest. Nii on meid ikka natuke rohkem, kuigi olude sunnil vahel teine kodakondsus ka juurde tuleb (Kanada lubab samas kahe riigi kodanikuks olemist, kuigi soovitab siiski reisile minnes kasutada Kanada passi, et nad vajadusel siis abi saaksid pakkuda). Minu neiud on väga uhked oma eestluse ja Eesti passi üle muide ;) 

Jalutuskäik Torontos

Nädal tagasi pidin kesklinnas arsti juures käima, sest ime-ime, spetsialiste polegi mitte iga nurga peal olemas. Kuna ilm oli väga ilus, siis otsustasin hoida kokku metroopiletiraha - $2.60 ;) ning jalutada hoopistükkis koju. Mis need pea 12km mulle ikka ära ei ole. Lisaks saan möödaminnes Itaalias ning Portugalis käia ja mitmele poole mujalegi sisse põigata.

College tänav on minu jaoks Hiina linnaosa selja taha jättes üsna tundmatu. Tean, et tee peale jääb Väike-Itaalia ja Väike-Portugal, kuid kunagi pole põhjust sinna minna olnud. Tegelikult andis arsti juures käik juba tunda, et ümberkaudne rahvas rohkem ikka itaalia ja portugali keelt mõistavad. Minu nimi pani tumedapealise noorepoolse arsti uudishimulult uurima, kust ma pärit olen. Mispeale ta teatas, et näen tõesti eestlase moodi välja. Nimelt oli tema ujumistreener eestlane ;) Esimest korda juhtus aga see, et üks kohalik inimene oskas mulle küüditamisest rääkida. Tema meelest oli taoline asi lausa uskumatu! Tundub nagu oleks ujumistundide vahele ka ajalugu lükitud :)  Muide huvitav, kuidas Torontos ei ole kunagi tekkinud Väike-Eestit... Oleme vist liiga individualistid ja igaüks proovib oma nurgas hakkama saada :D

Tee peale jäi mul ka Leedu maja ja nende kirik ja nende korterimaja ja nende pank - pilti ei teinud - (eestlaste pank on samas süsteemis, kuigi oleme ikka kõik iseseisvalt tegutsevad üksused). Iiri pubisid leidub linnas vist igal pool. Huvitav on see, kuidas kesklinna kivimüüride vahelt eemale minnes on küll peatänaval elav melu, kuid kõrvalteed meelitavad oma roheluse ja vaikusega. Seal on enamasti kahekordsed majad tihedalt reas, nende ees võimsad (vahtra)puud.

Minu jalutuskäik kujunes lõpuks pikemaks, kui oleks võinud arvata, sest tegin vahepeal "jahutamispeatusi". Päike oli täies jõus väljas ning pidin end sundima aeglasemale käigule, muidu oleksin varsti välja näinud nagu vormist väljas maratonijooksja. Paaris kohas, kus maha istusin, tegin kohe mitu-mitu pilti, esiplaanil jalgratas taustaks Toronto inimesed. Alguses mõtlesin, et valin ainult ühe, aga jätsin ikka päris mitu fotoseeriasse. 

Kokku hoitud raha eest pidin ostma kuuma kergenduseks Tim Hortonist jää-cappuccino jooki (mis sest et ma kohvijooja ei ole). Tegelikult jäi ühest joogist väheks, sest kuumus läks keskpäeva lähenedes ikka aina vägevamaks, aga ega ma alla ei andnud ;) Pidin küll enne uude kohvipoodi sisse astumist korraks raamatukokku põikama. Linn ju aina kuulutab, et minge kuumaga sinna varju. Eks ma siis läksin ning lugesin natuke lobaajakirju, kes kellega käib ja kes jälle kelle maha jättis - kuuma peaga muud tarkust ju sisse ahmida ei ole võimalik. Siin link, kui te ka huvitatud olete  - People. Nüüd, mil meil juba pikemat aega teleriteenust ei ole, jään tähtsate maailmaasjade suhtes väga nigelasti valgustatute hulka :D Hmm... isegi mingeid uusi tegelasi on juures, kellest mul aimugi ei ole.

Teele jäid veel kiirust mõõtev politseinik, prügiauto ja usinad töötajad, tänavavalgustuse parandaja, isegi üks väike tigu. Nimelt uuris lahke vastutulija, kas ma olen huvitatud loodusest, sest seal ühe lehe peal istub tigu :) Ning silma jäi ka muidugi ajaleht tähtsa teatega, et uus prints on ilma sündinud.

Kõige toredam oli muidugi see, et seal ajal kui ma mõnusalt oma teist külma jooki lürpisin (sidrunijää), siis sattusin kokku ühe eestlasega, kelle mõlemad lapsed on minu õpilased Toronto Eesti koolis olnud. Oligi juba imelik, et nii pikk maa maha kõmbitud ning rahvuskaaslast polegi näinud ;) Ajasime pisut juttu ning siis kiirustas ta juba oma ema arsti juurde viima. Ja mina andsin ka endale hoogu juurde, sest koduni oli jäänud nii umbes kolm metroopeatuse vahet. Otsustasin siiski väikese kõrvalpõike teha ning suure tee pealt läbi pargi jalutada (seal ma neid eelmises postituses ülepandud katkiläinud puid nägingi). Mõnus oli puude all päikesevarjus olla. Nii istusin hetkeks pargipingile, et jälgida ühte noorte gruppi, kellele püüti selgeks teha jalgpallireegleid. Viimased fotod on ühest pooleli olevat tänavamaalist. Kuna lähedal on kool (õieti kaks kooli), siis on muidugi sobiv kujutada neid, kes seal käivad ;)

Kui keegi ikka viitsis mu jutu läbi lugeda ja isegi pilte vaadata, siis kas märkasite ühte väikest mesilast, mille ma oma kaameraga kinni püüdsin. Mina märkasin oma suureks üllatuseks alles siis, kui fotosid üle vaatasin ja esimese hooga imestasin, mis plekk pildile jäänud on ;) Ning ühele fotole olen minagi sattunud ;D

Juulikuu ilmatembud

Juulikuu on sel aastal kindlasti selline, mis pikaks ajaks meelde jääb. Juba ainuüksi meie majakeldris toimunud üleujutuse pärast. Kui siis kümnekonna päeva pärast meilt paras torm üle käis - Torontos hoiatati ka tornaadode suhtes - siis olin ikka natuke mures ega äkki me ei saa veel vett keldrisse. Siis rahunesin maha, sest alumisel korrusel ei olnud ju enam midagi, mille pärast pead valutada ;) Tegelikult muidugi poleks väga lõbus olnud, kui soojaveepaak pidanuks uuesti välja vahetatama ja küttesüsteem jälle rivist väljas olnuks. Aga ei jõua ju kõiki muretsemisi ka muretseda. Mul oli viimaks hea meel, et meil ainult tugevad tuuled üle käisid, mis mitmel pool küll puid räsisid ning neid kummutasid (olgu pildid tunnistajaks, samas ei klõpsanud ka kõigist langenud hiiglastest fotosid). Põhja pool oli pisut tõsisem ning suur hulk inimesi jäi päris pikaks ajaks elektrita.

Selles väikeses pargis oli kolm puud kannatada saanud. Teises, kus mul küll fotokat kaasas ei olnud, oli neid rohkem. Ühte nägin kõigi juurtega siruli. Lisaks on seal siiani veel ka uputuse märgid silmaga seletatavad. Väiksem võsa ja kõrge rohi on jõevoolu suunas kaldu. Sillutatud pargiteed on ikka kohati liivased ning mõnedelt teedelt on vesi uhanud kogu kruusa minema. Väike rahulik jõeke, mis muidu sugugi ähvardav välja ei paista ja kus vett mõnel pool tavaliselt umbes põlvini, näitab vahel oma võimu. Ei oleks tema teele seal sugugi tahtnud jääda.

Lihtsalt reede...

Kõigepealt palju õnne meie noortele sugulastele, kelle kodu mõneks ajaks Torontos on olnud ja on ning kes täna oma pulmapidu Sangaste lossis peavad. Kahju ainult, et ise kohal ei saa olla. Aga... just täna, just praegu on minu muu pere teel Jaapani poole, kuhu kogunevad üle maailma itosu-kai karatega tegelejad, et oma oskused proovile panna ja uusi sõpru leida. Usun, et sellest saab üks tore ja meeldejääv reis. Lisaks kohtumistele teiste karatekatega näevad nad ju pisut Jaapanitki. Lapsed olid küll põnevil. Neil saab sügisele üheksa aastat trenni ja Jaapaniga seotud tegevust täis :) Loomulikult on suur asi viimaks selles riigis ringi tatsata. Mina olen nii kaua kodus pöidla- ja majahoidjaks ning muidugi kutsa jalutajaks ;) 

Hetkel on olukord maja/keldririndel pisut-pisut parem, sest täna hommikul, kõige pakkimise ja sekeldamise vahepeal, parandati meie kütte-/jahutussüsteem. Nüüd uhab konditsioneer käia. Temperatuur aga ei taha eriti alla langeda. Eks see võtab aega, sest maja on viimaste päevadega ikka korralikult ära kütetud. Kindlustusinimene jõudis eile viimaks kohale. Ja arvas, et meil on niigi hästi ja kiiresti kõigi asjadega läinud - olime vist väga varakult kohe kindlustusega ühendust võtnud. Loomulikul olime, sest agent on ju samas hoones, kus ma töötan, st Toronto Eesti Majas :)  Kui nüüd ikka meil uputusekahjud kindlustuse järgi kaetud on (peaks nagu olema), siis peale $500 on kõik kulud tasutud, et taastada olukord enne uputust. See tähendab remonti ja sisustust (kaasa arvatud riided, jalatsid, tehnika, jne). Tom pildistas kõik asjad üles ning tegi pika nimekirja, mis peame ära viskama või mis ei tööta. Samas ei olnud see siiski nii pikk, kui oleks võinud oodata. Sest me rabelesime ikka päris kõvasti, et võimalikult palju päästa, mis päästa annaks (ta palus tunnid kirja panna, et need oleks tasutud, ilmselt odavam, kui mõningate esemete (näiteks arvutite) hilisem kinnimaksmine :) Keegi nimetas nagu muuseas, et saite ikka mööbli ka üles. Naljakoht :D Nüüd takkajärgi pean ütlema, et sellises äärmuslikus olukorras töötab aju küll kiiresti, kuid kuidagi lünklikult. Lihtsalt mõned kapid ja nurgatagused ununesid täielikult. Või juhtus see, et panid küll oma arust turvaliselt kasti üles, aga terve kapp läks kõrges vees kummuli. Igal juhul saan palju paremini aru filmidest, kus tahaks tegeleastele karjuda, miks ta küll ühte või teist asja just nii teeb, kui parem moodus oleks siililegi selge.

Olen väga tänulik ka kõigile, kes on lahkelt mulle oma kodunurgakesi pakkunud, kus saaksin aega veeta, st end jahutada ning normaalselt välja magada, kui oma maja endiselt sauna funktsiooni täidab. Ja eriti armas oli töökaaslane, kes tõi mu lauale ühe loeteriipileti ning palus sellele alla kirjutada. Ma ei saanud kohe arugi miks, arvasin, et teeme töö juures jälle ühist pileti ostmist ja ma olen sel puhul ennegi neile alla kirjutanud. Aga tegelikult mõtles ta hoopis minu peale :) Sellised väikesed asjad teevad tuju palju paremaks! 

Ilm peaks ka lähipäevil pisut jahedamaks minema, kusagile sinna 20ndate ülesotsa. Loomulikult on ilmajutud pea kõigil meelel ja keelel. Mõni õnnistab seda kuumust, mõni kirub. Aga siis mõtlesin nende õnnistajate peale, et kui nad tõesti pole sellised, kes on kuumaga väga harjunud, siis niipea, kui neilt võtta ära võimalus oma jahedatesse tubadesse varjule pugeda, kas nad räägiks sama juttu. Minule pole liigne kuumus kunagi istunud (me läheme ju talvel pigem ikka suusatama kui soojale maale). Ja kui sul ikka 24 tundi pidevalt üle 30ne kraadi majas sooja on, kui sa ei saa sellepärast korralikult magadagi (sest ventilaator ajab ka ainult kuuma õhku ring), siis on see liig mis liig. Kahtlustan, et need siinsed soojalembelised loobuks samas olukorras üsna kiiresti kuumade päevade kiitmisest - ma pole veel kedagi kuulnud rõõmsalt teatamast, et oh, kui soe, ja ma ei kasuta isegi õhujahutajat :)  Ma ei kujuta samas elu ette kusagil, kus on pidevalt soe ja pole võimalust ka enda jahutamiseks. Aga eks inimesed ela ju sealgi ning eks pikapeale kohaneks kuidagi, kujutan ette...

Kogu selle ilmajutu peale panin vahepeal arvuti igaks juhuks kinni, sest taevas tõmbus kahtlaselt tumedaks ning väljas hakkas tuul puid sasima (sasis  muuseas ühe naabrimaja puu suure oksa otse meie lillepeenrasse :) Muidugi käis äike ja müristamine ühes. Põhja pool hoiatati võimalike tornaadode eest. Pisut oli ka hirmu, et mõni puudutab ka Torontot, kuid see hoiatus võeti varsti maha. Samas ähvardati taas kord vihmaga, kuigi umbes poole vähemaga, mis me poolteist nädalat tagasi saime. Mõtlesin, kas peaksin keldri pärast jälle mures olema, aga siis tuli meelde, et seal pole enam millegi pärast muretseda :) Ainult kehv lugu oleks, kui küttesüsteem taas kord otsad annaks.

Lõpuks veel üks pilt meie majaesisest teisipäeva hommikul. Õnneks jõudis viimaks meiegi juurde prügimasin, mis kõik selle kola minema viis - tundub, et terve kuhil on suurem kui meie maja ;)  Ei tea, kas iga maja ees oleva prügihunniku jaoks pidi saatma terve masina :D

Ma ütleks, et...natuke soe...

Kõigi meie muude murede kõrval jätkub endiselt soojalaine. Mis tähendab, et kodus end kusagil jahutada ei saa, sest konditsioneer ehk õhujahutaja on tuksis (õieti terve küttesüsteem). Kelder oleks see koht, kuid seal on meil jusktui sõjatander peale uputust. Hetkel on kell juba kesköötunnile väga lähedal, kuid õuetemperatuur näitab 30 soojakraadi ning toas on lausa "mõnusalt soojad" 33 kraadi. Elu teeb eriti raskeks kõrge niiskuskoefitsient. Niisiis, sama tunde saamiseks, mis meie praegu läbi elame, võiks leida mõne kuivema koha, kus kraadiklaasinäit neljakümnetes.

Jahutan end praegu tööl. Boss hakkab varsti imestama, miks ma kangesti ületunde tahan teha ;)  Tegelikult on tööle minek ka piin. Need kümmekond minutit jalutusteed metrooni toovad higipiisa laubale, nagu oleks raske lahingu ära pidanud. Ja siis võtab rongivagunis jahtumine ikka mitu peatusevahet. Minu kaasa teatas just, et isegi hambapesemine ajab higiseks :D  Soe vesi on meil tagasi, kuid ega sellest palju rõõmu polegi, sest hetkel eelistame jahedama veega ülekastmist. Minu muu pere ja loomad tegid seda lausa tagaaias. Isegi üks lahke härra minu tänavalt, kes parasjagu lillepeenarde kastmisega tegeles, pakkus mulle jahutamise võimalust, kui olin teel kodu poole. Ilmselt hakkas tal minust hale. Pidin olema näost vist päris punane ja higine :)

Magada saab ainult ventilaatori tuules - loodame, et peab ikka vastu. Muidu vähkreks vist lõputult ja hommikuks oleks kui piinatud konn ringi uimerdamas. Ei tea, kas pikapeale harjuks sellise kuumusega... Hetkel küll pole sellesse suurt usku... Lapsed olid küll rõõmsad, kui täna shoppama läksime. Kaubanduskeskuses said nemadki jahtuda. Tegelikult on linn välja kuulutanud "extreme heat alert", mis tähendab, et raamatukogud ja linnavalitsuse kohad on inimestele avatud jahtumise eesmärgil. Isegi mõned väliujulad on südaööni avatud! Kindlasti võib mõni ainult muiata meie kurtmise üle, sest mõnel pool mujal võib asi palju hullem olla. Aga hetkel ei suuda ma sellistesse võrdlustesse isegi laskuda, sest liiga palav on selleks :D Ei imesta taas kord, miks lõunamaade rahvastel aega palju on. Neil lihtsalt puudub energia põhjamaalase moodi asjadega kiiresti ja kärmesti ühele poole jõuda! Hetkel olen täiesti lõunamaalase kombeid üle võtmas ;)

Pilte meie kodust ja ümbrusest

Fotomeenutusi möödunust. Loodetavasti ei hakka sellised olukorrad korduma... Samas pole ju meil nii hull, kui mõnel pool mujal maailmas (näiteks Jaapan tuleb kohe meelde). Majad jäid ju paigale ja enamasti on vaid keldrid vee alla jäänud. Meie tänav näeb küll välja nagu prügiladu. Võiks veel hullemgi olla, aga ega siin ei jäeta tänavale pandud kraami niisama vedelema. Juba esimesel päeval olid suurte ja väiksemate autodega inimesed kohal, eesmärgiks midagi neile kasulikku kokku korjata. Tihtipeale ei tähenda, kas mööbel on märg või mitte. Eks kindlasti annab midagi nendega teha, riie vahetada, ma ei tea mis veel... Aga omanikuna ei taha kogu selle jamaga tegeleda, kui vastavad oskused puuduvad. Nii et taaskasutus vohab siin täie hooga.

Kindlustusfirma kordas pidevalt, et võtke aga pilte ja proovige teha kõik, et kahju vähendada. Eks me siis klõpsisime neid pilte. Mõned said siis võetud, kui vett veel vähe oli. Vist arvasime, et asi jääbki tagasihoidlikuks. Hiljem polnud enam aega pildistamise peale mõelda. Ega vist poleks eriti need välja tulnudki, kui valgust polnud ;) Piltidel on näha, kuidas vesi meie kappide sisu on ringi pillutanud, ka sahvris. Mõned sahtlid jäid meil ka kuidagi kahe silma vahele. Sealt tassisime pärast hulgaliselt vettinud pabereid välja. Lasteraamatutest on väga kahju. Oleks teadnud, oleks juba ammu ära andnud...

Sahvri seinalt on selgelt näha, kui kõrgele vesi tõusis. Kerge hall kord pudelitel pole mitte sellest, et asjad sügaval keldris ;) Ikka kõik puha sissetunginud vee süü.

Tugitoolide padjad ujusid paigalt ära. Vaip on porine ja märg, lahtivõetud kapp on ka meil määratud mahakandmisele... Pildil on ka näha, kuidas põrandale jäänud pappkast on läbi ligunenud... Ja lõpetuseks uputusest inspireeritud viimane moeröögatus ;)

Pisut halajuttu

Need, kes loodavad midagi huvitavamat minu lehekülgedelt leida kui ilma - ja uputusejutud, siis võivad kohe kiiresti loo kinni klõpsata :) Selles videos on Kanada ilmajaam kokku kogunud inimeste saadetud videoklippe nädalatagusest uputusest. Põhiline on muidugi see, et kanalisatsiooni äravooluavad muutusid mõnes kohas lausa purskkaevudeks. Meie tänaval nii uhket vaatepilti polnud, kuigi oli silmaga näha, kuidas vesi "tagurpidi" voolas. 126mm vett sadas paari tunni jooksul maha. Ja kuigi ma pole siiani suurt nutulaulu pidanud, siis on mul eelmise nädala jooksul ikka mitu korda nutt kurgus (ja silmis) olnud... 

Kõigepealt muidugi terve kelder, kus maas märg vaip ja mööbel veest kannatanud. Mida rohkem seal nüüd ringi vaatame ja koristame, seda masendavam olukord tundub. Ja meie oleme veel õnnelikud, sest vesi oli vaid põlvini ning saime ikka päris palju asju päästetud. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad need, kes on kaotanud palju rohkem. Nagu üks meie tänava elanikest, kellel jäid vee alla kõik fotod, rahade kollektsioon... sest ta polnud lihtsalt õhtul kodus. Paljudel oli vesi hoopis silmini, mõnel lausa terve kelder vee all. Meie tänaval on peaaegu kõigi keldrid märjad olnud. Teispool tänavat siiski vähem kui meie pool. 

Positiivse poole pealt pean ütlema, et kogu see jama on toonud terve tänava rahva üksteisele lähemale. Kõnnid väljas ja ühine mure kutsub vestlema. Mis on hea, sest siis saab kasulikke näpunäiteid kõrva taha panna. Nimelt pole endiselt ükski kindlustuseinimene end näole andnud. Ja sellepäraste ei julge me kõike sodi ka maja ette laduda. Kuigi nad on öelnud, et tehke fotosid ja proovige vältida rohkem kahju, siis teades, kuidas need firmad küüned enda poole hoiavad ning igal võimalusel kahjutasude maksmisest eemale proovivad vingerdada, tahame kõigeks valmis olla. Oleme küll osaliselt vaiba välja toonud, mööbel on aga endiselt sees, märg ja kopitanud. Hetkel ei tasu väga meile külla tulla, sest kuigi meie oleme lõhnaga (haisuga) juba harjunud, siis võib see teise ära ehmatada. Pildil on meie maja esine reede õhtul. Linn lubas laupäeval erakordse prügikorjamise läbi viia, kuigi nad ei garanteeri, et jõuavad kõik ühe päevaga kokku koguda. Pidid jätkama seda esmaspäevani. Mis andis meil aega veelgi rohkem asju välja kanda.

Lisaks oleme endiselt ilma sooja veeta. Sest loomulikult ei läinud gaasiküttega boiler peale, sest kogu kontrollsüsteem oli juhtumisi vee alla jäänud. Õnneks ikka üks mees käis laupäeval, aga ütles, et olukord on kehv. Parandama nad seda ei hakka, sest meie veesoojendaja on üle 12 aasta vana (15) ning nad peavad uue panema. Mis võtab umbes nädala, sest järjekorrad on hetkel väga pikad... Egas midagi, jätkame aga külma dushi all käimisega. Saamegi karastatumaks ;) Äkki hakkab nii meeldima, et meil sooja vett enam vaja polegi :D Tom juba igaljuhul väidab seda. Minul võtab veel harjumist, ja nii nagu tavaliselt ikka dushi alla ei astu. Proovin ikka tükk tüki haaval end ette võtta.

Ja veel... õhujahutaja (ehk moodsas eesti keeles konditsioneer) on ka otsad andnud. Õieti küll terve küttesüsteem, sest see oli ka juhtumisi vee all. Hea, et kogu asi külmaga ei juhtunud! Kuigi ega ma sooja üle ka rõõmusta. Praegugi istun elutoas ning lasen ventilaatoril enda ümber õhku liigutada. Lisaks on ka aknad lahti, et pisutki tuuletõmbust tekitada. Väljas kisub üle 30 ning niiskus on ka kohal. Nüüd võib endale ette kujutada umbes 40nest kuumust (õieti meie termomeeter näitaski lausa seda, andur ei ole muide isegi päikese käes...) Üks hea asi on sellega, et ega eriti süüa ei taha (eks see aita ka, et kogu koristamise käigus pole aega selliste tühiste asjade peale mõelda). Kilod lausa sulavad puusa pealt ;D

Võiks veel nutta selle üle, et pere läheb mul reedel Jaapani poole reisile. Ja mina kujutasin ette mõnusat omaette puhkust. Ei teagi, mis edasi saab. Kas remondimehed tulevad kohe peale või on neilgi järjekord. Igal juhul olen praegu ikka endiselt kuri ilma peale, mis meie elu täiesti pea peale pööras. Võiks ainult natuke ehk rahul olla, et oleme saanud paljudest asjadest lahti, mis kunagi väga olulised tundusid, kuid oma otstarbe täitnud või polegi kunagi sinna jõudnud (ega vist jõua ka ;)  Ainult parem aeg oleks võinud selleks kõik olla...

Ikka üleujutusest ja kuidas ma bussijuhti päästsin

Jõuan nüüd viimaks jälle pikemaks hetkeks arvuti ette, et lubatud muud seiklused ära rääkida (mis ei tähendanud, et ma oleks aidanud bussi veest välja tõmmata, mida pildi järgi võiks arvata ;) Vahepeal on lihtsalt pisut kiire olnud, nii et õhtul voodisse pikali heites, pole kunagi probleemi olnud, kas uni tuleb või mitte. Kõik muidugi selle üleujutuse pärast, mis on pannud meid töölt koju tulles kohe keldrisse tormama ja nagu sipelgaid rahmeldama, et mingit korda luua. Kahjuks mitte eriti edukalt.

Aga minu jutu juurde tagasi. Esmaspäevaõhtuse üleujutusega kaasnes, nagu kirjutasin, elektri minek umbes samalt hulgalt kodudest, kui väidetavalt 1988. aasta Tallinna lauluväljakul "Eestimaa laul" üritusel inimesi koos oli. Mis tähendas muidugi probleeme ka mujal, näiteks jäi metrooliiklus toppama. Seal oli lisaks muidugi veel mureks see, et paljud maa-alused kohad olid vee all. Viimane lahenes siiski positiivselt, sest kui vett ikka juurde ei tule, siis vajub ta igast august ja praost maapinnalt ära. Elektriga oli natuke nadim, eriti kui ma pidin hommikul jõudma kindlaks kellaajaks arsti juurde ning elektrist polnud hommikuks veel kippu ega kõppu. Andsin siiski endale igaks juhuks pool tundi ekstra aega ning seadsin sammud metroo lõpp-peatusesse. Teadsin, et tegelikult algab rongiliiklus hoopistükkis umbes neljandast peatusest, kuid samas on selle asemele toodud kohale bussid.

Bussid olidki platsis ja minu üllatuseks eriti hästi organiseeritud. Sain kohe ühe peale ning olin kindel, et seisan ilusti õigel ajal doktori kabineti ukse taga. Kahjuks hakkas mu positiivsus juba veerand tundi hiljem millegipärast haihtuma... õieti küll oli selge miks, sest me olime vaevalt-vaevalt suure tee peal edasi roomanud. Nüüd alles jõudis mulle kohale, et oleksin võinud seda ju ette näha, kui metroosse jalutades liiklusummikus autosid ning busse jälgisin. Imestasin veel, kui palju busse väljas on. Olin õieti isegi nende vahelt kuuerealise tee ületanud. Ilma valgusfoorita, sest elektrit ju ei olnud! Õnneks on siin jalakäija siiski kuningas ning keegi mulle otsa ei proovinud sõita. Ning isegi autojuhid tulid omavahel kenasti toime.

Mina seisin siis bussis, mis hoolimata õhujahutaja meeleheitlikust tööst, üsna soojaks kiskus. Tänasin õnne, et olin jaama ees tasuta lehti jaganud mehelt ühe kaasa haaranud. Sain seda lehvikuna kasutada. Mõtlesin, et vist peaks ikka tagasi tooma kombe päris lehvikuid alati kaasas kanda :) Igasuguseid teisi mõtteid jõudsin ka mõelda ja kuulata teiste telefonikõnesid, mis peamiselt töökohtadesse suunatud. Et nad ei jõua õigeks ajaks tööle, või et nad keeravad otsa esimesel võimalusel ringi ja ei ilmugi kohale. Eks hakkasin minagi kahtlema, kuidas selle jõudmisegas ikka asjalood on. Kui kella järgi olin juba kolmveerand tundi bussis seisnud ja selleks ajaks jõudnud oma tänavaotsani (metroopeatus on minu kodust lääne pool, tööle sõidan aga itta), siis tekkis juba väike mure. Eriti veel, kui märkasin, kuidas jala kõndivad inimesed palju kiiremini liikusid kui bussid. Järgmise 15 minutiga olime uuel teeristil, mis minu kodust ka kaugel pole. No nii, aitab! Lipsasin otsustavalt koos ühe teise reisijaga bussi pealt maha.

Õnneks oli selles paigas isegi pisut mobiililevi (kodus ei olnud) ja sain arstikabinetti teavitada, kuidas vajan suurt ilmaimet, et järgmise poole tunniga kesklinna saada. Üleujutuse ning metrooprobleemide mainimine olid küllalt head põhjused, et tühistada minu aeg. Muidu ollakse siin päris ranged, kui seda viimasel minutil teed. Võid isegi trahvi selle eest maksta!

Kuna telefon töötas, siis valisin järgmiseks töönumbri ning ütlesin, et mul võtaks tõenäoliselt mitu tundi, enne kui sinna jõuan. Lähen hoopis koju ning tulen hiljem kohale (teisipäeviti olen tööl kella 20.30). Eks ma olin ka sellest tunniajalisest kuumas bussis seismisest räsitud. Ja vist ka eelmise õhtu rabelemisest, kui me püüdsime oma vara meeleheitlikult päästa. Kuluski ära visata korraks pikali ning lasta korraks silm looja.

Peaaegu et saingi seda teha, ainult vahetevahel tuli vanem tütar uksele mult küsimusi esitama, kuhu üks või teine asi panna. Ta oli eriti usin ning jätkas keldri päästetöid. Õieti küll kandis välja asju, mida meil ei õnnestunud korralikult ära panna ja mis olid veest läbi ligunenud. Näiteks oli terve kastitäis laste raamatuid ümber kukkunud, sest kapp, mille otsa olime selle paigutanud, läks vees kummuli. Nii oli seal veel teisigi esemeid sama rada läinud ning lisaks polnud me pimedas sahmerdades ka kõigi asjade peale mõelnud. Millegipärast unustasime ära pesuruumi kapi, kus olid muuseas seebid pappümbrises ja hügieenisidemete pakid (imavad tõesti hästi vedelikku sisse ja lähevad väga raskeks ;)  Hilisem koristamine tõi välja isegi laste püksmähkmed (pull-ups). Ilmselt olin need alles jätnud juhul, kui äkki vaja peaks minema :D

Viimaks vaatasin kella, et nüüd ehk võiks töö poole end seada. Olin otsustanud busside asemel hoopis jala kõndida peatusesse, kust metroo uuesti ellu ärkas. Erksa sammuga saab isegi tunniga kohale. Kui aga jõudsin suure tee peale, siis tundus liiklus päris hästi sujuvat, hoolimata sellest et elektrit ikka polnud ja iga teeristi peal kohustuslik peatumine tuli läbi teha. Olgu, lähen teisele katsele bussiga.

Bussile minek oli endiselt väga oivaliselt organiseeritud, kaasa arvatud see, et mingit piletiraha ei nõutud. Vastavad masinad ju ei töötanud ;)  Seadsin siis end kusagile keskele seisma ning juba me vurasimegi jaamast välja. Imestasin pisut, miks just seda teed pidi, aga, eks iga juht tee nii kuis talle meeldib, peaasi, et kohale jõuaks. Natuke imelikuks tõmbus asi, kui buss õigest teeotsast mööda sõitis. Jõudsin juba mõelda, kas olen vale bussi peale sattunud. Kuulsin siis naisbussijuhi hõiget, mis tundus pisut kummaline. Kui ta aga oli järgmisel hetkel valmis valest teeotsast hoopis lääne poole keerama, siis sain aru, et tal on tõsi taga, kui oli lasknud kuuldavale hüüatuse: "Kas keegi tunneb seda rajooni?!!!"  Kuna tundus, et paarkümmend inimest, kes minu ees olid, kas ei pannud tema appihõiget tähele või olid nad tõesti esimest korda sellises kohas, siis trügisin nende vahelt bussijuhi kõrvale ning hakkasin aga lahkelt instruktsioone jagama. Jõudsime järgmisesse jaama suurema ringiga kui oleks pidanud, kuigi ühest kohast sain ta suunata pisut kiirema tee peale (natuke küll kaheldes, kas buss ikka sealt korralikult keerata saab ;)  Bussijuht ise seletas, et sõidab hoopis linna idaosa liine ning lääs on talle peaaegu tundmatu. Busse aga oli vaja ning üle linna komandeeriti kõik vabad bussid appi. Mingi kaart olevat neile ka lubatud anda, kuid see oli vist ära unustatud. Vahepeal bussijuhiga lobisedes, jagasin veel teejuhiseid ühele hallpäisele daamile, kes oli väga mures, millised peatused metroos, millises järjekorras on :)

Kui me siis järgmisesse jaama sisse keerasime, jagas bussijuht mulle hulgaliselt tänusõnu. Millegipärast ei saanud ma aga sõitjatelt kiitvat aplausi. Kahtlustan, et neil polnud aimugi, mis toimumas oli :D 

Istusin nüüd ühele vabanenud pingile ning sattusin huvitava vestluse keskele. Keegi noor härra seletas üsna valju häälega oma kaasreisijale, kuidas ta USAs filmimas käis. Tahtsin kaasa noogutada, kui ta võrdles lõunanaabrite linnu Kanada omadega, eriti Torontoga muidugi. Siin ei olevat tugevat eristumist ega slumme, kuhu kardaksid oma jalga tõsta. Ja kuidas seal on inimesi, kes võivad pidevalt rassistlikke kommentaare kaaselanikele teha, olgu nad siis mustanahalised või juudid. Ning nõnda nende elu ära rikkuda. Kuni nad vangi kinni pannakse. Ja üldiselt on kõik väga masendav...  Pankurid on ka kõik sulid  - pangad ka - ning teevad, mis neile meeldib, maksavad aga trahve, kui midagi on valesti ja elavad aga endist viisi edasi (ma ei tea, miks asi vahepeal pankade peale läks ;)  Ja majaomanike elu on ka hea, sest nad võivad oma lobudiku maja maha jätta, mis tähendab, et linn võtab selle üle ja peab vastutama, mis seal toimub. Mis tähendab, et mingit maksuraha sealt sisse ei tule. Võib hoopis mingi kohtukutse saada, sest keegi on majja sisse tungides oma jala välja väänanud (või midagi sarnast ;)

Siis valgustas ta, kuidas käib narkotside ostmine siin ja seal (hmm... kas peaksin selle kõik kõrva taha panema, kui järgmine kord vaja läheb ;)  Siin pidi see toimuma enamasti läbi sõprade, keegi tunneb kedagi jne. Seal aga on justkui lausa poekesed, so teatud kohad, kuhu tead minna neid ostma. Kuna aga politsei saab nendest ka varsti aimu, siis pidid nad kodinad kiiresti kokku korjama ja uue koha leidma. Kahjuks jäi mul kuulamine ühe teise loo pealt katki, kus ta rääkis mingist röövimisest, mingis kohas, kus ta oma filmitava peategelasega pidi kohtuma. Tundus, et tal oli käsil põnev dok film. Ei hakanud siiski uurima, millal seda kinolinal näha saab. Istusin ju nagu kõik teised tema ümber sellise näoga nagu ma ei kuuleks ega näeks midagi ;D

Kokkuvõttes tahaks näha, kes julgeb veel öelda, et ühistranspordiga on kohutav sõita. Hoopistükkis ju eriliselt põnev ja lõbus :D

Viimane pilt on meie tänavalt, Tomi kommentaari peale leidsin selle. Kahjuks ei teinud ise fotot, mis kogu asja paremini oleks näidanud. (Tundub ka, et ilmajutud mulle kohe väga istuvad, sest jälle kord sai pikk lugu kokku ;)

Pisut äikest, pisut vett ja muid seiklusi

Kiire "apdeit" meie olukorrast Toronto rindel. Oleme ikka elu ja tervise juures, kuigi pisut läbi raputatud, sest eilne igasuguseid rekordeid purustav vihmavaling jättis meiegi ellu oma jälje suure ja koleda basseini näol keldris . Õieti oli see küll bassein, kus supelda ei tahtnud kahel põhjusel. Vesi oli pisut hägune ja tundmatute lisanditega ning natuke nagu madal ka ujumiseks, ulatus ainult põlvini (täpsustuseks Toomase põlvedeni). Pildil on siiski ainult vihmaga tekkinud "õuebassein", milles hulbivad rohelised ja toored ubinad.

Kõik algas muidugi sellega, et meil on ebatavaliselt vihmane suvi olnud. Ma ei mäletagi kogu oma siin elamise ajal sellist vihma, eriti kui veel mõelda selle suure äikesetormi peale, mis Torontos eile möllas. Ega teised ka ei mäleta, sest viimati sadas ainult pisut vähem 1954.aasta Hazeli orkaani ajal, kui mitu inimest üleujutustega surmagi said.  Ühelt poolt ju tore, kui ei pea midagi kastma ja kõik vohab nagu troopikas, teisalt jälle... see vihm võib ka koledaid vingerpusse mängida. Nagu näiteks siis, kui linna kanalisatsioon ei jõua kõike seda vett ära viia, mis taevast alla ladiseb. Imetlesime eesuksel, mis väljas toimub: tihe vihm, millest õieti läbigi ei näe, jõeks muutunud tänavad... ja siis osutas Tom kanalisatsiooniaugu poole: vaadake sealt ajab ju vett välja! Loomulikult tekkis meil pisuke mure, kuidas sellises olukorras meie maja vastu peab. Kui keldrisse asja uurima läksime, siis juba nägime veesoru, mis mööda põrandat nagu laisk madu edasi roomas. Mari proovis olla väga produktiivne ja tõi kiiresti mõned froteerätikud, et ehk aitab... Arvestades, kuidas meie kelder vaevalt tunni pärast välja nägi, oli selline abipakkumine küll väga armas, kuid loomulikult täiesti kasutu. Vett ajas sisse keldripõrandal olevatest äravooluaukudest ja ka dushinurgast ning WC-potist. Igaks juhuks hoidsime vannitoaust kinni ;)

Õnneks juhtus kõik see lugu siis, kui me kodus olime. Sama hull oleks öine uputus olnud. Saime kohe kiiruga kõiki asju, mis võiks vees kahju saada, ülespoole tõstma hakata. Diivanile, laudadele, tugitoolidele, kõik ikka läbisegi ja kiiruga. Kappide alumised sahtlid tõstsime välja ning arvutid viisime igaks juhuks ikka üles. Tore oli... kuni saime aru, et vesi ei kavatsegi meie kodus tagasihoidlikuks külaliseks jääda, vaid kerkib aina edasi. Eemaldasime veel sahtleid, raamatuid sai riiulitest kõrgemale paigutatud, kuid varsti oli selge, et meie suur töö oli küll täiesti tulutu. Egas midagi, nüüd läks lahti vara päästmine ja üles esimesele korrusele tassimine. Ah jaa, unustasin mainida, et vahepeal kadus elekter ka ära. Kui ikka halvasti, siis ikka täie rauaga. Sest kelder pole just selline koht, kuhu päikesevalgus kergesti sisse pääseks. Mis ei tähendanud, et päike kusagil väljas piilus. Seal ladistas ikka edasi ning läks järjest pimedamaks. Õnneks on meil olemas peapaelad taskulampidega ja isegi kummikud sai Mari jalga. Tegelikult pidi ta neist viimaks loobuma, sest need osutusid siiski liiga madalateks, oleks ikka pidanud ehtsad üle põlvede ulatuvad kalamehesaapad jalas olema. Mina tatsasin tükk aega paljaste varvastega vee sees. Tegelikult oligi hea, et elekter läinud, sest pistikud jäid ju vee alla...

Rabelesime siis nii palju kui jõudsime. Tekitasime täieliku mustlaslaagri elutuppa, kus nüüd on mõnus orienteerumismänge pidada ;) Viimaks kui tuttu saime, siis ega see uni nii kergesti tulnudki. Mari käis lausa üleval, et kontrollida, kas vesi juba alaneb. Ei alanenud. Alles siis kui Tom tööle minekuks ärkas, oli vesi enamvähem kadunud. Ainult suur loik mulksus keset keldrit.

Elektri saime tagasi muide alles järgmisel päeval kella kahe ajal. Paistab, et meie konditsioneer on ka otsad andnud. Mis, arvestades praeguseid sooje ilmu, meid just rõõmsalt hõiskama ei pane. Ja edasi... eks paista. Kindlustusfirmale teatatud, juba mingid asjapulgad ka ühendust võtnud, kuigi nad ei saa kohe meie maja üle vaatama tulla, sest juhtumisi on abivajajaid hetkel lausa hulgim. Mõned asjapulgad on ka hoopistükkis Kanada lääneosas, kus üleujutused palju hullemate tagajärgedega.

Kokkuvõttes pole tuju just kõige roosilisem. Teisalt oleme juba ammu arutanud, kuidas kelder ette võtta ning paremaks muuta. Visata rämpsu ära (ma ei tea, kuidas see oskab alati majja pugeda) ja tõmmata vaip üles, et hoopistükkis põrand ära värvida nagu tegime keldris oleva magamistoaga. Nüüd pole enam mingit vabanduste taha pugemist. Asi tuleb kätte võtta. Eks kuulame ka ära, mis meile soovitatakse.

Lisan veel mõned fotod üleujutusest. Korjasin need kokku interneti sügavustest. Vett ikka jätkus parasjagu, kõige dramaatilisem oli ehk rongi pealt paatidega inimeste päästmine. Meie tänaval kukkus veel üks ilmatu puu kõigi juurtega kummuli. Õnneks mitte teele, ainult naaberkrundile, kus ebaõnneks küll üks auto seisis. Juba teine sedalaadi õnnetus. Mõni nädal tagasi langes suur oks otse puu all parkinud auto peale.

Kas ei saanud eriliselt pikk ilmajutt seekord ;) Järgmiseks korraks jätan pealkirjas lubatud muud seiklused, sest praegu tahan juba magama minna :)

Paparazzid...

Pisut veel Mari koolitöödest. Üks ülesanne oli neil inglise keele tundide raames vaadata filmi "Teenage Paparazzo" (siin link filmile, kui huvi vaadata). Film lahkab kuulsuste ja pildijahtide vahekorda, keskendudes 14-aastasele paparazzole Austin Visschedykile. Filmi mõjutusel pidi siis kuidagi kunsti kaudu edasi andma oma tundeid ja mõtteid. Ühes lühikeses lõigus võrreldakse fotokütte maffiaga. Selle alusel joonistas Mari vesivärvidega pildi, kus mafioosede relvad on kaameratega asendatud ja kuulsus on justkui alasti tõmmatud ning kuuliaukudega läbistatud. Õpetajale meeldis see nii väga, et oleks hea meelega töö endale jätnud, aga neiul oli kahju loobuda ;)

Ma olen filmist ainult katkendeid näinud. Üks koht on huvitav, kus räägitakse, kuidas umbes seitsmesajalt Ameerika teismelistelt küsitakse, kelleks nad eelistavad saada, kas senaatoriks, eduka kompanii presidendiks, ülikooli rektoriks, mereväelaseks (navy seal) või kuulsuse assistendiks (mitte kuulsuseks ise). 42% vastanutest valis viimase!!! Kaks korda rohkem kui rektoriks, kolm korda rohkem kui senaatoriks, neli korda rohkem kui kompanii presidendiks. Kuulsus on neil nii pähe läinud, et pigem ollakse nõus loobuma heast ja austavast kohast kui ainult saaks kasvõi kuulsuste kotikandja olla...

Muide sõna paparazzi on tuletatud itaalia keele murdest, mis pidi tähendama pinisevat sääske või sääsehäält - tüütu ja ei kao kuhugi :) Paparzzo oli ühe tegelaskuju/fotograafi nimi filmist "La Dolce Vita".

Kingitus koolilõpetajale

Eelmise postituse jätkuks. Hõbedast kõrvarõngad, kivi on aleksandriit, mis kunslikult ikka saadud, kuigi vahetab värvi elektri- ja päevavalguses, nii kuis aleksandriidile kohane. Ta on ikka mu sõrmust imetlenud, mis Tom kunagi meie tutvuse alguses kinkis ja kus on sama kivi. Nii et otsustasin talle kõrvarõngad osta, sest sõrmuseid ta eriti ei kanna.

Kodujuuksur tegutseb jälle ja kui kallis on lõpetamine...

Suure eneseharimise käigus, st Youtube videote vaatamisega, olen nüüd palju osavam juustega mängima. Seekord siis Mari koolilõpusoeng. Ja kuna nii palju juttu on olnud, kui kalliks see lõpetamine läheb, siis lugesin ka kokku kõik vääringud, mis Mari nimel ja heaks kulutasime.

Kingad - internetipoest $60, kuna me ei ole väga poes käijad, siis saime lihtsamalt läbi (kuigi kingad ise on kenad, lausa nahast, nii et tasus pisut rohkem maksta). Kui kleiti kannab, siis saab need ka jalga (sobivad mulle ka ;). Promil olid ka jalas (promi kleidiga ei teagi, mis teha, äkki müüks eBays ära, kuigi ei tea, mida küsida, sest saime nõutud $120 asemel $20 eest ;) Tegelikult üks sõber juba küsis, mis me teeme sellega, kas ei tahaks ära anda. Eks kui aeg sealmaal ja tema tütar ka lõpetab.
Kleit - internetipoest $35, loodetavasti on tal juhust seda uuesti selga panna :D Tema puhul on see tõeline küsimus...
Soeng - tasuta
Meik - peaaegu tasuta, sest pidin talle isikliku ripsmetushi ostma. Loodan, et see tema harva kasutamisega varsti ära ei kuiva :)
Kõrvarõngad ja vöö eBayst - $22 ja $25
Kingitus - $20 aleksandriidiga (mitte päris) hõbedast kõrvarõngad
Lilled - $17, kuigi need oleks võinud rahumeeli välja jätta, sest seda kommet siin eriti pole.

Ja ongi kõik. Ma arvan, et kokkuvõttes päris soodsalt. Oleks ju veelgi lihtsamalt võinud läbi ajada, kui kodus oleks pidulikuks sündmuseks rõivaid olnud. Aga ei olnud, sest ega siin neid nii tihti vaja ei lähe. Ja muidugi on hea, kui on vähenõudlikud lapsed :D Ei ole väga viisakas kiita oma lapsi, aga pean ütlema, et selles suhtes on meil küll vedanud. Nad ei ole kunagi mingite moevooludega kaasa läinud või sõpradest end lasknud mõjutada (eriti Mari muidugi) ja kui midagi isegi on tahetud, siis ega nad nii kergesti neid asju saanud ka pole või on üldse ilma jäänud. Mari ütles mulle hiljuti, et oleme talle kannatlikkust õpetanud ;)

Head Kanada päeva!

Koprad Kanada lipuga, vahtralehega kook ja puna-valged koogikesed... mis saab veel kanadalikum olla.