Kiire "apdeit" meie olukorrast Toronto rindel. Oleme ikka elu ja tervise juures, kuigi pisut läbi raputatud, sest eilne igasuguseid rekordeid purustav vihmavaling jättis meiegi ellu oma jälje suure ja koleda basseini näol keldris . Õieti oli see küll bassein, kus supelda ei tahtnud kahel põhjusel. Vesi oli pisut hägune ja tundmatute lisanditega ning natuke nagu madal ka ujumiseks, ulatus ainult põlvini (täpsustuseks Toomase põlvedeni). Pildil on siiski ainult vihmaga tekkinud "õuebassein", milles hulbivad rohelised ja toored ubinad.
Kõik algas muidugi sellega, et meil on ebatavaliselt vihmane suvi olnud. Ma ei mäletagi kogu oma siin elamise ajal sellist vihma, eriti kui veel mõelda selle suure äikesetormi peale, mis Torontos eile möllas. Ega teised ka ei mäleta, sest viimati sadas ainult pisut vähem 1954.aasta Hazeli orkaani ajal, kui mitu inimest üleujutustega surmagi said. Ühelt poolt ju tore, kui ei pea midagi kastma ja kõik vohab nagu troopikas, teisalt jälle... see vihm võib ka koledaid vingerpusse mängida. Nagu näiteks siis, kui linna kanalisatsioon ei jõua kõike seda vett ära viia, mis taevast alla ladiseb. Imetlesime eesuksel, mis väljas toimub: tihe vihm, millest õieti läbigi ei näe, jõeks muutunud tänavad... ja siis osutas Tom kanalisatsiooniaugu poole: vaadake sealt ajab ju vett välja! Loomulikult tekkis meil pisuke mure, kuidas sellises olukorras meie maja vastu peab. Kui keldrisse asja uurima läksime, siis juba nägime veesoru, mis mööda põrandat nagu laisk madu edasi roomas. Mari proovis olla väga produktiivne ja tõi kiiresti mõned froteerätikud, et ehk aitab... Arvestades, kuidas meie kelder vaevalt tunni pärast välja nägi, oli selline abipakkumine küll väga armas, kuid loomulikult täiesti kasutu. Vett ajas sisse keldripõrandal olevatest äravooluaukudest ja ka dushinurgast ning WC-potist. Igaks juhuks hoidsime vannitoaust kinni ;)
Õnneks juhtus kõik see lugu siis, kui me kodus olime. Sama hull oleks öine uputus olnud. Saime kohe kiiruga kõiki asju, mis võiks vees kahju saada, ülespoole tõstma hakata. Diivanile, laudadele, tugitoolidele, kõik ikka läbisegi ja kiiruga. Kappide alumised sahtlid tõstsime välja ning arvutid viisime igaks juhuks ikka üles. Tore oli... kuni saime aru, et vesi ei kavatsegi meie kodus tagasihoidlikuks külaliseks jääda, vaid kerkib aina edasi. Eemaldasime veel sahtleid, raamatuid sai riiulitest kõrgemale paigutatud, kuid varsti oli selge, et meie suur töö oli küll täiesti tulutu. Egas midagi, nüüd läks lahti vara päästmine ja üles esimesele korrusele tassimine. Ah jaa, unustasin mainida, et vahepeal kadus elekter ka ära. Kui ikka halvasti, siis ikka täie rauaga. Sest kelder pole just selline koht, kuhu päikesevalgus kergesti sisse pääseks. Mis ei tähendanud, et päike kusagil väljas piilus. Seal ladistas ikka edasi ning läks järjest pimedamaks. Õnneks on meil olemas peapaelad taskulampidega ja isegi kummikud sai Mari jalga. Tegelikult pidi ta neist viimaks loobuma, sest need osutusid siiski liiga madalateks, oleks ikka pidanud ehtsad üle põlvede ulatuvad kalamehesaapad jalas olema. Mina tatsasin tükk aega paljaste varvastega vee sees. Tegelikult oligi hea, et elekter läinud, sest pistikud jäid ju vee alla...
Rabelesime siis nii palju kui jõudsime. Tekitasime täieliku mustlaslaagri elutuppa, kus nüüd on mõnus orienteerumismänge pidada ;) Viimaks kui tuttu saime, siis ega see uni nii kergesti tulnudki. Mari käis lausa üleval, et kontrollida, kas vesi juba alaneb. Ei alanenud. Alles siis kui Tom tööle minekuks ärkas, oli vesi enamvähem kadunud. Ainult suur loik mulksus keset keldrit.
Elektri saime tagasi muide alles järgmisel päeval kella kahe ajal. Paistab, et meie konditsioneer on ka otsad andnud. Mis, arvestades praeguseid sooje ilmu, meid just rõõmsalt hõiskama ei pane. Ja edasi... eks paista. Kindlustusfirmale teatatud, juba mingid asjapulgad ka ühendust võtnud, kuigi nad ei saa kohe meie maja üle vaatama tulla, sest juhtumisi on abivajajaid hetkel lausa hulgim. Mõned asjapulgad on ka hoopistükkis Kanada lääneosas, kus üleujutused palju hullemate tagajärgedega.
Kokkuvõttes pole tuju just kõige roosilisem. Teisalt oleme juba ammu arutanud, kuidas kelder ette võtta ning paremaks muuta. Visata rämpsu ära (ma ei tea, kuidas see oskab alati majja pugeda) ja tõmmata vaip üles, et hoopistükkis põrand ära värvida nagu tegime keldris oleva magamistoaga. Nüüd pole enam mingit vabanduste taha pugemist. Asi tuleb kätte võtta. Eks kuulame ka ära, mis meile soovitatakse.
Lisan veel mõned fotod üleujutusest. Korjasin need kokku interneti sügavustest. Vett ikka jätkus parasjagu, kõige dramaatilisem oli ehk rongi pealt paatidega inimeste päästmine. Meie tänaval kukkus veel üks ilmatu puu kõigi juurtega kummuli. Õnneks mitte teele, ainult naaberkrundile, kus ebaõnneks küll üks auto seisis. Juba teine sedalaadi õnnetus. Mõni nädal tagasi langes suur oks otse puu all parkinud auto peale.
Kas ei saanud eriliselt pikk ilmajutt seekord ;) Järgmiseks korraks jätan pealkirjas lubatud muud seiklused, sest praegu tahan juba magama minna :)
Muideks CBC veebilehel oli ka pilt sellest meie tänava ümberkukkunud puust
VastaKustuta