Jalutuskäik Torontos

Nädal tagasi pidin kesklinnas arsti juures käima, sest ime-ime, spetsialiste polegi mitte iga nurga peal olemas. Kuna ilm oli väga ilus, siis otsustasin hoida kokku metroopiletiraha - $2.60 ;) ning jalutada hoopistükkis koju. Mis need pea 12km mulle ikka ära ei ole. Lisaks saan möödaminnes Itaalias ning Portugalis käia ja mitmele poole mujalegi sisse põigata.

College tänav on minu jaoks Hiina linnaosa selja taha jättes üsna tundmatu. Tean, et tee peale jääb Väike-Itaalia ja Väike-Portugal, kuid kunagi pole põhjust sinna minna olnud. Tegelikult andis arsti juures käik juba tunda, et ümberkaudne rahvas rohkem ikka itaalia ja portugali keelt mõistavad. Minu nimi pani tumedapealise noorepoolse arsti uudishimulult uurima, kust ma pärit olen. Mispeale ta teatas, et näen tõesti eestlase moodi välja. Nimelt oli tema ujumistreener eestlane ;) Esimest korda juhtus aga see, et üks kohalik inimene oskas mulle küüditamisest rääkida. Tema meelest oli taoline asi lausa uskumatu! Tundub nagu oleks ujumistundide vahele ka ajalugu lükitud :)  Muide huvitav, kuidas Torontos ei ole kunagi tekkinud Väike-Eestit... Oleme vist liiga individualistid ja igaüks proovib oma nurgas hakkama saada :D

Tee peale jäi mul ka Leedu maja ja nende kirik ja nende korterimaja ja nende pank - pilti ei teinud - (eestlaste pank on samas süsteemis, kuigi oleme ikka kõik iseseisvalt tegutsevad üksused). Iiri pubisid leidub linnas vist igal pool. Huvitav on see, kuidas kesklinna kivimüüride vahelt eemale minnes on küll peatänaval elav melu, kuid kõrvalteed meelitavad oma roheluse ja vaikusega. Seal on enamasti kahekordsed majad tihedalt reas, nende ees võimsad (vahtra)puud.

Minu jalutuskäik kujunes lõpuks pikemaks, kui oleks võinud arvata, sest tegin vahepeal "jahutamispeatusi". Päike oli täies jõus väljas ning pidin end sundima aeglasemale käigule, muidu oleksin varsti välja näinud nagu vormist väljas maratonijooksja. Paaris kohas, kus maha istusin, tegin kohe mitu-mitu pilti, esiplaanil jalgratas taustaks Toronto inimesed. Alguses mõtlesin, et valin ainult ühe, aga jätsin ikka päris mitu fotoseeriasse. 

Kokku hoitud raha eest pidin ostma kuuma kergenduseks Tim Hortonist jää-cappuccino jooki (mis sest et ma kohvijooja ei ole). Tegelikult jäi ühest joogist väheks, sest kuumus läks keskpäeva lähenedes ikka aina vägevamaks, aga ega ma alla ei andnud ;) Pidin küll enne uude kohvipoodi sisse astumist korraks raamatukokku põikama. Linn ju aina kuulutab, et minge kuumaga sinna varju. Eks ma siis läksin ning lugesin natuke lobaajakirju, kes kellega käib ja kes jälle kelle maha jättis - kuuma peaga muud tarkust ju sisse ahmida ei ole võimalik. Siin link, kui te ka huvitatud olete  - People. Nüüd, mil meil juba pikemat aega teleriteenust ei ole, jään tähtsate maailmaasjade suhtes väga nigelasti valgustatute hulka :D Hmm... isegi mingeid uusi tegelasi on juures, kellest mul aimugi ei ole.

Teele jäid veel kiirust mõõtev politseinik, prügiauto ja usinad töötajad, tänavavalgustuse parandaja, isegi üks väike tigu. Nimelt uuris lahke vastutulija, kas ma olen huvitatud loodusest, sest seal ühe lehe peal istub tigu :) Ning silma jäi ka muidugi ajaleht tähtsa teatega, et uus prints on ilma sündinud.

Kõige toredam oli muidugi see, et seal ajal kui ma mõnusalt oma teist külma jooki lürpisin (sidrunijää), siis sattusin kokku ühe eestlasega, kelle mõlemad lapsed on minu õpilased Toronto Eesti koolis olnud. Oligi juba imelik, et nii pikk maa maha kõmbitud ning rahvuskaaslast polegi näinud ;) Ajasime pisut juttu ning siis kiirustas ta juba oma ema arsti juurde viima. Ja mina andsin ka endale hoogu juurde, sest koduni oli jäänud nii umbes kolm metroopeatuse vahet. Otsustasin siiski väikese kõrvalpõike teha ning suure tee pealt läbi pargi jalutada (seal ma neid eelmises postituses ülepandud katkiläinud puid nägingi). Mõnus oli puude all päikesevarjus olla. Nii istusin hetkeks pargipingile, et jälgida ühte noorte gruppi, kellele püüti selgeks teha jalgpallireegleid. Viimased fotod on ühest pooleli olevat tänavamaalist. Kuna lähedal on kool (õieti kaks kooli), siis on muidugi sobiv kujutada neid, kes seal käivad ;)

Kui keegi ikka viitsis mu jutu läbi lugeda ja isegi pilte vaadata, siis kas märkasite ühte väikest mesilast, mille ma oma kaameraga kinni püüdsin. Mina märkasin oma suureks üllatuseks alles siis, kui fotosid üle vaatasin ja esimese hooga imestasin, mis plekk pildile jäänud on ;) Ning ühele fotole olen minagi sattunud ;D