Juulikuu on sel aastal kindlasti selline, mis pikaks ajaks meelde jääb. Juba ainuüksi meie majakeldris toimunud üleujutuse pärast. Kui siis kümnekonna päeva pärast meilt paras torm üle käis - Torontos hoiatati ka tornaadode suhtes - siis olin ikka natuke mures ega äkki me ei saa veel vett keldrisse. Siis rahunesin maha, sest alumisel korrusel ei olnud ju enam midagi, mille pärast pead valutada ;) Tegelikult muidugi poleks väga lõbus olnud, kui soojaveepaak pidanuks uuesti välja vahetatama ja küttesüsteem jälle rivist väljas olnuks. Aga ei jõua ju kõiki muretsemisi ka muretseda. Mul oli viimaks hea meel, et meil ainult tugevad tuuled üle käisid, mis mitmel pool küll puid räsisid ning neid kummutasid (olgu pildid tunnistajaks, samas ei klõpsanud ka kõigist langenud hiiglastest fotosid). Põhja pool oli pisut tõsisem ning suur hulk inimesi jäi päris pikaks ajaks elektrita.
Selles väikeses pargis oli kolm puud kannatada saanud. Teises, kus mul küll fotokat kaasas ei olnud, oli neid rohkem. Ühte nägin kõigi juurtega siruli. Lisaks on seal siiani veel ka uputuse märgid silmaga seletatavad. Väiksem võsa ja kõrge rohi on jõevoolu suunas kaldu. Sillutatud pargiteed on ikka kohati liivased ning mõnedelt teedelt on vesi uhanud kogu kruusa minema. Väike rahulik jõeke, mis muidu sugugi ähvardav välja ei paista ja kus vett mõnel pool tavaliselt umbes põlvini, näitab vahel oma võimu. Ei oleks tema teele seal sugugi tahtnud jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)