Aga minu jutu juurde tagasi. Esmaspäevaõhtuse üleujutusega kaasnes, nagu kirjutasin, elektri minek umbes samalt hulgalt kodudest, kui väidetavalt 1988. aasta Tallinna lauluväljakul "Eestimaa laul" üritusel inimesi koos oli. Mis tähendas muidugi probleeme ka mujal, näiteks jäi metrooliiklus toppama. Seal oli lisaks muidugi veel mureks see, et paljud maa-alused kohad olid vee all. Viimane lahenes siiski positiivselt, sest kui vett ikka juurde ei tule, siis vajub ta igast august ja praost maapinnalt ära. Elektriga oli natuke nadim, eriti kui ma pidin hommikul jõudma kindlaks kellaajaks arsti juurde ning elektrist polnud hommikuks veel kippu ega kõppu. Andsin siiski endale igaks juhuks pool tundi ekstra aega ning seadsin sammud metroo lõpp-peatusesse. Teadsin, et tegelikult algab rongiliiklus hoopistükkis umbes neljandast peatusest, kuid samas on selle asemele toodud kohale bussid.
Bussid olidki platsis ja minu üllatuseks eriti hästi organiseeritud. Sain kohe ühe peale ning olin kindel, et seisan ilusti õigel ajal doktori kabineti ukse taga. Kahjuks hakkas mu positiivsus juba veerand tundi hiljem millegipärast haihtuma... õieti küll oli selge miks, sest me olime vaevalt-vaevalt suure tee peal edasi roomanud. Nüüd alles jõudis mulle kohale, et oleksin võinud seda ju ette näha, kui metroosse jalutades liiklusummikus autosid ning busse jälgisin. Imestasin veel, kui palju busse väljas on. Olin õieti isegi nende vahelt kuuerealise tee ületanud. Ilma valgusfoorita, sest elektrit ju ei olnud! Õnneks on siin jalakäija siiski kuningas ning keegi mulle otsa ei proovinud sõita. Ning isegi autojuhid tulid omavahel kenasti toime.
Mina seisin siis bussis, mis hoolimata õhujahutaja meeleheitlikust tööst, üsna soojaks kiskus. Tänasin õnne, et olin jaama ees tasuta lehti jaganud mehelt ühe kaasa haaranud. Sain seda lehvikuna kasutada. Mõtlesin, et vist peaks ikka tagasi tooma kombe päris lehvikuid alati kaasas kanda :) Igasuguseid teisi mõtteid jõudsin ka mõelda ja kuulata teiste telefonikõnesid, mis peamiselt töökohtadesse suunatud. Et nad ei jõua õigeks ajaks tööle, või et nad keeravad otsa esimesel võimalusel ringi ja ei ilmugi kohale. Eks hakkasin minagi kahtlema, kuidas selle jõudmisegas ikka asjalood on. Kui kella järgi olin juba kolmveerand tundi bussis seisnud ja selleks ajaks jõudnud oma tänavaotsani (metroopeatus on minu kodust lääne pool, tööle sõidan aga itta), siis tekkis juba väike mure. Eriti veel, kui märkasin, kuidas jala kõndivad inimesed palju kiiremini liikusid kui bussid. Järgmise 15 minutiga olime uuel teeristil, mis minu kodust ka kaugel pole. No nii, aitab! Lipsasin otsustavalt koos ühe teise reisijaga bussi pealt maha.
Õnneks oli selles paigas isegi pisut mobiililevi (kodus ei olnud) ja sain arstikabinetti teavitada, kuidas vajan suurt ilmaimet, et järgmise poole tunniga kesklinna saada. Üleujutuse ning metrooprobleemide mainimine olid küllalt head põhjused, et tühistada minu aeg. Muidu ollakse siin päris ranged, kui seda viimasel minutil teed. Võid isegi trahvi selle eest maksta!
Kuna telefon töötas, siis valisin järgmiseks töönumbri ning ütlesin, et mul võtaks tõenäoliselt mitu tundi, enne kui sinna jõuan. Lähen hoopis koju ning tulen hiljem kohale (teisipäeviti olen tööl kella 20.30). Eks ma olin ka sellest tunniajalisest kuumas bussis seismisest räsitud. Ja vist ka eelmise õhtu rabelemisest, kui me püüdsime oma vara meeleheitlikult päästa. Kuluski ära visata korraks pikali ning lasta korraks silm looja.
Peaaegu et saingi seda teha, ainult vahetevahel tuli vanem tütar uksele mult küsimusi esitama, kuhu üks või teine asi panna. Ta oli eriti usin ning jätkas keldri päästetöid. Õieti küll kandis välja asju, mida meil ei õnnestunud korralikult ära panna ja mis olid veest läbi ligunenud. Näiteks oli terve kastitäis laste raamatuid ümber kukkunud, sest kapp, mille otsa olime selle paigutanud, läks vees kummuli. Nii oli seal veel teisigi esemeid sama rada läinud ning lisaks polnud me pimedas sahmerdades ka kõigi asjade peale mõelnud. Millegipärast unustasime ära pesuruumi kapi, kus olid muuseas seebid pappümbrises ja hügieenisidemete pakid (imavad tõesti hästi vedelikku sisse ja lähevad väga raskeks ;) Hilisem koristamine tõi välja isegi laste püksmähkmed (pull-ups). Ilmselt olin need alles jätnud juhul, kui äkki vaja peaks minema :D
Viimaks vaatasin kella, et nüüd ehk võiks töö poole end seada. Olin otsustanud busside asemel hoopis jala kõndida peatusesse, kust metroo uuesti ellu ärkas. Erksa sammuga saab isegi tunniga kohale. Kui aga jõudsin suure tee peale, siis tundus liiklus päris hästi sujuvat, hoolimata sellest et elektrit ikka polnud ja iga teeristi peal kohustuslik peatumine tuli läbi teha. Olgu, lähen teisele katsele bussiga.
Bussile minek oli endiselt väga oivaliselt organiseeritud, kaasa arvatud see, et mingit piletiraha ei nõutud. Vastavad masinad ju ei töötanud ;) Seadsin siis end kusagile keskele seisma ning juba me vurasimegi jaamast välja. Imestasin pisut, miks just seda teed pidi, aga, eks iga juht tee nii kuis talle meeldib, peaasi, et kohale jõuaks. Natuke imelikuks tõmbus asi, kui buss õigest teeotsast mööda sõitis. Jõudsin juba mõelda, kas olen vale bussi peale sattunud. Kuulsin siis naisbussijuhi hõiget, mis tundus pisut kummaline. Kui ta aga oli järgmisel hetkel valmis valest teeotsast hoopis lääne poole keerama, siis sain aru, et tal on tõsi taga, kui oli lasknud kuuldavale hüüatuse: "Kas keegi tunneb seda rajooni?!!!" Kuna tundus, et paarkümmend inimest, kes minu ees olid, kas ei pannud tema appihõiget tähele või olid nad tõesti esimest korda sellises kohas, siis trügisin nende vahelt bussijuhi kõrvale ning hakkasin aga lahkelt instruktsioone jagama. Jõudsime järgmisesse jaama suurema ringiga kui oleks pidanud, kuigi ühest kohast sain ta suunata pisut kiirema tee peale (natuke küll kaheldes, kas buss ikka sealt korralikult keerata saab ;) Bussijuht ise seletas, et sõidab hoopis linna idaosa liine ning lääs on talle peaaegu tundmatu. Busse aga oli vaja ning üle linna komandeeriti kõik vabad bussid appi. Mingi kaart olevat neile ka lubatud anda, kuid see oli vist ära unustatud. Vahepeal bussijuhiga lobisedes, jagasin veel teejuhiseid ühele hallpäisele daamile, kes oli väga mures, millised peatused metroos, millises järjekorras on :)
Kui me siis järgmisesse jaama sisse keerasime, jagas bussijuht mulle hulgaliselt tänusõnu. Millegipärast ei saanud ma aga sõitjatelt kiitvat aplausi. Kahtlustan, et neil polnud aimugi, mis toimumas oli :D
Istusin nüüd ühele vabanenud pingile ning sattusin huvitava vestluse keskele. Keegi noor härra seletas üsna valju häälega oma kaasreisijale, kuidas ta USAs filmimas käis. Tahtsin kaasa noogutada, kui ta võrdles lõunanaabrite linnu Kanada omadega, eriti Torontoga muidugi. Siin ei olevat tugevat eristumist ega slumme, kuhu kardaksid oma jalga tõsta. Ja kuidas seal on inimesi, kes võivad pidevalt rassistlikke kommentaare kaaselanikele teha, olgu nad siis mustanahalised või juudid. Ning nõnda nende elu ära rikkuda. Kuni nad vangi kinni pannakse. Ja üldiselt on kõik väga masendav... Pankurid on ka kõik sulid - pangad ka - ning teevad, mis neile meeldib, maksavad aga trahve, kui midagi on valesti ja elavad aga endist viisi edasi (ma ei tea, miks asi vahepeal pankade peale läks ;) Ja majaomanike elu on ka hea, sest nad võivad oma lobudiku maja maha jätta, mis tähendab, et linn võtab selle üle ja peab vastutama, mis seal toimub. Mis tähendab, et mingit maksuraha sealt sisse ei tule. Võib hoopis mingi kohtukutse saada, sest keegi on majja sisse tungides oma jala välja väänanud (või midagi sarnast ;)
Siis valgustas ta, kuidas käib narkotside ostmine siin ja seal (hmm... kas peaksin selle kõik kõrva taha panema, kui järgmine kord vaja läheb ;) Siin pidi see toimuma enamasti läbi sõprade, keegi tunneb kedagi jne. Seal aga on justkui lausa poekesed, so teatud kohad, kuhu tead minna neid ostma. Kuna aga politsei saab nendest ka varsti aimu, siis pidid nad kodinad kiiresti kokku korjama ja uue koha leidma. Kahjuks jäi mul kuulamine ühe teise loo pealt katki, kus ta rääkis mingist röövimisest, mingis kohas, kus ta oma filmitava peategelasega pidi kohtuma. Tundus, et tal oli käsil põnev dok film. Ei hakanud siiski uurima, millal seda kinolinal näha saab. Istusin ju nagu kõik teised tema ümber sellise näoga nagu ma ei kuuleks ega näeks midagi ;D
Kokkuvõttes tahaks näha, kes julgeb veel öelda, et ühistranspordiga on kohutav sõita. Hoopistükkis ju eriliselt põnev ja lõbus :D
Viimane pilt on meie tänavalt, Tomi kommentaari peale leidsin selle. Kahjuks ei teinud ise fotot, mis kogu asja paremini oleks näidanud. (Tundub ka, et ilmajutud mulle kohe väga istuvad, sest jälle kord sai pikk lugu kokku ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)