02.08.13

Pere Jaapanis


Pere on mul olnud nüüd kaks nädalat Jaapanis, peaks jõudma tagasi pühapäeva õhtupoole. Hea, et esmaspäev meil ka vaba on, siis saab Tom veel hinge tõmmata. Laenasin fotosid Tomi ja Mikiko (ülemisel pildil keskel,elab Tokyos, kuid on siin Torontos olnud ka) näoraamatu albumist ja muidugi võib pisut aimu reisist saada Tomi blogist. Kuigi tal pole just palju aega olnud sinna kirjutada. Kindlasti, kui tagasi tuleb, siis saab pikki kirjutisi lugeda ;)  Seekord viis tee nii kaugele, sest nende karate stiili maailmameistrivõistlused toimusid Osakas. Ja kuna Tom oli lubanud peale viimaseid võistlusi (ei toimu igal aastal), et Jaapanisse peab kindlasti minema, siis ei saanud nüüd lubadusest taganeda. Kuigi eks ta natuke proovis ;) Mina utsitasin tagant, et ikka tasub minna ning nüüd on ta minu sõnu kinnitanud, tasus reis ära küll. 

Öömaja organiseerisime Airbnb kaudu, kus inimesed oma kodusid soodsalt välja üürivad. Paar ööd olid nad ka hostelis Fuji mäe juures. Tokyo korter on lausa ühe turismikeskuse juures, paljudesse kohtadesse saab jalutada. Kõige toredam on muidugi see, et kuna neil nii palju tegemist, siis aitasin otsida hosteli koha ning Tokyo elamise, sel ajal kui nad viimaseid päevi Osakas olid. Oleme saanud rääkida igal hommikul ja õhtul, nõnda et kui nendel on hommik, siis minul on õhtu ja vastupidi :D Ajavahe on 13 tundi. Nüüd ootame siin mina ja loomapere neid koju. Koko satub alati pöördesse, kui Skype kaudu teiste häält kuuleb.

Meil oli alguses plaanis kõigil Jaapanisse minna, kuid ma otsustasin asjast loobuda, kui vaatasime oma finantsi üle. Eks oleks ju pigistanud ära, kuid kuna minu jaoks ei ole Jaapan just koht, kuhu ma väga kippunud oleks, siis oli mul kerge ära öelda. Võtsin hoopis kaks nädalat puhkust ja olen olnud kodus ning nautinud kohustustevaba elu (isegi blogis oli pikem auk). Peaaegu kohustustest prii, sest koeraga peab ikka jalutamas käima ;) Tegelikult hea, muidu ei saaks vist majast kaugemale, poeski käisin vaid kahel korral. Eks see natuke kehv aeg oli kodus olemiseks, sest meie maja on nagu seapesa pärast üleujutust. Kuid ma otsustasin peale pisukest koristamist, sest muidu ei pääsenud elutoas liikuma, selliste asjade pärast mitte muretseda. 

Tegelikult võtsin ette veel oma paberite ja muu kraami ülevaatamise ja viskasin ikka päris palju asju ära! Lõin ka mingi normaalsema korra kõigele ning nüüd loodan, et Tom sama teeks. Kas tõesti oli vaja vett keldrisse, et panna mind selles suhtes liigutama... Ilmselt jah... kuigi ma olen päris hea enda üle kontrolli pidama, mida ma ostan ja majja toon, siis aastatega kipun ikka asjadest kinni hoidma. Ei tasu. Palju kergem on vähema kraamiga oma elu elada. Vähemalt mäletad, mis sul olemas on ;)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.