01.08.13

Noor Toronto eestlane Eestis aega teenimas


Eilse postituse lõpus kirjutasin, kui uhked mu tüdrukud oma Eesti tausta üle on ning täna lugesin Eesti Päevalehest noorest Toronto mehest, Veiko Parmingust, kes otsustas oma sisetunde sunnil esiisade maale kohusetundlikult armeeteenistuse läbima. Mis sest et väärikast ülikoolist transpordisüsteemide inseneri magistripaberid  käes on, millega võiks hoopis edukalt töömaailma sukelduda. Aga ei... tema tõmbab korraks hinge ning tuleb hoopis Eestisse. Mis tegelikult nii siin kui sealpool ookeani nii mõnegi nõutult õlgu kehitama paneb. Miks... kui ei pea...

Veiko on mul Toronto Eesti kooli ajaast meeles just sellise vaikse oma sihtide poole sammuva poisina. Ühelt poolt ei oleks ma kunagi arvanud, et temas midagi militaarset leiduks, kuid teisalt on Eesti talle tõesti eriliselt südamelähedane. Kindlasti ka kodust saadud toe najal. Kujutan ette, er eriti mõjutas teda isa, Tönu Parming, kelle jaoks kõik Eestiga ja eestlusega seotud tegemised Torontos ning mujal väga korda läksid. Ning ta ei kartnud ka selles suhtes kunagi sõna võtta. Ma olen nii mõnelgi korral mõelnud Tönu peale, kui väga tema kätt ja arvamisi meil siin ühiskonnas vaja olnuks. Tõeliselt kahju, et ta elu ootamatult katkes. Aga tal on tublid lapsed, kes veel tublimad eestlased ;)

Kurb oli lugeda aga negatiivseid kommentaare artikli lõpus. Ma ei tea, miks ma üldse need lahti lõin...  Pärast jälle arvasin, et tegelikult oli ju hulganisti positiivseid arvamusi, kahju, kuidas negatiivne kipub võimust võtma. Mulle meeldis samas lehes ühe teise artikli kirjutaja mõte (kuigi ma paljuga ei nõustunud, teemaks oli eestlaste rahvustunne): Mitte kunagi ei ole eesti rahvas elanud nii häid aegu kui praegu. See ei ole mõne konkreetse valitsuse teene, see on meie kõigi teene. Tõmbame siis vahel ka hinge ja naudime seda, mis meil on, muretsemata paaniliselt selle pärast, mis saab siis, kui ühel päeval seda enam ei ole. Kui seda enam ei ole, siis on midagi muud!

Jäin ka mõtlema selle peale, miks Eestist eemal olleks, see riik aina paremana tundub. Ja mitte ainult minu, vaid ka nii paljude teiste jaoks. Ka nendele noortele, kes ühel või teisel põhjusel hetkel mujal elavad. Muidugi on neid, kes keeravad täielikult selja, kuid enamasti on ikka nostalgianoot jutus sees, kui kodumaast rääkida. Aga eks see ole sama kõigi rahvastega. Nii paljud nutavad ikka oma kodu taga, kui sealt on ära tuldud. Teine küsimus on, kui palju seda armastust suudetakse edasi anda järgnevatele põlvedele. Tundub, et eestlased Kanadas on selles suhtes väga head tööd teinud. Arvan, et meie ka oma kodus ;)  Sest mõlemad tüdrukud igatsevad Eesti järele. Ning tahaks seal igal suvel olla. Mari peab ka tööplaane järgmiseks suveks. Kuigi eks paista, kuidas sellega lõpuks saab. Peab ju koha leidma, mis kaugelt asju ajades ehk niisama kerge polegi ;)  Aga küll kõik lõpuks paika loksub, loodame! Eks ta või ju ka sõjaväkke minna, sain aru, et tüdrukuid võetakse samuti vastu. Ja kui ma Veiko puhul nimetasin, et ta on päris rahumeelne, siis oma tütart sõjaväeriietuses kujutan küll ette :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.