Palju õnne täisealiseks saamise puhul!

Panin kokku paariminutilise video Mari koolifotodest. Alguses kasutasin programmi, mis lubab näol moonduda järgmisesse pilti (koos väikese üllatusega, mis näitab Mari huvi teatud joonistamisteema vastu ja ehk ka pisut tema iseloomu, tema dark side heleda ja rõõmsa kõrval ;)  Tahan ikka kokku panna pikema ülevaate kõigist tema piltidest, aga see võtab nautke kauem aega. Vanasti olid ju olemas fotoalbumid, mida sirvida. Eks ma lähe siis pisut moodsamat teed oma digialbumiga. Tänu uuele tehnikale kipub fotosid ikka tohutult rohkem kogunema kui veel minu nooruspõlves, paberil fotokogud ei mahuks vist nõnda riiulisse äragi ;)  

Mari sünnipäev on seekord väga eriline ja meeldejääv! Tervelt poolteist päeva pikk, sest pühapäevane reis Jaapanist tagasi Torontosse toob nad küll pühapäevaks kohale, kuid annab samal ajal kolmteist tundi ajas juurde. Mis ei tähenda, et nõnda olekski võimalik aega tagasi keerata :) Kui Mari pisut murelik oma vanemaks saamise suhtes on, siis tegelikult ei ole ju põhjust möödunud aastaid taga nutta. Iga vanus on oma toredate külgedega, igale poole jätkub muidugi ka neid kehvemaid asju, ega neist pääsu pole. Kuid tähtis on näha positiivset, siis võib oma elu õnnelikult viimaste päevadeni elada. Vähemalt ma arvan praegu nõnda, kus mul poole sajandi jagu kogemusi kukil, loodetavasti ei pea ma neid sõnu kunagi sööma ;)

Neiu fotosid vaadates, mõtlesin muidugi selle peale, kuidas ühtepidi on natuke kahju, et laps suureks saab ning sinust eemaldub, teisest küljest jälle olen iga aastaga üha rohkem rõõmu tundnud tütarde olemasolust. Kuidas oleme saanud koos asju teha, kõigest rääkida ja arutada, olla nagu sõbrad. See on imeline tunne, kui elus ei valitse ainult lapse vajadused, vaid võid neid kui võrdseid võtta! Oleme vist olnud väga lähedased, isegi teismeliseea probleemid on meie peres peaaegu olematud olnud, või vähemalt minu jaoks on olnud need aastad lihtsamad, kui oskasin oodata, ja see kõik on ka põhjuseks, miks Mari ehk pisut pelgab seda ellu astumist. Aga eks seegi etapp tuleb läbi teha ning selgeks saada, et asi polegi nii hull, kui ette kujutatakse. Me kõik oleme selle läbi teinud ;) Ja ega see tähenda, et me ta uksest välja kohe ajame, nagu mõnes peres on ette tulnud...

Palju õnne, kallis Mari! Saad kindlasti kõigega hakkama, mis ette võtad! 
Siin veel fotomeenutusi möödunust. Emme kõhus sai isegi Kariibimere saarel ära käidud ;)  Kirkega käisin usinalt veel mäesuusatamist tegemas, kuigi St.Lucia jäi ka teele :D Peale seda ootasime tükk aega enne kui jälle soojemale maale lendasime, st eelmise aasta detsembrini.

Esimene öö lapsega möödus meil küll väga unetult. Mäletan, kuidas palja jalu mööda koridori jalutasin, et teda maha rahustada, hea, et mul mingeid voolikuid küljes polnud, muidu oleks see väga raskeks läinud.

(Postitus on tegelikult päev varem üleval, Jaapani hommikuks ;)