Piparkoogiloss

Kui oma piparkoogipostitusi üle vaatasin, siis pidin tunnistama, et meie majas jääb sedasorti küpsetamine küll väga hilja peale :) Seekord siiski täiesti teadlikult, sest Kirke sõbranna Chen-Chen pidi esmaspäeval külla tulema. Siis on tore koos maja ehitada. Maril oli disainitud mingi eriline ehitis, mille sees on toestus jne. Ikka inseneride suguvõsast ;) Või vähemalt isa ja vanaisa on insenerid olnud. Ja tema jätkab siis uhkelt sama traditsiooni, kuigi elektri- ja ehitusinseneri kõrvale on üks mehaanikainsener sirgumas. 

Konstruktsiooni jaoks läks vaja päris palju väikeseid ja suuremaid tükke. Kirke oli see tubli, kes pühapäeval neid taignast välja lõikas ja mina olin veel tublim, kes need siis ahju torkas :) Mõned tükid tuli küll hiljem uuesti küpsetada, sest läksid katki või sai Koko nad kätte. Hea, et nad mu nõu kuulda võtsid ja üejäänud taigna tagavaraks panid. Ei tasu ehmatada Mari käes olevast liimipurgist. Kõik osad said siiski tuhksuhkru-munavalgekreemiga kokku pandud. Ma ei saanudki aru, millist osa liimipurk täpselt täitis. Igaks juhuks võiks vist valge glasuuri enne suhu pistmist üle limpsida, mis sest et nad vastupidist väitsid :D

Teisipäeva õhtuks olid viimasedki detailid lisatud. Kiisu ronis mingil hetkel lauale, kuigi mitte sööma, nagu Koko vist arvas, sest hakkas kurjalt kassi peale urisema. Mida ta teeb ainult siis, kui arvab, et teine tema toidu kallale läheb. Kass Pumal ei luba me laua peale nii kergelt. Ta teab seda päris hästi, sest iga kord, kui ta meilt midagi tahab (näiteks süüa), siis ronib ta meelega lauale! Tal on juba selge, et me kohe reageerime. Siis on hea tal oma erilist nurru nurruda, mis võib kord tähendada vee- või toidusoovi ja teinekord hoopis tahtmist kohe õue saada.

Viimaks veel stiilinäiteid lossi erinevatest külgedest!  Sellega võib siis aastale kriipsu alla tõmmata! Ilusat aastavahetust! Kirjutamiseni uuel aastal!

Traditsioonid

Nii kaua kui ma mäletan, st nii kaua kui olen oma praegusel töökohal olnud, on üks vanaproua alati meile jõulude ajal maiustamiseks toonud omaküpsetatud piparkooke ja küpsiseseeni (kes veel mäletab, kui Eestis igaüks neid küpsetama pidi, viimane moesõna ikkagi ;). Ja vanaproua võin ma julgelt ütelda, isegi kui mul juba tervelt 23 aastat pangatööd detsembri alguses täis sai. Nimelt on proual juba 93 aastat turjal. Kuigi tema puhul on raske öelda, et ta juba nii vana on. Välja arvatud ehk siis, kui ta panka tulles imestab, miks nii palju uusi nägusid on ning otsib teenindajaks selle, kes vanast ajast tuttav :) Oleme vist väga harjumuse orjad...

Talviselt valge

Jaapanlased ikka oskavad midagi kaunist ja lihtsat kokku panna! Sobib hästi talve juurde :)

Pühadenädala pühapäeval

Pühadeaegne/järgne sigin-sagin on kadunud, maailm justkui rahunenud. Täna viimaks toidupoodi minnes paistis see üsna hüljatud välimusega. Põhjuseks võis ka olla, et olin kohe avamisehetkel kohal :) Lihaleti taga seakoote märgates, otsustasin aastavahetuse auks sülti valmistada, ja miks mitte ka pasteeti. Meenus sel nädalal kätte jäänud pasteediretsept, mille ema käest kunagi sain. Seajalgu polnud, ju siis olid paljud teised sama mõttega kui mina. Või pigem olid nad juba enne jõule kõik poest koju tarinud. Loodame, et ikka tarretub ainult kootidega keetes. Tüdrukud olid otsustanud aga hoopis piparkoogimaja ehitada. Kirke tehnikadisaini klassis olid nad ühe maja nii juba teinud. Kuna kumbki ei kavatse seda eriti ise nahka panna, siis taheti just täna küpsetamisega tegeleda. Homme tuleb Kirke sõbranna, kellega siis saab tükid kokku laduda. Ja tükke juba jätkub :)  Mari on mingi disainiprogrammi abil uhke lossi välja mõelnud. Loodetavasti ei jäänud mõni tükk küpsetamata ja "mörti" ikka jagub :)

Hommikused külalised

Andsin oravatega võitlusele alla, otsustasin isetegevusest loobuda ja ostsin viimaks linnutoidulaua, kust oravad süüa saaksid, kui neil tiivad oleks. Muidugi tuli välja, et linnukestel on ka väikesed raskused toidule ligipääsemiseks :)  Sest seemned peaks kenasti väikestest aukudest välja voolama, vähemalt teoorias. Aga praktikas piisab vaid mõnest suuremast tükist, kui kõik toppama jääb. Käin siis vahetevahel seda torkimas. Ning siis imetlen aknal, kuidas enamasti küll varblased kohale lendavad. Täna hommikul tuli isegi suur sininäär (blue jay), aga loomulikult polnud fotokas kohe käepärast. Millegipärast ei tahtnud ta ootama jääda, kuni ma fotosessiooniks valmis olin :D 

Toronto jõuluturg

Jõulude teisel pühal avavad enamus kauplusi siin oma uksed, et uhkeid jõulupakkumisi välja tuua. Tegelikult on aja jooksul kujunenud nii, et suured müügid algavad juba novembri lõpus (ameeriklaste black Friday on üle piiri põhjapoole hiilinud). Kanadalsest koomik Russell Peters ei peagi enam nalja tegema, kuidas nende peres kinke alles 26. detsembri õhtul jagatakse. Ikka peale suurt alet :)  Ise oleme ühe korra 26ndal ostukeskusesse läinud (millalgi algusaastatel), ja nõnda see ainukeseks korraks meil jäigi. Ei taha sugugi nende rahvamassidega maid jagada. Igal juhul siia nüüd veel osturalli tähe all ja enne kui jõulumöll läbi, video Toronto jõululaadast, mis Tallinna omaga kümne ilusama hulka valitud! Asub vana viina/viskitehase alal, kus kuninganna Viktoria aegsetes hoonetes palju toredaid poekesi, söögikohti ning galeriisid asub. Seal on ka kohaliku eestlase Ken Valvuri pood/tehas, kus valmistatakse saket Izumi! Peale edukat äri sushidega on ta üle läinud sake peale :) Videos võib imetleda, kui palju rahvast kohal on. Minu üllatuseks nii palju, et vahepeal tekkis kergelt klaustrofoobiline tunne, kui ei saanud edasi ega tagasi liikuda. Õnneks ei ole mitte kõik päevad nii rahvarikkad. Nädala sees on asi pisut rahulikum!

Jõululaupäev

Nagu tavaks istusime neljakesi jõululauas. Õieti oli Koko ka platsis. Ta ei jõudnud meie ümber ära tiirutada, lootuses, et äkki saab mõne pala endale naksata :)  Puma õnneks nii ahne ei ole. Teda pidime maja pealt taga ajama, muidu poleks pildile saanudki. Seadsin laua teistpidi. Nii saime kõik meie seekordsest "kuusepuust" osa. Lauas istudes jõudsin üha rohkem järeldusele, et suur puu jääb nüüd meist küll toomata. Eriti veel, kui "päästan" teiste poolt hüljatud kuuseoksi. Äkki need oksad rõõmustavad, et saavad siiski jõulurõõmu pakkuda ;)

Peale õhtusööki, milleks traditsiooniliselt seapraad, hapukapsad, ahjukartulid, -porgandid, -kaalikad ja verivorstid, läksime tavapärasele jalutuskäigule. Kuna ilm oli eriliselt soe, õnneks mitte enam vihmane, siis tegime päris pika tiiru. Vahepeal sai taevasse piiluda ja tähti otsida :)  Mina otsisin teistsorti valgust, st jõuluvalgust. Korjasin päris mitu kokku, vahepeal pidid tüdrukud lausa minuga pahandama, et ma rohkem nendega oleks ja mitte liiga palju ei pildistaks :D

Loodan, et kõigil on hästi tore jõulupuhkus!

Kaunist jõuluaega!

Loodan, et kõigil on tõeliselt armas pühadeaeg, ei oleks riidu ega pahandust, oleks ainult rõõmu ja õnne!
Pidumeeleollu viimiseks täies hiilguses meie selleaastane "kuusepuu" ja allpool sama natuke tagasihoidlikumal kujul ja detailides. Kas järgmisel aastal toome kuuse sisse... hea küsimus. Eks pärast näe, kui palju okkaid on vaja kokku korjata ;) Tegelikult kaldun arvama, et okstest ikka piisab!

Kohe-kohe pühad kohal

Detsembri alguses tegin otsuse (millega lapsed/mees vastuvaidlemata nõustusid, sest meie majas on ainuvalitsus... no, vähemalt jõulude teemal), et meil seekord kuuske majja ei tule. Valmistasin väikese kompositsiooni kuuse- ja kuivadest õunapuuokstest. Tahaks ju ikka kangesti kuuselõhna tuppa, sellist päris, mitte purgist pihustatut, isegi kui suurt puud sisse ei too. Praeguseks on minu jalutuskäigud kutsaga veelgi produktiivsemad olnud ning olen kuusoksi juurde saanud. Seadsin need vaasi ja tõstsin raagus õunapuu oksi pisut ümber, sest need kippusid liiga palju ära vajuma. Tegutsemise käigus kaotasin mõne tipu ja oksa, aga ega sellest pole midagi, kes neid ikka üle lugemas oli. Otsustasin veel jõulutuled külge panna, mis andis kindlasti juurde pühademeeleolu. Minu rõõmuks ajavad ka orhideed aknal oma õisi lahti ja annavad oma väikese panuse ehtimisprotsessile :) Kogu see jõulune kaunistus on vähemalt minu meelest ilus, mis sest et Tom julges piuksatada, et see kui juudi jõulupuu välja näeb ;) Kui ma selle peale arvasin, et ta võib jõulupraest ja hapukapsastest und näha, siis mõtles ta kiiresti ümber ning ei jõudnud minu kätetööd ära kiita :D Minu pärast võivad pühad vabalt juba platsi sisse võtta! 

Jõuluvalgus

Kuidagi eriliselt palju on inimesed sel aastal oma maju meie rajoonis ehtinud. Isegi meie tänav on palju sädelevam kui tavaliselt oleme harjunud nägema. Mis mind sugugi ei häiri, sest pimeduses rõõmsaid valguslaike näha on imetore! Eriti veel, kui me/mina kurvastame ärasulanud lume üle. Homme võib vist ujumispüksid välja otsida, kui vihma hakkab sadama ja kraadiklaasi näit ülespoole ronib :)

Advendiaeg

Nüüd on nii, et ma vaatan kadedusega Eesti poole, kus eeldatavasti jõulud ikka valged tulevad. Meil on praeguseks kõik lumi JÄRJEKORDSELT ära sulanud! Ilmaennustajad, kes minu meelest igal aastal paar nädalat ette alati kõigi lohutamiseks, panevad kirja, et 24.detsembril hakkab lund sadama, ei saa enam oma valet (või on see hoopis nende endi lootus) endale hoida ning kurvalt loen, kuidas 24. detsembril peaks meil olema soojakraade lausa 10! ja loomulikult ei puudu sellega ka vihm. Tegelikult peaks ju olema -10 ja lumi!!! Aga ainult meie unistustes!  Nii et vaatan seda viimase lumega tehtud fotot ning pean ainult ette kujutama, kuidas akna taga kõik lumekorra all on.

Verivorstid, tegu nr.2

Vaevalt, et keegi mäletab minu esimest verivorstitegemise katset, mis jäi umbes-täpselt aasta taha. Viimane kord lubasin endale, et enam neid ei tee. Tookord oli meil jäätormi pärast elekter ära ja minu vaaritamine köögis meenutas rohkem esiemade aegu, peaaegu... sest küünlad küll põlesid, kuid ahju, kus mõnus tuli üles teha, et maja soendada, mul ju polnud :) Eelmisel päeval olin kruubipudru valmis keetnud, vaevalt et ma muidu oleks end vaevama hakanud. Nüüd jäi mul kappi koristades kuivatatud vere pakk ette ja millegipärast kasvas kihk, et võik jälle siiski proovida, kui just ilm jälle alt ei vea.  Õnneks oli majas valgus ja sain rahulikult köögis toimetada.

Selle nädala "Ringvaate" saates käidi ühel mehel külas, kes seletas natuke vorstide tegemise saladusi. Kulus väga ära, sest ühtegi õpetajat, peale internetiavarustes leitu, mul eriti pole. Olin varem lugenud, et kruubid peaks ikka päris pehmeks keetma, mõni lausa soovitas kahetunnist protsessi. Otsustasin siiski minna uuemate näpunäidete järgi ning keetsin neid umbes pool tundi. Selleks ajaks oli vesi kõik ära keenud (panen tavaliselt vett nii palju, et kui nimetissõrme näpuots toetab kruupidele/riisile/tatrale ja vesi ulatub esimese lülini, siis on paras küll). Kuigi telesaates soovitati rasv ja liha kuubikutes lõigata ning praadida, siis ma lasin need siiski enne hakklihamasinast läbi. Praadisin ka sibulat, lisasin julgelt (st mitu supilusikatäit) majoraani, punet, kuivatatud peterselli - olime päeval Mariga poes, kus lahtiselt mitmeid maitseaineid müüdi ja me siis nuusutasime ning nuputasime, mida võiks kasutada. Hiljem jahvatasin mõned vürtsiterad, koriandrit, nelki ja loorberilehte. Kui siis putru mekkisin, tundus, et võiks selle niisamagi nahka panna. Eriti meeldis nii mulle kui Tomile, et kruubid polnud läbipehmed, olid al dente.

Vorstide tegemine käis KitchenAid masina abil. Kindlasti palju-palju lihtsam, kui eelmisel aastal käsitsi hakklihamasinat kasutades. Ainult millegipärast jäi puder aegajalt toppama ja siis tuli kõik väga kergesti läbi. Ma pole nüüd kindel, milles asi täpselt oli (kas ikkagi mitte nii pehmete kruupide pärast!?). Eks kui vorstid ahju lähevad, saan täpsemalt aru, kas nad on ikka söödavad. Nii palju sain peale keetmist aru, kui mõned vorstid lõhki keesid, et soola oleks võinud vast pisut rohkem panna. Ma olen üldiselt vähese soolaga harjunud, nii et ma ise ei kurda. Neile, kes soolasemat soovivad, panen soolatoosi lihtsalt käeulatusse :D

Kuivatatud seavere kohta veel nii palju, et seda veega segades, saab tumepruuni vedeliku, mille ma sõelast läbi ajasin, sest kõik ei lahustu korralikult. Kui selle pudruga segan, saan segu, mis näeb välja täpselt nagu oleks vorstid juba ahjus ära käinud, st on väga tume. Kui mu vorstid aga ootasid keema panemist, siis avastasin alusel punase vedeliku. Nii et ikka veri ;)  Maitse poolest ei saa ma küll aru, et pole värskelt saadud veri! Kasutan tulevikus ikka verd samamoodi ;) Naljakas oli ka see, et kui ma eelmise aastal poolpimedas köögis kõike tegin, oli pisut õõvastavam tunne selle vedelikuga tegeleda, kuigi ma õieti ju ei näinud, mis värvi see oli. Nüüd ei tekkinud kordagi tunnet, et oih-aih! veri!!!!  Olen sellest ka korra verikäkki teinud. Teeks veel, aga peale minu pole sööjaid ja ega see minu jaoks just tervislik ka pole.

Õhtuses valguses

Mind ikka kisub nende valgustatud akende poole :) Eriti, kui märkan laualampi, mis on sisse lülitatud. Proovin ka siis alati aru saada, kas lambi kõrval seisab pehme tugitool, millel end majaelanik näiteks sooja kakaotassiga mõnusalt sisse seadnud raamat põlvedel. Midagi nii rahulikku ja muust maailmast väljalõigatut tekitab see minus.

Tassiküünlad

Mulle meeldivad ilusad tassid (eriliseks lemmikuks muidugi savitassid). Kellele ei meeldiks, arvan ma! Isegi meesterahval, kes pisiilu ei märka, on päris kindlasti hea meel, et on olemas tassike, millest kohvi või muud joogikest (näiteks hõõgveini ;) lürpida. Minu jaoks on päris tavaline, kui mõnda taaskasutuspoodi sisse astun, kõigepealt just sammud nõude riiulite poole seada. Mitte, et ma just midagi kaasa ostaks, aga niisama on tore vaadata seda kirju-mirju rida üksikuks jäänud serviisidest. Enamasti on meil ju kodus täiskomplekt sama mustriga nõudest ja kui mõni katki läheb, siis oh, seda kurvastust... Tegelikult aga ei peagi kõik ühesugused olema. Mõned aastad tagasi, ühe vanaproua poole külla minnes, lõi ta oma puhvetikapi ukse lahti ning pakkus lahkelt võimalust valida, millisest tassikesest me oma kohvi või teed tahtsime juua. Aastatega oli ta kogusse päris hulk joogianumaid kogunenud. Esialgu tundus kogu asi natuke imelik, kas tõesti saab siis niimoodi, aga pärast hakkas mulle idee nii väga meeldima, et ühel päeval otsustasin mitte just tassidega jändama hakata, vaid osta koju erinevad šampuseklaasid. Need kipuvad tihtipeale kergelt purunema. Ja pidevalt uusi ei raatsi eriti ka osta. On ju palju põnevam ja praktilisem erinevatele inimestele erinevad klaasid kätte anda. Pole probleemigi, et need segamini aetakse :)  Ma ei tea, mis sai vanaproua kogust, sest praeguseks on ta juba tükk aega manalateel olnud. Võib-olla jõudis see taaskastutuspoodi, kust nutikas käsitööline nad oma koju viis ja neist pildil näha olevad küünlad valmis meisterdas! Nii tore viis, kuidas tassidele uus elu kinkida ja inimestele rõõmu valmistada. Sest kellele ei meeldiks elav tuli, eriti kui see veel kauni tassi sisse pandud ;)

Lumi sajab, lumi sajab...

...valged on kõik teed ja rajad. Ja nõnda ongi :) Peaaegu..., sest lund on nüüd paar tunnikest tulnud. Just jõudis kõik ära sulada, kui taas kord lumesadu pihta hakkas. Ilmselt siiski mitte nii jõudsalt kui eelmine nädal, aga ikka parasjagu, et maa kerge lumekorraga katta. Temperatuur kõigub nulli ümber, nii et raske öelda, kas me ikka saame valgeid jõule nautida. Kirke arvates pidi jõuludest just lumi õiged jõulud tegema! Mitte kingitused :P

Oravapoiss

Linnaloomadel jälle põhjust rõõmustada, sest lumi on peaaegu läinud. Täpselt nii nagu ennustati, tuligi soe ja vihm kohale. Mõnel pool on vaid üksikud lumehanged, mis pole veel jõudnud ära sulada...

Jõulud lähenevad jõudsalt

Mis tähendab seda, et pidu on peo otsa. Või peaaegu :)  Minu jaoks siiski õnneks vaid panga jõulupidu, millest me üle kahe aasta jälle osa võtsime. Ühel aastal olime Costa Ricas ja eelmisel olin lihtsalt põdur, söögist ei tahtnud mõeldagi. Omal ajal toimusid peod peamiselt ikka Eesti Majas. Eriti kena ja hubane oli siis, kui Enno Õunapuu kohvikut pidas. Tol ajal paluti ka endisi töötajaid ja nõukogu liikmeid kohale. Mitte et kõik just oleks tulnud, kuid ikkagi kena neid nõnda meeles pidada. Nüüd on nimekiri pisut koomale tõmmatud. Kehvad ajad mõjutavad ka pankasid ;) Paistab ka, et mõned olid ilmselt pisut solvunud või pettunud, kui enam pittu ei saanud. Mis vägagi inimloomusele omane. Ma ei arva, et võtaks ise asja nii tõsiselt. Pealegi, kui kaua eemal olla, siis uued näod jäävad võõraks. Ei ole siis pank enam päris see, mis kunagi mu enda jaoks.

Viimane pidu toimus ühes prantsuse köögiga restoranis. Tom oli nii kena ja kirjutas juba oma muljetest, ega mul polegi suurt midagi lisada. Riided otsisin kiiruga selga, sest olin hommikul tööl ja peale seda kolasime Tomiga koos poes, enne kui koju kiirustasime, kus enam palju aega polnud. Tore, kui mõned asjad jälle selga mahuvad, mis kapinurgas kannatlikult oma uut ärkamist oodanud ja mis pole juba taaskasutuspoodi rännanud ;)  Lõbusad Suva sukad said ka jalga, shoti metallikunstniku käest suvel ostetud ehe kaela ja olingi valmis. Pidin siis Tomi taga utsitama, et ta kiiremini teeks! Ma ei tea, kuidas see meil alati sedapidi toimib :D  Vist on tõsi taga ühel naljaviluks tehtud testil, et mõtlen 100% nagu mees :D

Toidust: Sibulasupi võtsin rohkem uudishimust, sest olen küll kokasaadetest selle tegemist näinud, kuid ise pole ei maitsnud ega proovinud valmistada. Oli väga hea, kuigi juustu oli minu meelest hirrrrrmus palju! Sokutasin kausi kenasti Tomi ette, kes kõik veel kenamini nahka pistis. Järgmiseks toodi mu ette lõhepraad, mis lausa sulas suus. Jäin väga rahule, kuigi ära süüa ikka ei jõudnud. Võite ühe korra arvata, kelle ette see järgmisena rändas :) Magustoiduks võtsin sidrunikoogi, mis oli mõnusalt hapu. Ega ma haput väga ei tohi enam süüa, aga vahel harva ju võib :)  Õnneks otsustasime päris varakult kodu poole samme seadma hakata. Hea, kui töökaaslane nõnda lähedal. Tulime ja läksime koos ühise taksoga. Enamasti olen mina küll kaine autojuht olnud, kuid seekord pidi auto koju jääma Mari kasutada. Taksos jätkus juttu ja nalja, muuhulgas väga ebaviisakalt ka autojuhi arvel (eesti keeles), kuigi mitte midagi pahatahtlikku. Nüüd siis võib rahumeeli järgmise aasta pidu ootama jääda ;) Tegelikult muidugi järgmise nädala "päris" jõulusid.

Jõuluootus jätkub

Täna saab siis kolmanda küünla süüdata. Pisut üle nädala ongi vaid jõuludeni jäänud... Kingid on enam-vähem olemas. Kuigi lastega on nii lihtne, et lihtsam olla ei saagi. Kumbki ei soovinud mitte midagi! Kuigi mõlemad nuputasid hoolikalt mida õele kinkida :)  Ei tea, kuidas see meil nõnda õnnestunud on. Kas ikka tänu sellele, et ühelgi aastal pole nad kingituste laviini alla jäänud.

Sadamalinn Toronto

Vaevalt, et paljud mõtlevad Toronto peale kui sadamalinnale. Ega torontolasedki seda ei tee, kui just endal mingit veesõidukit kusagil sadamakail loksumas pole :) Ja hoolimata sellest, et linn on ju järve ääres (ühe väga suure järve ääres), siis sadamasse sõidavad ju sisse ookeanilaevadki. Fotod klõpsasid idast kesklinna poole. Ilma oli pisut sompus, aga ikkagi on selgelt näha purjekate mastid. Ainult CN-torn on pisut udu sees.

Vaikus ja rahu pargis

Lumi toob erilise vaikuse ja rahu ning minu jaoks eriti mõnusa tunde hinge. Ega just pargipingile istuma ei kiirusta, aga koerga jalutada on tore. Olen täielikult "talveinimene" :) Muidugi pole mul teiste aastaaegde vastu midagi, kuid ilma talveta ei kujuta ma hästi oma elu ette. Ja õnneks Torontosse seda enamasti ka jagub. Mõni üksik aasta on vaid päris lumevaene olnud.

Jälle talv

Täna on terve päev ainult lund sadanud, sellist ühtlast rahulikku. Tom arvas, et oma paarkümmend cm kokku. Kui nüüd ilma vastu peaks, siis oleks jõulud meil valged. Aga Oleks on ju teada mees... Teisipäevaks ennustatakse jälle vihma. Nii me siin üles alla kõikuva ilmaga elame :)

Peegeldused...

Kui palju lapsed oma vanemate moodi lähevad? Kui nad on väikesed, siis vahel on päris naljakas kõrvalt märgata, kuidas näiteks vanem tütar oma väiksemat õde kantseldab, just nii nagu emme seda tavaliselt teeb :) Ja eks mõned käitumismaneerid viskavad ikka ette, mis panevad endki rohkem jälgima. Eriti kui asi kuidagi kummaline tundub :D  Samas ei saa ma kummagi tüdruku kohta öelda, kellesse nad rohkem läinud on, nad on täiesti omaette "nähtused". Välja arvatud siis, kui noorem näiteks üllatab nõnda: "Kui mul on lapsed, siis ma teen täpselt samamoodi kui sina!" 
"Mida?!" olen uudishimulik.
"Panen teda guilty tundma," jutustab ta päris rahulikult edasi (kusjuures vestlus käib tema poolt pisut rohkem eesti-inglise segakeeles, kui ma siin nüüd kirja panen). "Tead, kui sa oled kurb, kui me midagi ei tee, mis peab tegema, noh, nagu koristama!"
Olen üsna sõnatu. Ma tean, et ei kipu väga häält tõstma või näägutama, kui kõik laokil ja keegi ei kavatse lillegi liigutada. Olen lihtsalt kurb ja ma ei karda neile tunnistada, et ma KURB olen.
"Aga ma teen seda palju paremini!" kuulutab ta juba järgmiseks. "Ma oskan palju paremini näidelda!"
Hmm... vähemalt siis nii palju selge, et tal näitlejaandi rohkem on.
"Tead, karjumine ja riidlemine ei aita, eriti veel, kui seda liiga palju teha. Lähed lihtsalt immuunseks. Aga sinuga on palju raskem. Nii paha on süümepiinu tunda!" seletab ta veel. "Samas, ega sa väga tihti seda ei tee. Äkki muutuks me muidu ka immuunseks."
Ja kui ma nüüd ennast vaatan, siis olen vist selles osas täiesti oma ema koopia ja temagi kindlasti oma vanemate osade iseloomujoonte pärija.

Mõtlik kutsa...

Isegi võõras kutsa ei viitsi end unisel hommikul möödujatest häirida lasta ning leesitab mõnuga edasi.

Kaerajaan ja muud tantsud Toronto jõuluturul

Laupäeval käisime Tomiga Toronto jõuluturul, kus muuseas esines juba kolmandat aastat järjest meie kohalik rahvatantsurühm "Kungla" (vaata lisaks pilte ja videot Estonian World Review lehel). Rühm on koos käinud aastakümneid, vahelduva eduga. Vahepeal oli ta varjusurmas, kuid mõni aasta tagasi võtsid noored kätte ning andsid Kunglale uue hoo sisse. Nii tore on näha nõnda paljusid mu endisi õpilasi seal tantsimas ;)  Ja muidugi pisimudilasi, kellest osa mu õpilaste lapsed :D Nii et eestlus püsib siin kindlalt edasi! Filmisin lühikesi lõikusid nende tantsudest ja panin video kokku. Kujutage end nüüd siis Torontosse, kus keset õue kõlab eestikeelne laul, ja kus muidugi on hulgaliselt eestlasi pealtvaatajate seas. Aga ka kanadalasi :)  Siin veel üks vanem video esinemisest Toronto Eesti Majas ja siin eelmise aasta jõululaadal (pole minu võetud ;).

Advendiaeg

Küünlad aknal on mind nüüd nädalakese tervitanud. Olen nad taimeri peale sisse-välja lülitama pannud, muidu jääkski nad tuimalt istuma. Inglikese leidsin jõuluehetekarbist ja punaste õitega jõulukaktus sai roosaõielise kõrvale. Võib ju ennast vahel rõõmustada ja poest lilli koju tuua, st ikka selliseid, mis potis kasvavad ja loodetavasti igal uuel aastal aina oma õitega mulle head meelt teevad ;)  Ilusat teist adventi!

Päikeseloojang suurlinnas

Ega tihti kesklinna ei satu, aga kui, siis tasub ikka fotokas kaasa tuua :) Jõuluootusele kohaselt helendab CN-torn punastes toonides. Praegu vaatan ka, et foto järgi võiks arvata, nagu oleks Toronto kusagil mägede vahel, kuid need on siiski madalad pilved, mis eemalt paistavad. Muide kesklinna on viimase kahekümne... õieti vast isegi ainult viimase kümne aasta jooksul hulgaliselt kõrghooneid tekkinud. Mõnede aknad lausa otse kiirtee naabruses. Loodetavasti on klaasid/raamid küllaltki head ja suudavad automüra summutada. Ruumi neil ju seal uutest korterites ei pidanud suurt olema, et kuhugi kaugemasse nurka mootorilärmi eest pageda.

Õhtupimeduses

Mina olen üks nendest, kes läheb hea meelega pimedas välja. Mulle meeldib, kui vaiksed ja rahulikud tänavad on. Mulle meeldivad majaakende valguslaigud. Enamasti võib vabalt neist sisse piiluda, sest kardinaid ju ees pole. Kunagi tegin ühele noorele eestlasest külalisele nalja, et käin koera jalutades akende taga telesaateid vaatamas. Meil ju teleteenust kodus pole ;)  See et ma häält ei kuule pole probleem, sest küsimusele, kas ma ka inglise keelt oskan, olin mõni hetk varem vastanud, et ei oska, räägin valikuta kõigiga eesti keeles :D  Naabrid hoidvat must juba eemale, sest selle crazy lady´ga pole ju midagi peale hakata. Aga õhtul ei pea ma eriti kellegagi suhtlema. Ainult naeratama teistele koeraomanikele, kes samamoodi oma kutsad õue toonud, et nad, st kutsad, viimase kui ühe posti üle saaksid nuuskida. Õieti... kui ma kepikõndi teen, siis kiirel sammul teed mõõtes, pole muuks kui naeratuseks ja kergeks peanoogutuseks aega. Kui niisama rahulikult minna, siis peab ikka mõne sõna vahetama. Enamasti küll teemal, milline kena koer teisel on, ja kui varem pole näinud, siis ka jagama muid olulisi andmeid tõu, vanuse ja nime kohta, ma räägin endiselt koertest, eks. Mõni kutsa on juba päris omaks saanud, omaniku kohta seda just öelda ei saa :) Ilma koerata vist ära ei tunnekski :D

Tänavalambi valguses...

Õhtud on pimedad ja külmad. Kepikõnnile minek ei tarvitse enam nii kerge olla. Pisut lund ja märjad tänavad, külma ka veel juurde ja poole tee peal avastad, et kepid kipuvad libisema ning jalatsidki pole jäise katte jaoks sobivad. Proovin ikka edasi rühkida, kuni annan alla. Sest olukord muutub pisut ohtlikuks, eriti kui kutsa otsustab, et kohe on vaja midagi nuusutama minna ning vales suunas sammud sisse seab. Temal ikka neli jalga all minu kahe vastu ;) Koko on mul ju rihmaga vöö küljes. Ja kuigi olen enam-vähem harjunud selliste ootamatute manöövritega, siis libedaga on tegu end püstloodi seisma jätmisega.

Muster laes

Aknale pandud jõuluküünalde kolmnurk heidab just sellise varju meie toa lakke. Võiks selle panna vabalt fotojahi mustriteema alla :)  Fotojahist võtsin päris alguses mitu aastat väga innukalt osa. Õpetas mulle rohkem ümbritsevat märkama. Tõi virtuaalmaailma hulga sõpru, kellega justkui kord nädalas sai omavahel suhelda :) Siis aga... ei teagi mis juhtus, sest fotosid mulle meeldib ju võtta, aga fotojahist osavõtt jäi soiku. Nüüd lugesin, et selle kuuga tõmmatakse otsad kokku. Pole mina ainuke, kes kõrvale jäi... Natuke kahju, aga eks ta ole, iga asi jõuab ükskord punkti, kust edasi ei saa.

Torontos

Palume jalutuskäigule Torontosse! Minu meelest väga hästi kokku pandud video time-laps klippidest! Just selline see minu praegune kodulinn on.

Sügis-talvised mõtted

Kui millestki kirjutada pole, siis ilmateema on ju alati käepärast võtta :)  Nüüdseks oleme kõike näinud, suurt talve ja palavat sooja, pühapäeval vedas kraadiklaas taas kõrgele, siiski mitte nii nagu eelmisel nädalal, ainult kusagile 12 kraadi piirimaile. Täna õhtul näpistas jälle külm ja isegi mõni üksik lumehelves tiirles suures tuules vastu. Kas ma kadestan neid, kes elavad soojal maal? Kindlasti mitte. Pigem neid, kes saavad juba lumes sumbata. Kuna ma autoga ei sõida, siis ei nuta ma, kui teed lumevaiba alla mattuvad. Võin rahumeeli hangedest üle keksida. Noh, nii palju kui vanainimesele seda keksimist lubatakse ;) Aga ükskõik mis ilm ka ei tee, on ilmselge, et jõulud on tulemas. Isegi meie majaesised kuused said punased ehtemunad peale. Tegelikult ei tohi me ju kurta, kui kuuske tuppa ei tule. Õues on neid meil lausa kaks tükki! Ehk paneks ühele ka tuled peale, siis saab toast õue piiluda ning imetleda. Kardinad laiali lükata ning nende ilu jõuluõhtul tuppa lasta ;)  Hetkel olen ikka seda meelt, et kuusk tuppa ei tule. Tom tõi veelgi mõned kuuseoksad, mis ma vaasi torkasin. Jah, eks see natu vara ole. Aga samas, las me siis naudime oma toas terve detsembri jõuluootust. Muidu kippus ikka olema, et kuusk istus lausa jaanuari lõpuni vahel meiega. Ei raatsinud kuidagi välja visata. Lõpuks hakkas endalgi natuke imelik, kui jõulud meiega nii kaua olid. Las nad siis olla pigem natuke ette ;)  Ja kes teeb reegleid, kuidas täpselt kõik käima peab. Võib ju käia just nii nagu inimesel endale meeldib! Onju?!

Jõulukaunistused

Ma olen alati olnud seda usku, et jõulupuu ja kõik muu peaks ikka jõululaupäeval koju saabuma. Seekord on aga mingi imelik lugu juhtunud, et majja ilmusid jõulukaunistused tervelt kuu enne päris pühi. Õieti sai kõik alguse sellest, kuidas me arutasime, kas tasub ikka puud tuua või mitte. Mina olen alati olnud väga puu pooldaja, kuigi iga kord nukrutsen päris palju, kui ehteid maha võtan ja kuuse välja viin. Mõtlesin, ehk piirdume ainult okstega seekord. Lastel ei olnud ka mingit kindlat arvamust, mida nad tahavad. Olid kõigega nõus. Mari arvas, puu on tore, kuid võib vabalt ka ilma olla. Kirke kehitas õlgu ning andis mulle vabad käed. Need vabad käed leidsid eile hommikul koera jalutama viies peale ägedat tuulepäeva tänaval vedeleva kena raagus oksa (mul oli neid küll juba suvest mõned kodus olemas, aga just üks oli puudu ;) ja ühe maja eest veel kenama kuuseoksa. Viimane võis olla kukkunud puu otsast või hoopis inimeste endi poolt ärakoristamiseks välja pandud. Mind ei huvitanud, kust see pärit oli, mängisin usinat koristajat ning kõndisin okstega koju. Seal sättisin need vaasi, mõned ehted külge (mis küll hoopis õue kuuskede kaunistuseks hiljuti IKEAst ostetud). Ja siis muudkui imetlesin oma kätetööd. 

Täna märkasin töölt koju tulles, et naabril on ka mõned kuuseoksad leheprahi hulka visatud. Palusin Tomil need mulle lisaks tuua ;)  Ta läks Kirkega just välja jooksma. Tom tõigi mulle kuuseoksa, aga hoopis uhkema, hõbekuuse oma. Leidis selle kaugemalt jooksurajalt. Kui mina omakorda koeraga kepikõnnile läksin jäi mullegi silma siin seal kuuseoksi (kas tõesti on igal aastal nii palju neid ära visatud, ei jõudnud ma imestada). Inimesed ilmselt panevad kuuski üles ja viskavad inetumad oksad välja. Hõbekuuse omad olid küll õuepuude trimmimise järel tänava äärde tõstetud. Oksi kogunes päris kena hulk, aga probleemiks sai vaaside olemasolu. Kärmelt koer ukse vahelt sisse ja tormasin taaskasutuspoodi, kust saingi kaks kena suurt vaasi. Üks osutus küll natuke praagiks, sest lasi vett läbi. Mis imet! West Germany oli alla kirjutatud, aga kvaliteet ei vastanud küll sakslaste omale ;)  Proovisin siis eriti kleepuvat liimi peenikese prao peale mäkerdada, kuid purgi avamisel lendas kork ootamatult oma teed ja liim otse minu näppudele! Milline rõõm oli siis teha kõik, et minu näpud igaveseks ajaks kokku ei kleepuks. Kuidagi sain mingi osa sooja vee all ära, siis katsetasin küünelaki eemaldajaga ning lõpuks lihtsalt kraapisin natuke noaga kuivanud liimi näppudelt. Olgu ma siis kõigile tulevastele liimijatele eeskujuks! St ärge teie niimoodi tehke! Kahjuks on siiani veel ebaselge, kas vaas hakkas vett pidama. Tom lohutas, et küll sealtsamast poest saa mõne uue (st  mõne korralikuma).

Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen eriti osav taaskasutaja olnud :D Ega see puu poleks ju IKEAs palju maksnud (vist 20 dollarit). Okste eraldi ostmine oleks palju kallimaks osutunud. Mõtlesin vaikselt ikka puu osta, ning sellelt oksi lõigata. Kuigi kahtlesin, kas raatsin seda teha, kui kuusk juba koju sikutatud on. Mis tähendab, et tema tee lõpeb viimaks ikka meie toas täies hiilguses. Praeguseks oskan ainult eriti rahul olla asjade käiguga. Hoolimata liimistest näppudest ;)

Karate sügisturniir

Nagu Tomi blogist võis lugeda, oli Kirke karatevõistlustel päris edukas. Võitis katas esikoha, kumites ehk vabavõitluses ta ei osalenud, sest oli põlve natuke vigastanud. Lõpuks omistati talle veel väljapaistva naisvõistleja karikas. Mari langes kahjuks üsna alguses välja. Eks nüüd annab tunda, et ta kaks viimast aastat pole ülikooli kõrvalt palju saanud trenni teha. Kuid päriselt ei ole ta spordist nõus loobuma, nagu olen mitmeid teisi noori tegemas näinud. Läheb kohale nii palju kui õppetöö lubab. Kirke jaoks on see kümnes karate aasta päris hästi läinud. Kevadel sai ta ju teise koha kumites ;)  Kui ta sama usinalt edasi treenib ja täidab oma unistuse kunagi ka Jaapanisse karated lihvima minna, siis võib temast veel äkki "asja saada". Tegelikult on nad ju mõlemad päris tublid olnud. Karikate ja medalite rida meie kodus kapi otsas on selle tunnistajaks :)  

Kirke aitas palju kaasa kohtunike abina. Siin terve rida pilte, kui ta laua taga arvestust peab ja järgmisi võistlejaid välja hõikab. Paremas nurgas on fotol ka Jason, kes on suuresti üle võtnud võistluste korralduse poole. Ta alustas muide koos Toomasega üheksa aastat tagasi karatega. Hästi meeldiv noormees, kes annab hirmus palju vaba aega ja tööd karatele.

Riburada fotosid Kirkest katasid esitamas. Shihan (ehk peatreener) Kei Tsumura, kes 50 aastat tagasi shito-ruy suuna Kanadasse tõi, tuli pärast eraldi Kirket kiitma. Oli imestanud, kes see nii hästi esineb. Tundub, vähemalt Tomi juttude põhjal, et Kirke kipub pisut lohe treeningus olema. Võistlusringis andis ta küll endast kõige parema! Aga äkki see ongi tema taktika, et teised ei oskaks teda karta ;)

Marist ka mõned fotod. Kahjuks pidime Tomiga vahepeal lahkuma ja vabavõitluse osa jäi nägemata.

Kirke finaalis esitatud kata (teise nurga alt, kui Tomil):

Talv novembris...

Täna on siis meil talv korralikult käes, isegi kass, kes aknal istub, ei suuda sellisest imeloost aru saada :)  Poleks kunagi arvanud, et nii vara pean sissesõiduteelt lund rookima. Samas ei tohiks nuriseda, sest Buffalo on igasuguseid rekordeid oma meeletu lumesajuga purustanud. Vist pea kaks meetrit on lund maha sadanud! Meil vaevalt alla 10cm. Ja kuigi temperatuur on olnud suht soe (kusagil miinus neli kuni seitse), siis tuul on täis põhjamaist pakast, mis tekitas tunde nagu oleks õues miinus 18 külma. Uskumatu! Muidugi nagu siinsele ilmale kohane, ennustatakse juba mõne päeva pärast pluss 10 sooja :) Tom jõudiski juba arvata, et jätame lume lükkamata. Aga kui õhtul sisse sõitsime, kippus auto pisut liiga palju vingerdama.

Siia veel mõned pildid viimasest nädalast. Lumi tuli nii äkki, et kõik puud pole jõudnud veel õieti lehti kaotada ning Halloweenist järgi jäänud kõrvitsadki on veel tee ääres ärakorjamist ootamas.

Tundub, et peab vist jõulutuled tõesti välja otsima ;)