Kulmud ja mood

Ei teagi, kust otsast pihta hakata... Läheks minevikku kooliaega, mil viimati kulmudele mingit tähelepanu pöörasin. Kui mulle tundusid mu väga heledad kulmud liiga karvased. Trimmisin siis natuke äärest, kuigi ei läinud kunagi nii kaugele, et neist ainult peenikesed kriipsud said. Mida minuealised vist rõõmsalt tegid. Ja hiljem proovisid oma kriipsudest lahti saada, sest mood nõudis midagi muud. Pidev kitkumine mõjub ju nõnda, et lõpuks karv tagasi ei kasvagi.

Nüüd võivad kõik nooremad või moega kaasas käijad kiiresti lugemise lõpetada, sest üks pool sajandit ilma peal elanud daam hakkab moest rääkima ;-) Ja mind võib vabalt dinosauruseks kutsuda, sest ma ei ole tähele pannud, millal küll on juhtunud, et kulmud on näo kõige tähtsamaks osaks saanud. Mu noorte tütarde "moekaugus" ei aita kaasa, sest muidu oleks ammu nende kallal näägutanud, et jätku kulmud rahule 😀

Mulle meeldib see mõte, et kulmud on võimalikult "looduslähedased". Aga... endale kulmude pähe joonistamine, ikka "mida paksem ja suurem seda uhkem", ei mahu mul üldsegi pähe (just need, kes üle piiri lähevad, kuigi... kes ütleb, kus piirid on). Või õieti... otsesõnu... mulle nad lihtsalt ei meeldi. See tähendab, kui sul ikka algusest peale neid pole või nad on nii heledad, et eriti välja ei paista, siis las nad ollagi sellised. Või kui, siis ainult natuke tumedamaks tehtud, kui see nii väga oluline on. Minu jaoks kindlasti ei ole. Mäletan, et millalgi proovis üks meigikunsti spets mu kulmud tumedamaks teha, ja oh, õudust! see ehmatas vist temagi ära ☺️ Ta ei öelnud sõnagi, aga ta ilme rääkis rohkem kui ta sõnad. Vat, mitte kuidagi ei sobinud nad mu kahvatusse näkku. 

Huvitav on samas see, et mu "hele" Kirke on õnnistatud tumedate kulmudega. Pildil ei tulegi see kontrast nii teravalt välja. Aga tal on hoolimata blondist peast need loomulikult tumedamad. Mida ta ei värvi. Ta ei värvi ju ka silmi, rääkimata muust meigist. Mari mul täpselt samasugune. Vahel mõtlen, et kust see küll tuleb... Mina pole muidugi ise ka eriline meikija. Välja arvatud ripsmed tumedamaks ja silmalaule midagi. Sest muidu kaovad mu silmad prillide taha ära 🙂 Vaevalt küll lapsed oma vanemaid suurt jälgivad. Pigem ikka sõpru. Kuid nendel olen küll meiki peal näinud... Eks mu tüdrukud ole vist omaette erilised või õieti tavalised 🤔

Tegelikult olen ma üsna tolerantne igat sorti moevoolude suhtes. Kui inimesele meeldib, las siis olla. Ma ei lase end eriti kõigest taolisest suurt mõjutada. Ei teagi, miks need kulmud mind närima on hakanud. Vist rohkem sellepärast, et kenad näolapid on minu jaoks "ära rikutud", ja on natuke klounilikud või annavad kurja ilme või tunduvad kunstlikult pealekleebituna (kindlasti mitte kõik, sest seda asja osatakse ka ilusti ja mõõdukalt teha). Muidugi ei jää ükski mood kunagi püsima. Mis annab põhjust tulevikus oma möödunud aja fotosid vaadates imestada, kuidas küll me kunagi arvasime, et just need riided ja soengud ja meik ja kõik muu võisid moekad olla. Kui mõni noorem tegelane nüüd lugemisega nii kaugele jõudis, siis tarvitseb neil ainult oma vanemate või vanavanemate pildid välja otsida. Ausõna, me ei proovinud võimalikult tobedad välja näha 😀 

Ja, oh häda... Viimased moeuudised, mida uudishimust kulmude osas lugema läksin, räägivad jälle kitsamast trendist. Nüüd võiks veel jutustada kunstripsmetest, mis ju väga kenad, eriti kui inimest pole ripsmetega eriti õnnistatud. Ainult mõnikord jääb silma, kuidas suuruse osas tundub lausa mingi võistlus käivat. Ei, mida pikemad ja tihedamad ei ole ilusamad. Aga... Ilmselgelt kuulun sellesse klubisse, kes eelistavad pigem võimalikult loomulikku välimust. Isegi kui see tähendab lugematuid kortse ja halle juukseid. Mis ei tähenda, et teised iseenda!!! ja mitte kellegi teise jaoks midagi oma välimuse osas muuta ei võiks. Sest tean, kuidas see mõjutab üleüldist enesetunnet. Peaasi, et õigel ajal osatakse nende "putitamistega" piiri pidada 😉

Eurovisioon

Ongi jälle maailma suurim lauluvõistlus peetud. Võitjaks Holland. Mille üle ma üldsegi ei nuta. Oli üks mu lemmikutest, kelle võidu puhul rõõmustanuks. Järgmise aasta maikuus toimuvad Hollandis muide ka Invictus Games ehk siis Võitmatute mängud. Teiseks lemmikuks olid aserid. Kuulasin nende natuke "ilustamata" versiooni (vaata allpool video). Ja ikka meeldis. Oleks päris lahe olnud, kui Eurovisioon Aserbaidzhaanis toimunuks. Mitte, et ma ise sinna vaatama kipuks ;-)

Teisteks lemmikuteks oli Norra (eriti tänu osale, kus saamist laulja oma suu lahti tegi), Taani (kuidagi hästi armas ja südamlik), Shveits (rütmikas tantsulugu). Aga ma pean ka ütlema, et mulle meeldis samuti Belgia, mis ei jõudnud finaali :-/ Kindlasti oleks vahetanud mõne teise lauluga, mis lõpuvõistlusel laval. Eriti nendega, mis ei pidanud üldse oma koha eest võitlema.  Üldiselt ei ole ma üldse nõus arvamistega, et sel aastal oli valik kuidagi kesine. Ma mõtlesin hoopis, et imelik, kuidas ükski laul ei riiva kõrva ning on lõpuks päris kuulatavad (vist ikka paar olid, mida ma kiirelt edasi kerisin).

Eestil ei läinud lõpuks ju kõige halvemini. Jõudis finaali ja sai 19.koha. Kas mulle meeldis? Meeldis... kuigi ma oleks pigem meie eesti-armeenlase Israeli saatnud ;-) Kuulasin just praegu uuesti üle Hollandi ja meie Stefani lood üsna teineteise sabas. Ja mõtlesin, et ega meie oma poleks väga palju halvem olnud... Midagi sarnast jäi kõlama, midagi hingele... (Paistab, et ma pole ainus, kes seda märkas 😉 Tomi Rahula mõtiskleb, mis oleks saanud, kui meilt ka klaveriga poiss kohal oleks olnud.)

Eesti "Tormi" kohta veel kellegi arvamus, et see oli "all over the place". Alguses tundus nagu kantri, siis eurovisioon, siis ballaad, siis kantri jälle. Ma ei ole väga nõus, kuid saan aru, kuidas mõttelõng võis kerida. Kirke sõbrale ei jätnud ka erilist muljet, kuigi kiitis lauluhäält, ning imestas, kuhu kitarr vahepeal kadus ja jälle välja ilmus :-D Paistab, et see trikk jäi teistelegi silma ning sellest on mõnel pool kirjutatud. Aga... ajakirjanduses on iga äramärkimine ju suur asi ;-) Stig Rästa heliloojana on muidugi täiesti omaette klass ning läheb kindlalt meie muusika ajalukku. Ma loodan, et täitub ka ta unistus oma laulu laulukaare alt kuulda. 

Eesti esituse osas ei imesta, kui hakatakse hädaldama, kuidas kaamera otseülekande ajal trikke tegi. Ma ei arva, et see kuidagigi oleks mõjutanud lõpptulemust (küll aga võib see mujal Eesti "maailmapildile tuua", kuigi praegu paistab, et kitarritrikk on neil rohkem hambus). Tänapäeval on enamus fänne laulud juba varem ära kuulanud ning oma otsuse teinud. Vaatasin ka Victor Crone intervjuu üle. Ta tundus kuidagi kurb, et vähemalt 10 parema hulka ei jõudnud. Aga tal ei ole üldse põhjust selleks! Ta viis Eesti edasi ja me ei jäänud ju viimaseks ;-) Ilmselt tundis ta suuremat koormust, et oli teise riigi eest väljas. Ning alguses jäi ka mulje, et rootslased ei andnud üldse hääli. Ma oleks ka kurb, kui Eesti oleks mind ära unustanud (mitte et ma sellises olukorras olen kunagi olnud ;-) 

Suure uhke numbrina välja kuulutatud Madonna valmistas aga täieliku pettumuse. Mulle vähemalt. Mitte, et ta kunagi mu mingi lemmik oleks olnud. Ma kuulasin teda ja mõtlesin, et kui ta oleks olnud üks tundmatutest võistlejatest, siis poleks ta saanud isegi poolfinaalist edasi. Lavaline etendus polnud samuti midagi, millega uhkustada. Kuigi ta ju sellele ongi vist enamasti mänginud.

Seekord sundisin Kirke ja ta poiss-sõbra laule kuulama, sest nad jõudsid õuest just võistluse alguseks kohale :-) Meelitasin Islandi lauluga. Sest Taanielil (ei ole eestlane, aga nii kõlab Daniel natuke eestipärasemalt) on oma metal bänd. Aga lõpuks tuli välja, et ta pidas nende laulu liiga pehmeks, kuigi algus oli paljulubav. Lõpuks vist jõudsime järeldusele, et Norra laul oli hea. Niipea kui laulud lauldud, kadusid nad kärmelt Kirke tuppa. Palusid, et ma hiljem ütlen, kes võitis :-) Asi seegi, et nad ei vaielnud vaatamisele vastu. Eelmisel aastal olid meil mõned laste sõbrad külas, kellega koos jälgisime. Läbi brittide kanali. Kus oli päris naljakas kommenteerija. Kirke tuletas seda poole vaatamise pealt meelde, aga ma ei tahtnud ülekannet katkestada ning uut otsida. Kohalik telejaam, mis on pühendunud rohkem multi-kultile, on näidanud nii poolfinaale ning eile õhtul ka finaali, muidugi varem salvestatuna. Meil pole aga teleteenust. Pealegi on ju "elusast peast" palju põnevam vaadata. Ma ei ole nii kannatlik, et ei vaataks ära, kes võitis :-P Järgmisel aastal peaks ehk hoopis uuesti varakult ühisvaatamise korraldama. 

Oranžid mütsid, kokaiin ja kanepišokolaad; natuke riigimeestest ka...

Kui mehed oleks need, kes lapsi ilmale toovad, siis oleks abort nende püha õigus. Või midagi sarnast teatas hiljuti ette jäänud artikkel. Nüüd võiks muidugi vaielda, et siis oleks hoopis naistest kujunenud sama hoolimatud kui mehed praegu. Aga ma parem ei hakka vaidlema :-) Veel on huvitav, et sel ajal, kui USA üks osariik kirjutas alla abortide keelustamisele, siis Kanada kõrgem kohus võttis vastu hoopis teistmoodi määruse, kuna arstide hulgas võib olla neid, kes ei poolda aborte või abistatud enesetappe (viimased muudeti seaduslikuks paar aastat tagasi). Nüüd on öeldud, et sedasorti arstidel puudub õigus oma arvamust peale suruda ning nad peavad suunama oma patsiendid nende poole, kes saavad abi pakkuda. (Kõrvalolev pilt on Marie Forseli blogist - raamatust ja sobib natuke mu jutu juurde.)

Kanada riik on mitmes suhtes, mis puudutab tavalist inimest, olnud (vähemalt uuemal ajal) kaasamõtleja ning toetaja. Mis ei tähenda, et viimane kui üks inimene ühtemoodi mõtleks. Loomulikult mitte. Muidu ei peaks sellist korraldust kõrgemalt poolt välja hõikama. Elanike õnneks muidugi hõigatakse. Ja kuigi aegajalt satub riigi või provintsi etteotsa inimesi, kelle tegude peale õige pea kulmu hakatakse kergitama, nagu näiteks meie uus Ontario provintsi peaminister, siis ega nad seal ka liiga kaua lollusi teha ei saa, või vähemalt lootus jääb... Saan aru, et kulusid tuleb kokku tõmmata, aga… minna hariduse ja tervishoiu kallale on midagi, mis paljudele kohe üldse ei istu, ning sellega on just uus konservatiivne valitsus hakkama saanud. Selle asemel investeeritakse jahimeestele säravoranžide nokamütside programmi. Kui jahimees toob kogumispunkti loomanaha ja see hea kvaliteediga on, siis saabki ta selle eest mütsi. Et ikka loomade küttimine oleks “loodussõbralik” ja kõik osad loomast kasutatud saavad :-/ Looduskaitse ja kliimasoojenemise vastu võitlemisele võib selle kõrval vabalt joone peale tõmmata, või vähemalt rahasid koomale tõmmata. Oh, taevane aeg küll, oskan ma ainult ohata...

Tervishoiu teema on aga midagi, millele me siin Toomasega kahekesi vananedes palju rohkem peame mõtlema hakkama. Nii et… ma ei rõõmusta, kui sealt kulusid kärbitakse. Vananemise ja pensioniga seoses lugesin mõni nädal tagasi huvitavast ettepanekust siin Kanadas. Kuna üha rohkem proovitakse pensioniks raha kõrvale panemine inimeste endi õlgadele veeretada, siis ei tähenda see sugugi, et ka kõik kulpi löövad ning rahahunnikuid madratsi alla hakkavad peitma. Võiks ju peita, kui midagi peita oleks ;-) Isegi need, kellel rahakest on, muretsevad, kas ikka surmatunnini sellega toime tullakse. Vanasti oli tavaline, et töökoht pakkus sulle pensioniplaani, mis kindlustas igakuise ekstra sissetuleku surmatunnini. Peale surma jätkusid väljamaksed abikaasalegi (enamasti küll väiksemana). Taolisele skeemile põhinevalt on välja tuldud ettepanekuga, et 65. eluaastal võiks soovijad mõnekümne tuhande dollari eest osta üsna sarnase kindlustuse. Mille puhul hakkaksid väljamaksed küll alles siis, kui oled 85, aga vähemalt sinnamaani võid natuke lahedamalt oma “varude peal” elada. Ning ei pea muretsema, kas ikka viimasel paaril aastakümnel omadega toime tuled (kui muidugi nii kaua elad). Minu meelest väga hea idee, kui sellega ka kuhugi kaugemale jõutakse. Ei pea ju kõike vara oma lastele jätma. Kes siis esimese asjana võtavad ülesandeks see kohe läbi lüüa. Olen seda liigagi palju näinud. Ma muidugi ei ütle, et see on mingi reegel. Lihtsalt mõnikord on tõesti kurb näha, kuidas pärijad vanainimese kokkuhoidlikult kokku kogutud raha hoolimatult sirgeks löövad.

Kanada uudistest veel nii palju, et hiljuti tuli see suur riik teisele kohale Šotimaa sabas… palun trummipõrinaga nüüd… kokaiini tarbimises. Tegelikult platseerus teisele kohale mitu riiki: Brasiilia, Portugal, Itaalia, Taani, Inglismaa, Šveits, USA ja Prantsusmaa. Küsimus on nüüd, et kuidas Kanada ja kokaiin... Oleks vist oodanud ikka kanepitarbimise esikohta, sest meil on ju nüüd täiesti ametlikult olemas poed, kust osta niisama vabal ajal tarbimiseks kanepit :-) Kas tõesti on põhjus hinnas, sest kui maailmas käiakse keskmiselt ühe kogaiinigrammi eest välja $120, siis Kanadas saab seda üsna soodsalt $85 eest soetada... (Ma ainult lugesin sellest! Ausõna! Pole ise proovinud narkootikume kunagi osta ;-)  Kanepi osas vist lööme aga varsti kõiki riike :-D Kuigi samas juba kurdetakse, et kanepi hind on siin riigis natuke tõusnud.  Mina igaljuhul ei kavatse küll rekordi püstitamisele kaasa aidata. Sest minust suitsetajat ei saa. Isegi vist kanepiga maitsestatud kookide sööjat. Või oot… kas kanepišokolaad on olemas…? :-D No, ja kui minust ei saa kanepiga sinasõpra, siis vähemalt võiks minna kanepi- ja muusikafestivalile, mis toimub esmakordselt sel suvel üsna meie lõbustuspargi kandis. Kes nüüd minuga augusti lõpus kampa tahab lüüa... ;-)

Troonide mängu lõpp...

Peaksin vist alustama sellest, et kunagi ammu nägin neid Troonide mängu raamatuid ja mõtlesin, et võiks ju lugeda. Aga ei mäletagi, miks see mõte katki jäi. Vist tulid teised raamatud vahele. Nagu näiteks tsivilisatsioonide tekkimise ja huku kohta ;-) Mingil momendil vist saabus ka sari telerisse. Aga… meil vist ei olnud enam teleteenust, et isegi kogemata mõne osa peale sattuda. Sõber jagas kunagi, kui vist kolm aastat mööda oli läinud, lausa seeriat vaatamiseks. Ja raamatufaile. Aga… me vaatasime vist selle asemel midagi muud. Nagu näiteks brittide “My Family”.

Ja nõnda need aastakesed mul käest pudenesid. Lausa nõnda, et kuigi mul aegajalt jäi kõrva, et Troonide mäng on käimas, ja ma teadsin, et kusagil on isegi midagi, mida vaadata, siis millegipärast ei ole ma siiani mitte ainsamatki osa näinud. Välja arvatud pildid ja mõni üksik katkend. Aga vist selleski osas olen täiesti vaeslapse mõõtu. Kui keegi mingist peategelasest räägib, siis mul pole aimugi, kes ja kus. Kas ei olnud nõnda, et peategelasi muudkui langes kui kärbseid…? Nii palju siis minu teadmistest.

Vabandust, kui keegi sattus siia, sest arvas, et mul on mingi salajane teadmine, mis täpselt viimases osas juhtuma hakkab. Mul pole õrnematki aimu. Nii palju tean (või arvan teadvat), et viimane osa on filmitegijate poolt üksipulgi läbi vaadatud, et mõni 21.sajandi asjandus kogemata kaadrisse pole jäänud :-)
Aga isegi kui mul pole vastust, siis ei ole vaja muretseda… siin on Toronto lehetoimetaja loetlenud kõik mängude lõppemise head ja halvad versioonid :-) Ma ei oska hästi seisukohta võtta ega kommenteerida, sest mitte ükski nimi ega seik ei ütle mulle mitte kui midagi.

Tegelikult jäin mõtlema selle peale, miks tehakse filmiapsudest mõnikord nii suur number. Minu meelest on need naljakad. Ja näitavad, et me kõik oleme ekslikud. Kindlasti ei sega see filmivaatamist ning ei tekita mul tunnet, et Appi küll! Nüüd on minu filmivaatamine täiesti rikutud. Isegi öösel ei saa rahulikult magada. Kallid inimesed, need on ju ainult filmid. Need ei ole päris, nad isegi ei kandideeri “päris” peale :-)

Pildi napsasin siit. Tundus selline põnev kompositsioon ;-) Küsimus on, kas ma peaks nüüd ikka vaatamise ette võtma, kui sari läbi saab...???? Või peaks hoopis raamatud läbi lugema???? Või jätma rahumeeli kõik vahele????

Tsivilisatsiooni hukk... ?

Mõned aastad tagasi lugesin läbi raamatu, milles räägiti tsivilisatsioonide tekkimisest ja kadumisest (Jared Diamond "Collapse" 2005). Eriti on jäänud meelde üks sajandite tagune rahvas Põhja-Ameerikas. Nii palju kui on suudetud kindlaks teha, siis oli neil väga kaugele arenenud ühiskond (maiade ja asteekide oma on nende kõrval muidugi rohkem teada-tuntud). Nad ehitasid isegi mitmekordseid maju. Aga ühel päeval polnud neid enam... Õieti mitte ühel päeval, vaid ikka natuke pikema aja jooksul. Ajaloolased on teinud kindlaks, et põhipõhjus oli väga proosaline. Nad jäid lihtsalt nälga. See tähendab, et nad kasutasid ära kõik ümbruskonna varud. Kui siis veel lisada juurde väiksemgi kliimamuutus, polegi vaja kaugelt põhjuseid otsida, miks kõik nii läks, ning need, kel võimalus, põgenesid kusagile mujale.

Mõtlesin selle peale jälle, kui hiljuti artikli peale sattusin, mis küsis: Kas oleme tsivilisatsiooni hukkumise teel? Omamoodi on see eelmise postituse jätk ning ka vastus sinna jäetud kommentaarile (ma polegi täpselt aru saanud, kelle sabarakuks see kommenteerija on ;-)  Luke Kemp on mures, et nii nagu eelmised tsivilisatsioonid, seisame me uue „huku“ lävel. Arnold Toynbee ütleb oma töös, milles uuris maailma erinevaid tsivilisatsioone, et inimkond on ise nendes „hukkudes“ süüdi. Kuigi... mitte ainult nemad, natuke on ka „abi“ saadud. Läbi inimkonna ajaloo on mitmeid selliseid tõuse ja kukkumisi olnud. Ja me ikka ei õpi. Või me mõtleme, et oleme küllalt targad ja teadlikud, ning lõpuks sammume ikkagi kuristiku servale. Sest nagu ütleb artikli autor Kemp, selline käitumine võibki olla täiesti „normaalne“ nähtus iga tsivilisatsiooni jaoks. Võiks ka arvata, et oleme tehnoloogiliselt palju kaugemale arenenud ja oleme immuunsed selliste ohtude vastu, kuid tuleb välja, et need pigem lisavad ootamatuid väljakutseid kõigile muudele probleemidele. Ja ei tähenda, kas tegemist on väikeste või globaalsete mõõtmetega ühiskondadega. Globaalsus võib pigem kaasa aidata üleilmsele kokkukukkumisele. Sest me oleme üksteisest üha rohkem sõltuvusse sattunud.

Kuigi ei ole olemas mingeid täpseid reegleid, kuidas kõik võiks toimuda, siis ajaloolased, antropoloogid ja paljud teised on toonud välja erinevaid tegureid, mis aitavad ühel tsivilisatsioonil lõpusirgele suunduda. Ta võrdleb ka, et ühiskond võiks olla nagu trepp, mida mööda me ronime. Ning iga sammuga, mis me astume, kukub redelipulk ära. Mida kõrgemale me jõuame, seda kõrgem saab meil kukkumine olema. Sest oleme kaugenenud oskustest, mis aitaksid meil toime tulla juhul, kui ei saa enam kasutada tehnoloogia saavutusi, kui on kadunud vanad oskused.

Kliimamuutus: põhjustab ikaldust, nälga ja kuivust (kõrbede tekkimist).

Elukeskkonna muutused: vee saastamine, mulla viljakuse vähenemine, metsade mahavõtmine jne, mis tähendab, et paik, kus me elame ei suuda enam pakkuda elukeskkonda, kus inimene eksisteerida saab.

Ebavõrdsus ja oligarhia tekkimine: ei tähenda ainult seda, et ebavõrdsuse süvenemine tekitab probleeme, vaid takistab ka võimet midagi teha ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks. See juhtub tavaliselt tsükliliselt. Inimeste arvukus kasvab, töötajate arv suureneb, aga tööd pole pakkuda, mis omakorda muudab tööhinna madalaks. Kaob üksteise toetamise tunne, igaüks on enda eest väljas... Tulemuseks on poliitilised rahutused.

Keerukus: Ühiskonnad kukuvad kokku, sest nende ülesehitus on muudetud väga keeruliseks ja bürokraatlikuks. Ühiskonnad on probleeme lahendavad üksused, mis paratamatult muutuvad ajapikku üha keerukamaks, et kõike „korras hoida“ ja reguleerida. Aga mida keerulisemaks asjad muutuvad, seda raskem on kõigest sellest tegelikku kasu lõigata.

Välispidised mõjutused: sõda, loodusõnnetused, näljahäda ja haigused.

Juhuslikkus/halb õnn: Kui üks liik võitleb pidevalt oma ellujäämise nimel muutuvas keskkonnas, siis on „välja suremine“ pidevaks probleemiks. Võib küll proovida mingit valemit leida, kuid lõpuks on ikkagi põhjuseks teatud tingimuste olemasolu, jõudmine murdepunktini, kus enam pole midagi teha.

Inimesed küsivad vahel, mis see ajaloo tundmine meile annab. Jah, isegi mõtlen vahel hoolimata sellest, et olen ajaloohuviline. Aga seda ta annabki, et me teoreetiliselt peaks õppima möödunust. Just nimelt teoreetiliselt. Sest tegelikkus on hoopis midagi muud. Enamuse jaoks on see tühi jutt. Nendele on tähtsam see, et neil oleks liha grilli peale panna, õlu külmas ja puhkus soojale maale kindlustatud. Mingi „homo sapiensi“ päästmine või tema elushoidmise toetamine, pole eriti nende asi, nagu hiljuti Ameerika tänavatel tehtud küsitluses selgus. Mitte muidugi sellepärast, et nad nii hoolimatud eneste ehk inimeste vastu oleksid. Neil lihtsalt polnud aimugi, kes see „primaat“ olla võiks. On see siis harimatuse/harituse küsimus või puhas hoolimatus või usk, et "minuga ei juhtu midagi"... kes teab...

Eesti võib ju suurel häälel proovida nõuda, et nende piirid on kinni, ja et ei mingid põgenikud ega muud segavad faktorid ei tohiks tulla ning meie elu rikkuda. Aga... kui seista massi ees, kellel on tühi kõht ja nägemus, et kusagil mujal võib seda kõhtu täita, siis sa ei või kunagi ette teada, milleks nad valmis on. Siis oleme olukorras, kus igaüks peab oma koduuksel iseenda eest seisma. Mingi maailmakord ei oma siis enam üldse mingit tähtsust. Ning Hollywoodi filmid katastroofidest võivadki tõeks saada... Muidugi tahan ma uskuda, et inimkond on sellest kõigest üle. Ja et seda ei juhtu kunagi, sest me oleme ju palju targemad kui me esiisad. Aga... mida vanemaks ma saan ja mida rohkem mõistan, kui väga erinevalt me kõik mõtleme, siis seda rohkem kaob usk sellesse. Piisas vaid näiteks mõnekümnest aastast kui kordus maailmasõda, mida ei pidanud mitte kunagi juhtuma. 

Ma proovin küll olla selline hooliv ja loodust hoidev, nii palju kui mina teha saan. Aga tunne, et me liigume ühte või teistpidi väljasuremise poole, ei kao. Ning kas ongi tähtsust, millal see täpselt juhtub. Kas mõni põlvkond varem või mõni põlvkond hiljem. Ning kas see juhtub vindudes või pauguga. Loodus suudab end jälle jalule ajada, kindlasti teistsugusena, kui me seda praegu tunneme. Seda muidugi, kui me planeet ikka veel alles on ;-)

Vaatasin eile kirjutatu üle, ning ETVs tuleb just "Suud puhtaks". Tasub vaadata, jälle teemaga seotud :-) Natuke positiivse poole pealt... Mari ütles mõne aasta eest noore tudengina, et eks nende põlvkond peab lahendama meie vead ja aitama planeeti päästa. Samas on ju meil tehnoloogia, mille õige kasutamine võib aidata kaasa, et meie tulevik ei oleks nii tume. Peaasi muidugi, et kõik need teadmised ja soov midagi ära teha jõuab iga inimeseni.

Mis siis ikka maailmas toimumas on...

Ma tunnistan, et ma pole kunagi nii tähelepanelikult poliitikat jälginud. Või.. ma valetan. Ikka siis, kui 80ndate teisel poolel hakkasid asjad liikuma hoopis uues suunas, siis proovisin ka igalt poolt infot ammutada. Muidugi olid siis asjad hoopis teistmoodi. Info jõudis meieni teleri, raadio ja muidugi rahvasuu kaudu. Olime ka nõukogude ajal üsna hästi koolitatud sõeluma kõike läbi, mis võib tõsi, mis vale olla. Vähemalt need, kellel mingi pilt läänest võtta oli. Põhja-Eestis loomulikult tänu Soome "aknale". Mujal need, kes Ameerika häält proovisid õhust kinni püüda. Nüüd on ajad hoopis teised. Ma olen seda artiklit Näoraamatus jaganud, aga nüüd tegin kokkuvõtva tõlke, sest olen enne saanud märkusi, et kõik ikka ei mõista inglise keelt. Kuna see on üsna mõtlemapanev lugu, siis olin valmis ka natuke aega kõrvale panema (ma niikuinii olen viimased pool aastat või nii üsna palju tõlkimisega tegelenud ;-) 

 “Internet aitab ajapikku kaasa murettekitavale demokraatia langusele,” kirjutab Anne Apllebaum, kes on Ameerika ajakirjanik (Washington Posti kolumnist) ja ajaloolane. Aga ka Poola kodanik. Võitnud Pulitzeri auhinna, ning on palju kirjutanud marksismist-leninismist. Minu vanune. 

19. sajandi lõpu Ameerika Ühendriike iseloomustab ajajärk, kui “lääs võideti” (kõigile tuttavad kauboid, auruvedurid, kullapalavik läänepoolsetes osariikides). Kas võib juhtuda, et tuleviku ajaloolased iseloomustavad meie praegust ajajärku läänemaailma lõpuna? Anne Applebaum muretseb, et lääs ei ole kaotamas ainuüksi ühtsust ja jagatud eesmärke vaid ka usku nendesse põhiväärtustesse, mis seda siiani defineerinud - demokraatia, seaduslikkus ja pluralism. See on juhtumas Ühendriikides, ning on juba juhtunud mõnes Euroopa riigis. 

Mitmed küsitlused on näidanud, et maades, mida oleme pidanud liberaalse ja demokraatliku maailma pooldajateks, on noorem põlvkond vastukaaluks oma vanematele, valmis palju varmamalt teatama, et elamine demokraatlikus riigis pole oluline. Mis tähendab et vähenenud on demokraatia toetus, usk sellesse ning väärtustamine. Ongi nii, et sajandivahetuse ajal sündinute puhul on tekkinud murettekitav trend, mis ei ütle küll otse, et demokraatia oleks halb, pigem iseloomustab seda kui ebaolulist. Enamus elanikest muidugi nii ei mõtle, ning lähevad ikka valimiste ajal oma häält andma, kuid selline suund on tõesti hirmutav. Veerand Ameerika noortest ei hooli demokraatiast ei ühte ega teistpidi. Muidugi pole see mingi uus suund. Alati on olnud populiste (kuigi Applebaum eelistab kasutada sõna “antipluralist”, sest “populism” on liiga laialivalguv mõiste) nii eri riikides kui ka parteides endis. Juba pikka aega on eri maades teiste parteide kõrval olnud radikaalsed parteisid või fraktsioone ning sellest enam õieti ei räägita. 

Kuid nüüd on toimumas muutused. Need parteid on saavutamas suuremat toetust ning jõuavad isegi võimu juurde. Ungari kohta ütleb ta, et see polegi enam funktsionaalne demokraatia - riigi tsiviilinstitutsioonide tegevus on muutunud selliseks, et kodanikud ei saa korralikult oma demokraatlikke õigusi kasutada. Poola seisab ääre peal, kuid siiani on suudetud see tänu päris tõhusale vastuseisule kontrolli all hoida. 

 Mis on juhtumas? Miks levivad nende põhimõtted üle läänemaailma? 

Vastuseid võib otsida erinevatest maailmasündmustest, sõdadest, maailmakorra kukkumistest, majanduskriisist. Mis omamoodi kõik muutustele kaasa aitavad. Aga põhipõhjuseks on hoopis teabe ülekoormus ja maailma globaliseerumine.

Inimestel on tekkinud täiesti põhjendatud arusaam, et nende poolt valitud poliitikutel pole mingit kontrolli, mis ümberringi toimub. Näiteks ühe piirkonna elanikud võivad kaotada töö, sest mingi otsus oli vastu võetud näiteks Hiinas… Ongi nii, et kohalikul poliitikul pole mingit võimalust oma sõna sinna vahele öelda. Ning antipluralistlikud parteid teavad seda. Ning lubavad kõike muuta - vähendada immigratsiooni, astuda välja vabakaubanduslepingutest, luua uusi töökohti ning tuua kontroll kohalike elanike kätte tagasi. Muidugi on need ahvatlevad sõnumid selle põhjal, kuidas majandust oma mätta otsast nähakse, nad ei ole kuidagi seotud tegeliku majandusliku olukorra ja reeglitega. Ning neid oma mätta otsast välja hõigatud vaateid saab kujundada.

Tänapäeval kujundavad inimesed iseenda arusaamasid meedia ja sotsiaalmeedia “kõlakambrites”, kuhu jõuab valguskiirusel hämmastaval hulgal infot, mida on kerge kõikjal levinud nutitelefonide kaudu jälgida. Traditsioonilised kanalid, meedia, valitsuse teated ja omavahel suheldes jagatu on kõik kõrvale jäetud või tundub üleliigsena. Omal ajal said poliitilised parteid toetuda kohalikele näidetele kohalikust “päris” elust. Nüüd on see elu laienenud üle terve läänemaailma, kust otsitakse interneti kaudu uusi identiteete ja uusi sidemeid.

See on loomulik protsess, mis on kiirenenud tänu tehnoloogia arengule. Kuid selle kõrval käivad kampaaniad, mille eesmärgiks ongi läänemaailma tahtlik lõhestamine. 

Sellist ekstreemsete ja paremäärmuslike parteide kasvu toetab ilmselgelt Venemaa. Hiina kindlasti palju vähem, sest nad ei kiirusta vahele segamisega. Vähemalt hetkel. Kuigi nad hoiavad tähelepanelikult silma peal, kuidas Venemaal selles osas läheb. Praeguseks jätkab Venemaa oma mõju suurendamist läänemaades, seda tihtipeale lausa avalikult, läbi vanamoodsa korruptsiooni ja mõjuvõimu suurendamise, aga ka “relvastatud” sotsiaalmeedia kaudu. See juhtus USA valimistel, see juhtub üle Euroopa, kaasa arvatud Brexiti referendum. See ei ole enam mingi müstiline konspiratsiooniteooria. See juhtub tegelikult ja seda ei varjatagi enam. 

Kuidas me saame seda kõike peatada? 

Applebaum nimetab, et küberkaitse ja küberjulgeolek peaksid olema NATO jaoks keskseks probleemiks, millega tegeleda. Kui see peaks neile tunduma väga erinev võrreldes varasema tegevusega, siis oleks vaja luua spetsiaalseid institutsioone, mille ülesandeks on küberruumi kaitse täpselt samamoodi nagu NATO on siiani oma kaitset organiseerinud maismaal, vee peal ja õhus. Tõenäoliselt oleks kõik riigid seda nõus toetama. 

Ja hoopis vastuolulisena peaks lääs hakkama mõtlema, kuidas reguleerida internetis jagatavat infot. Kuidas muuta internet selliseks, et liberaalse demokraatia mõtteid kõige paremini edastada. Hiinlased on oma interneti muutnud autoritaarse režiimi jaoks sobivaks. Mis on meie vastus sellele? Kas jätame tõesti otsuste tegemise ainuisikutele (Mark Zuckenberg), kes määrab, kuidas töötab tsensor ja millised need reeglid peaks olema. 

Aga põhimõtteliselt on Applebaumi suuremaks mureks, mille vastu toimub omamoodi võitlus, hoopis aja kulg. Me eemaldume üha enam nendest võitudest ja jagatud ootustest, mis ühendasid läänemaailma (näiteks Eestis kasvõi võitlus oma iseseisvuse eest, maailma vastuseis Venemaaga, mis lõppes võiduga). Selle vastukaaluks on meie hiljutised tulemused, mis on täis kulukaid läbikukkumisi. Isegi Ida-Euroopas on meil täiskasvanute põlvkond, kellel puudub elav mälestus kommunismi õudustest ja ebaõnnestumistest.

Aja möödumisele (ja olnu unustamisele) pole olemas lahendust. Kuigi Applebaum otsib seda ning praegu proovib hoiatada neid, kes tahavad kuulata, võimalikest ohtudes. Aga kui palju neid kuulajaid tegelikult on... 

Tõepoolest... Mis on siis see lahendus... Kas täiesti välja lõigata end kõigest sellest infovoolust? Kas pea liiva alla peita ja vaikides pealt vaadata, mis ümberringi toimub? Lasta kõigel minna, sest tekib tunne, et mis me ikka teha saame... Kuni oleme olukorras, et see, mille sees oleme, ongi norm? Ma ei taha selles suhtes üldse nõus olla. Ma ei ole nõus, et need, kes näevad, kuidas asjad viltu võivad vedada, vait jäävad. Ma imetlen näiteks neid eestlasi, lätlasi, leedulasi ja teisi, kes jätkasid võitlust väljaspool oma kodumaad. Neil oli suur roll mängida, et meid ei unustatud. Aga nad oleks võinud ka rahulikult kõrvaltvaatajateks jääda... Eriti teise ja kolmanda põlvkonna omad. Muidugi jäädi ja jäädakse, aga alati leidus neid, kes suutsid lippu edasi kanda ja sõnumit kõigini viia.

Ma ei saa ka aru inimestest, kes pimesi usuvad kõike, mis neile ette söödetakse, korrates ja kaitstes väljaütlemisi, ideid, põhimõtteid... Peaasi, et see tuleb selle suust, keda "jumaldatakse". Kuhu on kadunud ISE mõtlemine? Mul on tunne, et olen vist tõesti põlvkonnast (või perest?), kes võtab kõike skeptiliselt. Ja kes on valmis ka oma "jumalusi" kritiseerima. Kui nad saavad hakkama asjadega, mis ei käi vähemalt minu "väärtustega" käsikäes ;-) 

Ma pidin korraks mõtlema, kust ma siis pärit olen. Aga pere on vist kõige õigem, see kellega ma praegu koos olen. Ma tean, et mu ema oli ka tegelikult üsna samasugune. Ja siin ei ole määravaks üldse hariduse tase, pigem haritus. Tal oli vaid 8-klassi kooliharidust, kuid ta luges palju, vaatas palju teadusfilme jne. Tänu temale olen kindlasti natuke selline nagu olen. Mari suurel ja Kirke väiksemal määral on ka erilised "isendid". Rääkisime hiljuti just samal teemal. Mari ütles, et ta ei usu mitte midagi, mida pole ise üle uurinud. Ja on alati kohe valmis vastuküsimusi esitama.

Tegelikult on nad ka natuke omamoodi isegi vist eakaaslaste hulgas, sest hoiavad sotsiaalmeediast eemale. Kui midagi üldse vaatavad, siis asju, mis on üsna sotsiaalkriitilised. Nad ei kannata ka mingit ebaõiglust või vähemuste kiusamist. See tuleneb kindlasti paljus keskkonnast, kus nad kasvanud on. See tähendab Kanadast, kus üldine trend on leppida erinevate inimestega (kui nad muidugi kurjategijad pole). Nii et kõik ei tarvitse väga kadunud olla, kui selliseid ISEmõtlejaid leidub. Karta tuleb pigem vist massi, mis summutab "mõistuse" hääle...

Neid inimesi pole olemas

Hiljuti sattus mu ette minu meelest midagi eriti põnevat. Kõrval oleval fotol on inimesed, keda pole olemas! Tehisintellekti ehk AI abiga on võimalik luua väga tõetruult välja nägevaid isikuid. Mis sobib näiteks hästi moeloojatele. Minu esimene küsimus kerkis muidugi kohe selle üle, et modellidel kaovad nõnda töökohad... Või suurel osal kaob töö. Huvitav, kas nad on juba mures selle üle :-) Samas võrreldes modellide tööd mõnekümne aasta tagusega, siis samasuguseid supermodelle, kellest isegi moega eemal seisvad inimesed teadsid, enam minu meelest pole.

Üleüldse on masinate ja robotite võidukäiguga lugematu arv töid ära kadunud. Samas muidugi ka hulk uusi asemele tulnud. Ma ei arva, et keegi paarsada aastat tagasi modellitööd tegid ;-) 

Igal juhul, siin on link, kust ma kõik need pildid leidsin. Ja siin pikem kirjutis selle põneva uue "leiutise" kohta.

Emotsionaalselt ülesköetud naised

Ja nüüd väike lament emotsionaalselt ülesköetud naiselt ;-)

Täna on ülemaailmne pressivabaduse päev. Minu teada on Eestit peetud üheks kõige vabamaks selles suhtes. World Press Freedom Index alusel on Eesti 11. kohal. Meist eespool on põhjamaad (Norra esimene), Holland, Shveits, Uus Meremaa, Jamaika, Belgia ja Costa Rica. Kanada on endiselt 18.kohal. Kuigi... viimasel ajal väljaöeldud ütlemiste peale võib selles kahtlema hakata. Õnneks või ma ei teagi, kuidas selle kohta öelda, ütleb meie peaminister Jüri Ratas: "Eesti vaba ajakirjandus ja selle areng on pärast meie iseseisvuse taastamist olnud rõõmustav meile endale, aga eeskujuks ka riikidele lähemal ning kaugemal. Ajakirjandusvabadus on demokraatliku ühiskonna toimimise eeldus ning teenib seega meid kõiki. Seepärast peame me alati pingutama, et meie ühiskonna ja ajakirjanduse vabadus kestaks." Kas see on tema katse kuidagi enda kõrval istuvate ekrelaste väljaütlemisi ehk siis nn "retoorikat" tasandada või proovib ta nõnda avalikult neile kohta kätte näidata. Sest kes ütleb, et kui nad seal nelja seina vahel maha istuvad, siis kõik tema manitsused ja mõtted surutakse valjuhäälselt maha. Ma ei tea... aga vähemalt proovib ta meile, st rahvale, head muljet jätta.

Viimased ekrelaste väljaütlemised, või õieti Mart Helme arvamused president Kersti Kaljulaid kohta (emotsionaalselt ülesköetud naine, mis läheb teise ekrelase avaldusega samasse kategooriasse, kui see härra põlglikult oma naise suumulgust rääkis) on tõesti sellised, mis panevad mõtlema, kas tal on tõesti mingi kana kitkuda õrnema poole esindajatega. Kõige hullem, et sellised äärmuslikud sõnumid jõuavad ka maailma ajakirjandusse. Isegi Kanada meedia, kuhu Eesti uudised just väga tihti ei jõua (või kui, siis kuidagi positiivselt ja e-riigiga seotuna), tõi välja ta ütlemise: "emotianally heated woman". Mart Helme made the sexist remark at a news conference where he also accused Estonian news outlets of applying a double standard in covering abuse allegations against the now-former minister from his far-right party. Naistesse kui võrdsetesse suhtumine on Kanada jaoks väga suur sõna. Mis sest, et alati just selle järgi ei käida. Aga eks neil ole hea kõrvalt vaadata, kui mõni teine riik sellise asjaga ämbrisse astub. 

Ja ei tasu mulle tulla ütlema, et see on ainult ühe mehe arvamus, et see pole riigi asi. Siis vabandust väga, aga Mart Helme on nüüd meie riigi üks nägudest. Ta ei istu saunas meestega, kellega võib omavahel sellist juttu ajada. Ta on kõigi tähelepanu all. Ta ei ole vist sellele hästi pihta saanud. Eriti kui veel mõelda, et ta polnud sugugi rahul, kuidas tema parteist valitud minister vaid ühe päeva kohal sai istuda. Sest riigimehed ei ole Küla-Jüri. Riigimehed on riigi esindajad. Ja kui ühelegi neist langeb mingi vari, isegi kui ta pole veel ametlikult süüdi mõistetud, siis peab sellega arvestama. Juba vanad eestlased ütlesid: kus suitsu, seal tuld. Ja mulle meeldib meie esivanemaid uskuda. Ning, kui ongi suitsu, siis selle suitsu sees ei saaks korralikust valitsemisest asja. Kas sellest on siis nii raske aru saada?!

Isegi, kui seda "ühe-päeva-ministrit" süüdi ei mõisteta, siis see vari ei kao mitte kunagi ta pealt. Sest... koduvägivalda on väga raske kindlaks teha, kui naine/mees ise ei taha/kardab sellest rääkida või tunneb häbi... Või kui näiteks teda ikka ähvardatakse, või kui talle on mingeid ultimaatumeid esitatud. 

Mul on samas hea meel tõdeda, kui paljud avaliku elu esindajad, kaasa arvatud poliitikud, mõistavad, kui rumalad on sellised väljaütlemised. Samal ajal on mul kahju, et need, kes siiani iga ekrelase väljaöeldud sõna kui taevast välja hõigatud tõde kuulab ja usub, ei suuda näha, kui naeruväärne ja rumal kõik on. Alates muidugi sellest, et kui emotsionaalselt tegelikult härra Helme ise sellel pressikonverentsil esines. See oli mu esimene mõte, kui peale uudiste lugemist ka videoni jõudsin :-) 

Huvitav on muide mu ämma ja äia suhtumine, kes üle 80neste pensionäridena vaatavad seda ekrelaste väänlemist täiesti arusaamatuses. Ma tean ka, et mu kadunud ema kutsuks neid korrale. Toomase emal soovitasin teha oma blogipostituse sellel teemal :-)

Nii et sellised avaldused, nagu näiteks Aivar Riisalu poolt, kes pakub töökohti emotsionaalselt ülesköetud naistele, on väga teretulnud ja tervendavad. "Oi-jaa... meie juurde võib tulla ka emotsionaalselt ülesköetud naised. Sest emotsionaalselt ülesköetud naised on tegelikult ühiskonnas edasiviiv jõud. Kui sa ikka saad emotsionaalselt ülesköetud naise käest motiveeriva... nagu öeldakse... noh, pehmelt öeldes, tõuke, siis ma arvan, et kõik mehed töötavad usinamalt ja on hästi palju tublimad. Emotsionaalselt üleköetud naised on meie ühiskonnas suur edasiviiv jõud, nii pere tasandil, nii töö tasandil kui ka ühiskondlikus mõttes laiemalt." Nõnda rääkis ta Reporteris, endal kaval pilk silmanurgas, sest teadis, keda tögas.

Ning veel siia lõppu. Kui Helme arvab, et presidendi käitumine võrdub emotsionaalselt ülesköetud naise omaga, kes kaotaks pea tõsisemas olukorras, siis eksib ta väga. Praegu neid kahte kõrvutades, ütleksin, et keerulisemas olukorras on just Helme see, kes ei suudaks rahulikuks jääda ning võib hakata rapsima ja tegema asju, mis tegelikult olukorra hoopis keerulisemaks ajavad. Meie presidendis on rohkem selgroogu kui mitmes Helmes kokku (kas see ongi Helme nõrk koht, miks ta selliseid avaldusi teeb...!?). Nii et kui emotsionaalselt ülesköetud naine võrdub meie proua presidendiga, siis kutsun end uhkusega emotsionaalselt ülesköetud naiseks. Ja kui ma oleks Eestis, siis prooviksin korraldada kõigi "emotsionaalselt ülesköetud naiste" rongkäiku näiteks härra Helme kontori ette. Sellist rahulikku ja sirge seljaga rongkäiku, mis täpselt selline nagu meie president ;-)