Reis Rootsimaale 3

Tunnistan siin nüüd üles, et videod jälgivad ainult umbkaudselt igapäevasi tegemisi. Panin nad üsna meelevaldselt kokku :-) 

Loomulikult ei saanud Gotlandilt ära tulla, enne kui oleme ka Fårö saarekesele ringi peale teinud. Sinna on maetud Rootslaste kuulus mees - Ingmar Bergman, kes on muide oma mitmed filmid just Gotlandil teinud. Samal hauakivil on ka Ingridi nimi, kuigi see pole nüüd küll see näitleja, kes kohe meelde tuleb. Ingmari viimane (viies) naine oli näitlejanna nimekaim. Pean ütlema, et üsna tagasihoidlik on see kirikuaia nurgas asuv viimane puhkepaik.

Loomulikult ei saa Gotlandit külastades kuidagi "raukaritest" üle ega mööda. Need on paekivist moodustised, millest mõned näevad väga inimeste moodi välja. Mõtlesin just, kas meie "rauk-raugalik" tulebki siit, kuigi rauk ise tähendab paekivist vee ja tuule pideva tegevuse tagajärjel tekkinud sambaid, või midagi sellist. Siin põhjapool on ju olemas lillepoti saar, kus sellised sambad näevad väga lillepottide moodi välja.

Käisime ära ka Gotlandi vabaõhumuuseumis - Bungemuseet. Mulle meeldib sellistes kohtades ringi kolada. Proovida mõelda, kuidas inimesed kunagi seal elasid ja askeldasid. Kuidas nende jaoks oligi kõik nii tavaline ja igapäevane. Ja eks me elasime rootslastele üsna sarnaselt. Välja arvatud, et nende maal pole sõdasid ju õieti mitu head sajandit peetud. 

Tore, et seal on mõeldud ka laste peale. Kes saavad ise käed külge panna ja proovida mõningaid asju teha, nagu näiteks lüpsmist. Aga ka kettaga telefoni kasutamist. Ei üheksane ega ka kaheteistkümnene saanud aru, kuidas täpselt sellega helistamine käib. Lasin neil natuke piinelda ja proovida, kuni lõpuks andsin alla ja jagasin õpetusi :-) Videol on juba "koolituse" saanud noor.

Siinjuures on hea nimetada, et Gotlandi saare eestipärane nimi - Ojamaa - ei anna enam edasi seda, milline ta tänapäeval on. Nimelt kuivendati ja põhimõtteliselt hävitati Gotlandil veevarud, mis tänapäeval tähendab probleemi. Suvel on teatud ajal isegi kastmine keelatud, sest seal pole veega midagi laristada. Meil siin Kanadas on Suurjärvistu ümber parem olukord, kuid ega siingi räägitakse palju sellest, kuidas veega kokku hoida ja kas ikka tasub keset kõige kuumemat suve oma muru kasta. Meie arvame, et ei tasu, ja siis ta meil aegajalt kuivabki ära. Ning kuigi ma pole mingi maruveekokkuhoidja, siis mõnede asjade puhul proovin ikka mõelda, kuidas vett kasutan.

Video lõpus on meie katkiläinud buss, mida puksiiriga ära viiakse ja kõike võib siit vaadata:

Reis Rootsimaale 2

Saime põhjamaadele omaselt ikka vihma ka kraesse. Mis muidugi ei tähendanud, et oleksime jäänud tuppa nukrutsema. Ilm oli ju tegelikult üsna soe, nii et mis see väike vihm ikka meile ära teeb. 

Nägime ära muistsete Ojamaa elanike paadikujulise matusekalme. Kuigi, nagu aru sain, siis ega keegi täpselt ei tea, millised traditsioonid sellega kaasnesid, välja arvatud, et juba mitutuhat aastat tagasi hakati neid kasutama matmispaigana (ühe seletuse järgi ainult ülikutele, kusjuures nende luud tambiti kividega peeneks puruks). Mõned teadlased arvavad, et pühad paigad võisid olla ka midagi kiriku sarnast, kus koguneti ja täideti mingeid rituaale. Igal juhul, neid jätkub Gotlandi saarele päris mitu tükki kohe.

Kirikuid jätkub samamoodi kohe hulgim. Arvestades, et saar on üsna Saaremaa suurune ja sarnane, siis vähemalt pühakodade poolest ei jõua saarlased küll järgi. Juba 13.sajandil hakati neid püsti ajama, ning tänapäeval on säilinud lausa 92 kirikut. Omal ajal oli vist vaja ka ainult viie inimese nõusolekut, nii et polegi siis imestada, miks neid nii tihedalt saarel tikitud on. Üks torn kaob silmapiirilt, kui näed juba uut. Nendest, mida külastasime, jäi silma, et vähemalt üks laevamakett pidi igas olemas olema. 

Gotlandi ajalukku jääb samuti paekivi kaevandamine ning käiakivide tootmine. Viimased pidid maailma need kõikse paremad olema. Proovisime neid ka mererannast otsida, aga minust jäid nad küll kõik maha :-) Selle asemel on mul siit hiinlaste poest ostetud piklik käiakivi, mis teeb noa nii teravaks, et pean toitu tükeldades väga ettevaatlik olema. Muidu lähevad sõrmeotsad ka lihapaja sisse ;-)

Erilise maiuspalana saime teisel päeval endale giidiks kohaliku eestlase. Riina Noodapera täidab ka Eesti riigi aukonsuli ülesandeid. Ta rääkis huvitavaid lugusid saarest ja eestlastest, ning viis meid Eesti lenduritele mälestuseks üles pandud ausammast vaatama. Või ma ei teagi, kuidas seda kutsuda, sest sammas ta pole, hoopistükkis väike hõbedane lennuk. Just sama põllulapi juures, kus eestlastest lendurid saksa haakrist lennumasina küljes, maandusid. Sest otsustasid, et ei mingeid uusi sõjaülesandeid, sest sõda tundus lõpukorral olevat. Kui nad aga Rootsis jalad maha said, siis ei jõudnud nad ära imestada, kas nad on mingi vea teinud ja Eestis tagasi, sest neile tormas põllul juurde Vormsi saarelt ammusest ajast tuttav elanik. Kes oli küll juba Gotlandil enne sõda kodu ja tööd leidnud.

Külastasime ka Lummelunda koopaid (ühed pikimad koopakäigud Rootsis) ja kõndisime mööda väikest juppi, mis on inimestele lahti (õieti võiks veelgi kaugemale minna, aga siis pead olema tõeline seikluste otsija). Eriline oli muidugi nende avastamise lugu, kus kolm poissi hulljulgelt paari aasta jooksul käisid neid 40ndate aastate lõpus uurimas, kui olid sissepääsu avastanud. Eks oli mitmeid eluohtlikke seiku, kuid lõpp hea, kõik hea. Mõtlesin kohe tänapäeva noorte peale meie arenenud ühiskonnas, kus vaevalt et midagi sellist eriti juhtuda saab. Palju toredam on toas arvuti taga mängida või nutitelefon käes kusagil istuda.

Meie peatuspaiga juurde jäid imelised liivaluited ja -rand. Viimase päeva veetsime põhimõtteliselt seal (kiviportreesid tehes ja jalutades). Sest... esiteks keeldus ühel hetkel meie buss edasi liikumast. See asi lahendati uue bussiga, sest mingi mootori või mis iganes osa saamine (sest tänapäeva elektroonika) võttis aega. Saarel veel kauemgi. Kui meie reisijuht tundis muret, kuidas bussijuhil asjad on, siis teatas tema: mina tean, kuidas ja millal mina liikuma saan, aga teil on suurem mure, sest praam, millega pidite saarelt ära saama, on katki, ning kõik sõidud tühistatud! Esimese hooga oli teade, et laupäevase tagasisõidu asemel peame arvestama neljapäevaga. Meie giidil oli aga nii palju tarmukust ja trotsi ja pealehakkamist, et ta suutis meid saada supervarajasele pühapäevasele praamile. Ning see oli väga suur tegu, sest lõppemas oli ju nädal kestnud keskaja päevad.

Siin video nr. 2

Reis Rootsimaale 1

Nüüd ma piinan siin lugejaid oma suviste reisijuttude ja piltidega :-) Nimelt sattusin üle mitme-setme aasta Rootsi. Päriselt kohe sinna kõndima ja uudistama. Rootsi keelt ka natuke harjutama ;-) Me ju elasime 1989-1991 Rootsis, enne kui Kanadasse lendasime. Keele saime juba päris hästi kätte, kuigi aastatega on ta üsna rooste läinud. Laevas küsis hommikusöögilauas keegi, kas koht on mu kõrval vaba, ning mul võttis hetk registreerida, et ma olin ta rootsikeelsele küsimusele samas keeles vastanud :D Pärast tuli muidugi välja, et ta kuulus meie reisigruppi. Oleksime võinud vabalt eesti keeles lobiseda. 

Rootsis olime korraks Toomasega tagasi 1994, kui sõitsime Stockholmist Norrasse. Peale seda on teele jäänud Arlanda lennuväli, aga seda ikka Eestis käimise eesmärgil. Ja ongi kõik. Tegelikult tahaks rohkem aega võtta ning lihtsalt minna ning olla. Vaadata üle oma onulapsed, kes on küll rohkem rootslased kui eestlased. Kuigi, üks onupoegadest on öelnud, et tal on ema kaudu väga palju onu- ja tädilapsi, aga millegipärast tunneb ta suuremat lähedust isa kaudu oma Eesti juurte vastu (isegi kui nad isa ehk siis mu ema venna üsna noorest peast kaotasid, tänu sellele vastikule veremaale ei näinudki ema peale sõda teda kordagi). 

Aga tagasi sellesse suvesse. Enne Eesti plaane tuli meil õega jutuks, et äkki võtaks koos ette ühise reisi, sest tema hoole alla jäid kaks ta nooremat lapselast. Valisime Gotlandi saare Germalo reisibüroo kaudu. Pärast, kui uurisme, siis tundus küll kuidagi väga lühike kogu see asi. Kuid meil polnud kuhugi taganeda. 

Pean ütlema, et laevasõit on ikka üks paras ettevõtmine. See tähendab venib ja venib lõputult (eriti kui uni kehvavõitu). Aga nagu keegi seletas, siis olevat näiteks Stockholmi ümbruses saarestikus suvitavaid/elavaid inimesi, kes tähelepanelikult jälgivad, kui kiirelt veesõidukid mööda kiirustavad. Ning kui liiga kiirelt, siis teatavad, kuhu vaja ;-) Eks ma saan neist natuke aru ka. Ise mõtlen kohe kanuusõitude peale, kui mõni uljaspea mootorsõidukil väga ägedaid laineid tekitab. Ei ole lõbus!

Esimene reisipäev läks üsna viperusteta. Saime isegi Drottningholmis käidud, sest Gotlandi praamile jäi aega. Tundus, et see polnud just kavas, kuid meie reisijuht otsustas meid korraks lossi juures maha lubada. Mis oli temast eriliselt armas. Nägime ära, kus kuningapere tegelikult pesitseb. Ma pean ütlema, et kui ma lapsena arvasin kuningalossi maailma kõige parema koha olevat elamiseks, siis nüüd olen väga rahul väikese majakesega, kus on soe ja valge. Las need lossid jäävad kuninglikele kõrgustele edasi. 

Sadamas oli meil ka mahti natuke ringi kolada. Vaatasime üle kõrgele kaljule ehitatud kiriku ning saime natuke kõhutäidet. Ma valisin muidugi maiasmokana pannkoogid. Ja sain müüjalt oma rootsi keele eest kiita, et oskasin isegi õigesti "laulda" :D Tegelikult olen ikka üsna äpu, eriti kui rääkima peab. Lihtsam inglise keele peale minna ;-)

Meie peatuspaik oli Toftas, üsna lähedal Visbyle. Asus kohe mere ääres hästi suurte liivaluidete taga. Või õieti oli huvitav, kui kaugele meri jäi.

Siin siis esimene video meie reisist.

Ainult 18?

Kas ma peaksin pisut muretsema, sest riietusevalikul määras "tark" internet mu vanuseks 18. Huvitav, et pikkuse pani ta üsna päris täppi :-) Tüdrukud arvasid, et mis tähtsust sel on, milliseid riideid ma kannan. Peaasi, et ma ise rahul olen. Ma kaldun väga mugavuse poole, kuigi ma polnud kindlasti varem selline. Nüüd on mul lihtsalt hea meel, et ei pea kontoritöö peale mõtlema, kas ikka sobib või ei sobi midagi selga panna :D Kontsakingi polegi mul enam ammu olemas (kunagi veel oli, mis läksid siis kord aastas jõulupeol kasutusse ;-) Jah, ma olen väga igav inimene, sest muudest pidudest käisin suure kaarega mööda. Ainult kokkusaamised sõpradega sobisid, ning seal ei vaadanud keegi mis kellelgi täpselt seljas on, välja arvatud kui oli Halloween). Peale oma jalalaba kondi murdmist ei taha õieti isegi madalat kontsa kanda, rääkimata üldse kingadest. Mis tegelikult midagi ei tähenda, sest ebatasasel pinnasel võib ükskõik millise jalanõuga midagi ära väänata või murda (mõlemad läbi proovitud).

Ühes osas olen küll vanamoodne, või ma ei teagi mis "moodne". Sest mulle ei meeldi üldse see suurte prillide trend. Samas mäletan oma noorusajast, et mida suurem seda uhkem, ja kui kurb ma olin, et prillipoe valik üsna kehvavõitu. Nüüd olen kurb, et ainult suured raamid vaatavad vastu. Nõustun väga prillisepaga, kes hiljuti kirjutas, kuidas ootab, et see mood kaoks. Tema näeb iga päev inimesi, kes tulevad kurtma, kuidas prillid vajuvad, või on kuidagi ebamugavalt põskedel. Seda eriti, kui raamid koos klaasidega raskemat sorti. Mina muidugi virisen lihtsalt niisama :D

Fotol on minu valitud riidetükid. Samas pean ütlema, et need lihtsalt olid kõige normaalsemad minu jaoks, teised paistsid väga imelikud või hoopis sellised, mida ma tõesti ei kannaks. Pane otsingusse: pick an outfit and we'll guess your age. Ning have fun! Vahel võib ju ;-) Iseasi, kas kõik täppi pannakse, aga samas on huvitav sisevaade endasse, ning siis muidugi ka see, mida trendikaks peetakse. Päris elus võib minu vanuses küll juba silmi keerutada ja imestada, mida küll noored kannavad :D

Meenutusi suvisest Tallinnast

Jõudsin viimaks nii kaugele, et vaatasin veel vanu videolõikusid üle ja panin nad kokku. Mulle on alati meeldinud pildistada, aga nüüd olen rohkem hakanud videotega mängima. Sest kõik on hirmus lihtsaks tehtud. Saab lausa telefonil toimetada. Kuigi mul on ju ikka olemas mu arvuti videotöötlusprogrammid. Mis kohati ehk lubavad natuke rohkem, aga kuidagi kergem on "miniarvutit" kasutada, kus failid juba olemas.

Siin siis üks video vanalinnast ja Rotermanni kvartalist ja Merimetsa linnaosast. Viimane on õieti väga kena. Mulle meeldiks seal elada, sest meri on nii lähedal. Ja ranna ääres on lausa pargid jalutamiseks (ainult vetikad võivad endast vahel päris ninakalt märku anda). Õismäelt mööda Paldiskit linna sõites, püüdsin hetki, kui meri puude vahelt paistis. Mul ikka palju tugevam tõmme mere poole. Mäed jätavad mind väga külmaks. Pigem on hirmutavad ja masendavad, kui neid liiga palju on. Mul on vaja avarust ;-)

Rahvatantsijad

Pühapäeval suutsin end ikka linna komandeerida. Suuresti sellepärast et olin lubanud lehe jaoks pilte võtta ja natuke kirjutada. Nimelt on siin umbes kümneks päevaks kohal rahvatantsijad Jõgevalt - Jõgevahe Pere folklooriseltsist. Nad esinesid eile eestlaste hooldekodus Ehatare ja pühapäeval siis Toronto Annexi linnaosa maisifestivalil Jean Sibeliuse pargis. Seda muidugi mitte niisama heast-peast, ikka meie uue eestlaste keskusega seoses. Proovime kohalikule rahvale meid rohkem teadvustada :-)

Pean ütlema, et hästi tore oli nendega vestelda. Mul on muidugi endal kogemus rahvatantsust, sest tantsisin ju keskkoolis oma kooli grupis. Isegi ühe aasta ülikoolis tolleaegse juhendaja käe all. Aga kui tema nime nimetasin, siis tegid teadjad kohe arusaava näo pähe. Pidid ikka kõva tükk olema, et kannatada seda tramburaid ja sõimamist. Ma olen vist liiga õrna hingega selle jaoks. Igal juhul sain enda arust toreda loo nende kohta valmis. Arvan, et siinsele lugejale (aga ka sellele, kes pole rahvatantsuga lähedalt kokku puutunud) on uudiseks, kuidas tantsupeole pääsemine polegi niisama kerge. Ja kui suur konkurents ikkagi on. Tantsusammud peavad olema peensusteni selgeks õpitud. Olen küll ja küll sellistel ülevaatustel käinud, aga ime-ime ikka peole pääsenud. Ju me olime siis päris tublid.

Festival ise tõi päris palju rahvast kohale. Kõik nosisid siis mõnuga maisi, mis enamusele tantsijatest ka esmakordne kogemus. See tähendab siis tõlviku pealt maisi närimine. Kui meie kliima oleks olnud 60ndatel parem, siis ehk nosiksid eestlased ka neid, aga õnneks/kahjuks kukkus Moskvast tulnud plaan läbi. Kahjuks oli eestlastest pealtvaatajaid kusagil kümne ringis (ma ei tohi siin midagi näpuga viibutada, sest eks mul oli ka parasjagu tegemist, et kusagile pühapäeval sõita). "Olematu" Eesti Maja president ka kohal, sest elabki seal rajoonis. Ta küsis mult, kas ma kirjutan lehele, et olin ajakirjaniku küsimusi esitanud :D Eks ma õpin tasapisi, millised need küsimused õieti on ;-)

Tantsijad ei olnud küll nende kahe esinemise pärast nii kaugele lennanud. Põhipõhjuseks oli ikkagi nädalavahetusel toimuv Nõu pois älläud - tantsulaager. Kus osalisi lausa Austraaliast ja Uus Meremaalt, rääkimata muidugi USAst. Mõni üksik on tantsu keerutanud, kuid enamus on siiski asjaarmastajad. Tegelikult on siinsete eestlaste jaoks ka natuke imelik vaadata, kuidas grupid Eestis on ühesugustes rahvariietes. Siin kantakse, mis olemas on, ning peamiselt ikka ema või isa sünnikoha järgi. Keegi esitaski küsimuse, miks Jõgeval kantakse Saaremaalt Pöide rõivaid :-) Muidugi oleks lahe, kui oleks ikka oma kodukoha omad, aga eks me eestlastena ole nii kriju-mirjud, et päriselt ei tähenda, mida kannad. Miskitpidi jõuavad juured ikka koduni. (Mina tantsisin kunagi ka Anseküla rahvariietes, mis muidugi ka Saaremaalt pärit. Nii kahju, et mul pole ühtegi fotot olemas.)

Rahvale tundus etendus väga meeldivat. Ja polegi ime, et meeldis, sest oli tõesti väga kena. Nii mõnedki jäädvustasid tantse filmile. Mina ka (õnneks ei võtnud Youtube ära Vägilaste muusikat - viimane lugu -, kuigi teatas, et siin on Copyright, meie muusikud olevat lubanud kasutada).

Kringlid

Ma pühendasin eelmise nädala kringlite küpsetamisele, kuna mult paluti kaks tükk pühapäevasek eestlaste golfiturniiriks teha. Eelmisel aastal küpsetasin ka, aga kuna palve tuli üsna viimasel minutil, siis kogu asi läks mul natuke käest ära. Saiad küpsesid väga suureks ja ma  polnud lõpptulemusega  väga rahul . Isegi kui pärast oli öeldud, et need maitsenud väga head. 

Otsustasin, et Väike kringliraamat peab mulle appi tulema ja et ma küpsetan mõned proovikringlid. Mis muidugi rõõmustas hirmsasti Toomast, kes armastab väga kõike, mis saiaga seotud. Ise pole ma suur saiasõber, kuigi värskest peast on mõnus neid maitsta. 

Üks esimestest oli juustukringel, mille vahele panin veel pisut peekonit. See läks laualt nagu soe sai. Sest Kirke oli juhtumisi ka meie juures. Ning tema on meil teada soolaste asjade fänn. Ei lähe tal ei tordid ega muud koogid korda. Eestis ostame kahekesi spinatisaiu :-) Otsustasin koha peal, et seda võiks tõesti tihedamalt küpsetada. Eriti veel, kui natuke küüslauku lisada. Teisel katsel paningi, aga ilmselgelt liiga vähe.

Pildil on siis kolm kringlit, mille üritusele valmis tegin. Ja kõrval "proovikringlid". Ülevalt alla: toorjuustu-mandli, martsipani-toffee, kaneeli-pähkli-rosina ning lõpuks juustukringel. Proovi omad maitsesid üsna head, kes teab, kuidas "päris" välja tulid :-)

Eks meil on siia kogukonda tekkinud suur auk kringlite osas, peale Ülle lahkumist. Ma tegelikult ei imesta, miks nii vähe tegijaid, kui see pole just sinu amet. Sest eks nendega ole parasjagu tegemist. Samas ma mäletan, kuidas Ülle ütles, et eelistab pigem kringlite küpsetamist kui tordiga sahmerdamist. Ma olen vastupidi, sest kuigi tordiga on rohkem tegemist, siis mulle endale meeldivad need rohkem ;-)

Minult ei tasu ka täpsemalt retseptide kohta küsida, sest kuigi ma võtan mõne retsepti aluseks, siis kipun midagi ikka ära muutma. Kindlasti panen igasse rohkelt värskelt jahvatatud kardemoni, või muid "salajasi lisandeid", mis hoiab saia pehmena - ei ole e-ained :-P

Teine koht!?!

Ma siin surfasin ja otsisin midagi, kui mulle jäi silma üks Toronto Eesti Kooli artikkel Digar lehel ja ma mõtlesin naljaviluks oma nime otsingusse panna. Sest ma olen ju natuke siinsetele Eesti lehtedele kirjutanud. Ja muidugi olin ma pikalt ka kooliga seotud (kahjuks on ainult "Vaba Eestlane" digiformaadis, tegelikult on ju veel "Meie Elu" ja nende kahe lehe ühinemisel tekkinud "Eesti Elu"). Ma otsisin ka oma neiupõlvenimega ennast, aga siis tulid ette 70ndatel kusagil maakohas elava nimekaimu tegemised. Ning millalgi 1925.aastal Rakveres mehe tagaselja lahutatud Ene, või lähemal uurimisel siiski Äilene (või hoopis Helene), kusjuures kumbagi poolt ei mõistetud süüdi, aga raha lahutuse eest kasseeriti küll sisse.

Aga see kõik polegi oluline. Hoopistükkis kargas mulle ette, et Tartu Ülikooli 1987.aasta väljaandes on minu nimi sees, ja lausa esilehel. Ausalt, ma ei mäleta sellest midagi. Äkki keegi isegi nimetas, aga tuleb välja, et ma olen saanud väärika 2. koha Pedagoogika- ja metoodikaalaste tööde konkursil. III-IV kursuste arvestuses: "The educational value of the textbook "English form 8"". Palun ärge küsige, millist tarkust ma sinna kõik kokku kirjutasin, sest mul pole grammigi meeles :-) Ja pean ka ütlema, et ei tahakski vist seda üle lugeda, sest punastaks ennast siniseks kõiki oma "suurepäraseid mõtteid" lugedes :D Juhendaja, Laine Hone, on olnud tegelikult mitmete õpikute autoriks.

Ainuke, mis ma siit muidugi välja loen, on ikkagi minu teadmine, et lõpetades lähen kooli õpetama. Mis muidugi lõpuks täpselt nii välja ei kujunenud. Toronto Eesti Koolid pöördusid tänavu minu poole, kas tahaksin tulla tagasi. Nii kahju oli ära öelda, aga mul lihtsalt ei jätku aega. Olen lõpuks aru saanud, et ma pole kummist, ning kuigi tahan kõigile abiks olla, siis seekord jääb enda lõhki tõmbamine siiski ära (Mari on mind ka rohkem sundinud EI ütlema). Ehk järgmisel aastal ;-)

Fotomeenutus millalgi 80ndate algusest koos õega, "tänapäevases" kuues.

Kanada Rahvuslik Näitus

See on nüüd küll vaba tõlge - Canadian National Exhibition ehk CNE ehk The Ex kohta. Ma ei teagi, kui paljud oskaksid selle lühendi siin pikalt välja öeldagi ;-) Igal juhul on see midagi laada ja karnevali sarnast. Aga suuruselt on see küll mitu korda uhkem kui võrrelda seda mõne tavapärase laadaga. Põhja-Ameerikas on see suuruselt viies! Ma ei taha isegi mõelda, kui suured need teised on. CNE toob augustis kokku üle pooleteist miljoni külastaja. Kogu asi algab augusti keskpaigal ja kestab septembri esimese esmaspäevani. Teisipäeval lähevad lapsed juba kooli. 

Pidin muidugi nüüd uurima, kus siis kõige suurem kogunemine on. Tuleb välja, et Dallases Texases, kus toimub State Fair. Samas osariigis, Houstonis, on Livestock Show and Exhibition. Mõlemad toovad kokku üle 2 ja poole miljoni külastaja. Järgnevad Minnesota State Fair ja Eastern States Exhibition in W Springfield.

Huvitav, kas keegi on arvet pidanud, milline nendest kõige vanem on. Sest CNE ametlikuks algusaastaks loetakse aega, kui meie Eestis oma laulupidudega tegelema hakkasime. Õieti küll 10 aastat hiljem kui meie esimene laulupidu toimus - 1879 (tegelikult oli vist enne mingi eelkäija ka olnud, enne kui paik ja aeg maha pandi). Ja käigus on see olnud peaaegu vahetpidamata. Ainult sõjad on pausi teinud, ja muidugi Covid.

Ok-ok, ma kohe vaatan, milline ikka see kõige vanem siiani toimuv laat-karneval on :-) Tuleb välja, et 1765.aastal peeti esimest korda Hants County Exhibition, Nova Scotias Kanadas (toimub kahel nädalavahetusel)! Samal aastal toimus ka USAs esimene sarnane üritus - York State Fair, mida saab siiani igal aastal külastada.

CNE toimub Exhibition Place aladel, kus on hooneid, areene, esinemislavasid, jne. Kokku vähem kui ruutkilomeetrisele alale mahub ikka väga palju asju. Lõbustuspark lastele ja täiskasvanutele, mängud, kus saad igat sorti väikeseid ja suuri kaisuloomi võita, lõpmatu sortiment toidukohtasid, käsitöölaat, pudi-padi laat, farmiloomad- ja näitus, suur valik etendusi, jne.jne. Jäin just siin kellegagi arutades mõtlema, et see on midagi, mida võiks Torontot külastades meeles pidada ja arvestada. Sest on lõpuks tõesti eriline elamus. 

Ise olen seal vahelduva eduga käinud. Kui lapsed olid väiksemad, siis tihedamalt, sest kooli viimasel päeval anti mingid sooduspiletid kaasa. Hiljem olen sinna pigem mõne külalisega läinud. Või siis vaatama, kuidas Mari on Gaming Garage abiline. Pean ütlema, et sel aastal oli Intel pannud selle üles AMD asemel, ning ausalt öeldes jättis väga mageda mulje ;-) Ma ei proovi siin plusspunkte teenida, sest Mari töötab ju AMDle. 

Minu jaoks oligi see üle tüki aja lausa teist aastat järjest külastamine. Eelmisel aastal tulin ju ka oma pisipreiliga sinna. Justkui oma laste jälgedes. Talle meeldib väga, eriti koerte etendus, kus saab karjuda nii kõvasti kui jaksab. Ning pärast koertele pai teha. Ning lehmi ja lambaid ja muid loomi peab ka vaatamas käima. Karussellidest oleme suutnud eemale hoida, sest piletijärjekorrad on pikad ja sõidule saamine võtab ka aega. Olime seekord ühe Eestist Kanadasse elama tulnud emaga ja ta 3-ja 5-aastaste tütardega. Nendega lendasime ka juulis Eestisse. Tüdrukutel oli koos kindlasti palju toredam, ja mina siis olin justkui keegi, kes tutvustas uuele torontolasele siinset elu. Kõik väsisid lõpuks hirmsasti ära. Mina ausalt öeldes ka. Minu pisipreili teatas ühel hetkel, et nüüd tahab tema küll koju minna. Jätsime siis nooremad neiud sinna, sest neile oli ikka üks karussellisõit lubatud. Aga... kui nad olid näinud järjekordi, siis otsustati ühiselt, et päev on niigi väsitav olnud :-)

Siin on veel kaart näituse alalt. Huvitav, kas Eestis või naaberriikides on midagi sarnast või võrreldavat? Või on see ikka "suure" Ameerika komme :-)
Ja mul on väike video siin.