Täna on täpselt kaks nädalat lõikusest. Eile tundsin esimest korda, et pitsitav raskus rinna ümber andis õige natuke järele. Aga tõesti ainult õige natuke. Samas andis lootust, et ühel päeval ma isegi ei mõtlegi, mida kõik läbi elasin. Ja selline “uus” mina ongi loomulik mina.
Arvan, et vähidiagnoos on kuidagi psühholoogiliselt vist üks kõige raskemaid. See puudutab korraga elu ja surma, seda, kes ma päriselt olen. Siiani üles ehitatud elu, unistuste, lootuste ja ootustega variseb äkki kokku. Kindlasti mängib mingil määral rolli inimteadvuses püsinud arusaam, et vähiga oled justkui saanud surmaotsuse, sest kuigi raviviise on otsitud juba sajandeid, siis ükskõik, mis tänapäeval ka ära ei tehta, siis lõpus helendab ikka suur küsimärk, kas...
Aitäh jagamast! Olen mõtetes Su teekonnal kaasas. Tervist ja tublit taastumist 🥰
VastaKustutaAitäh 😊
Kustuta