Oma raamat

Lugesin hiljuti Globe and Mail'ist artiklit sellest, kuidas igaüks võib nüüd oma raamatu välja anda. Ei tähenda, kui hea või halb see on, peaasi et oled midagi paberile pannud ning pisut rahkotti tühjendanud ning laual võibki istuda raamat, mille ise loonud oled! Heal juhul tekib suurem huvi ja mõni kirjastus võtab selle enda väljaannete hulka. Teisalt, miks mitte korjata kokku oma heietusi, mis oled oma blogis kirja pannud ning vähemalt endale (või mõnele huvilisele) kinkida kokkuvõtte sellest!

Artiklis antud link viib sellise kompanii lehele nagu Lulu. Võid oma loomingu neile saata ning tellida kõvade või pehmete kaantega „päris” raamatu. Nende kaudu võid proovida seda müüagi. Kui keegi tellib, siis nad trükivad.

Olen varem kokku puutunud fotoalbumite väljaandmisega, mille peale isegi mõtlema hakkasin. Nii pole vaja kõiki neid suuri ja kohmakaid albumeid, mis riiulitel tolmu korjavad. Praeguseks olen peaaegu kõik fotod digitaalseks muutnud ja uued (mida vahel liiga palju tekib) on kõik arvutis või CDle pandud.

Kogu sellest jutust ajendatult mängisin pisut ideega oma raamatust ning sain valmis uhke kaanepildiga :) Hetkel piisab sellest ning jätkan truult raamatukogu külastamist...

Naistepäev

Naistepäeva puhul on huvitav käia selle ametlikul kodulehel.

Seal on päris mitu huvitavat videot, mida tähendab naistepäev
erienvatel maadel erinevatele naistele
ja kuidas naised enda eest seisma peavad!

Pean siia veel midagi juurde lisama, mis ma Delfist lugesin, (vanast harjumusest lööb see leht mul esimesena üles ja ma lasen kiiresti pealkirjadel silmad üle, kuigi ammu enam pea midagi sealt ei loe, eriti tegid vahel pahaseks juurde lisatud kommentaarid). Seal on mõtteid, mida ise mõelnud olen ja kusagil isegi kõvasti välja hõiganud.

Naistepäev toob meelde selle tekkimise mõtte ning ajastu, kui naised läänes üha rohkem end väärtustama hakkasid ja enda eest välja astusid (hääletamisõiguse saamine) - kõik ühe mütsi all. Olen mõelnud nendele maadele, kus valitsus on surunud naised nii alla, et neil on raske pead tõsta. Kas on midagi, mida nad ise võiksid kõik koos teha, et oma õigusi kätte võidelda? Ja kui tähtis on see, kuidas me oma poegi üles kasvatame. Kas poputame ja hoiame neid või õpetame neid kõigepealt emasid/naisi austama ja näitame, et ka mehel võib olla koduseid kohustusi peale ajalehe lugemise ja TV ees istumise.

Merle Prööm kirjutab muuseas:
Kas ma ka tänavu naistepäeval lilled saan, polegi nii oluline. Tähtsam on hoopis suhtumine naistepäeva, mille kujundavad eelkõige naised ise. Sest nimelt nemad kasvatavad üles pojad, kellest sirguvad täpselt nii head ja viisakad mehed, nagu me ise oleme suutnud oma eeskujuga neist vormida...

...Mehed käituvad meiega täpselt nii, nagu me ise seda lubame. Kui me ikka ei salli inetut ja labast käitumist, siis me ei pea ju seda ka kannatama. See kehtib muidugi lähisuhete kohta, sest ühiskonda tervikuna ei ole võimalik ümber kasvatada...

...Me ise kujundame naistepäeva — oma mõtete ja tegudega, oma suhtumisega meestesse. Tore oleks neil päevil väärtustada oma abikaasat, elukaaslast või kavaleri, sest kõik saab alguse meist enestest...

...Kindlasti ei ole ka nii, et mehed on halvad ja naised on head, või vastupidi. Kõik suhted on alati kahepoolsed. Sellepärast on mõttetu süüdlasi otsida, kui juhtub, et naistepäeval lilled saamata jäävad...

Koolitunnid pioneerikülas

Kirjutades oma eelmist lugu, tuli meelde sügis, kui Mari alustas kolmandas klassis ja Kirke esimeses. Mari (ja kõigi teiste kolmanda klassi õpilaste) terve koolinädal toimus Black Creek Pioneer Village's, sest koolis õpiti Kanada ajalugu 19.sajandil, kui sisseränadajad oma elu siin alustasid. Koht meenutab vabaõhumuuseumi, kus võid käia majast majja, mis sisustatud ajastule kohaselt. Mulle meeldib, kuidas kõik töötajad on vastavates kostüümides ning näiteks trükikojas või kudumistoas või sepikojas käib töö täie hooga koos seletustega, et külastajad ikka aru saaksid, mis ja kuidas. Lisaks ei olda pidvalt kurjalt juures - ei tohi seda ja teist katsuda. Pigem on välja pandud esemeid, mida lapsed (ja teadmisjanulised täiskasvanud) just nimelt oma käega proovida võivad - nagu ämbrite õlal kandmine.

Lapsed ja õpetajad olid samuti pioneeri riietuses (mitte kaelarätikutes - ikka 19.sajandi kleitides/ pükstes) või vähemalt milleski sarnases. Tüdrukutel pidi kindlasti kleit seljas olema ning poistel oli soovitav mütsilodu peas hoida. Muidugi ei olnud mitte kõigil just kõige tõepärasemat riietust kusagilt võtta. Mõni tütralaps oli imeilusas pitsilises kleidis kohal, mis suures kaares mööda läks mõeldust, kuid vähemalt „mängisid” nad mängu kaasa.

Olin ühel päeval abiks ning proovisin samamoodi midagi vanaaegset selga leida. Nii ma olin seal Eesti rahvarõiva seelikus ning Tomi minu jaoks umbes kümme korda suuremas kootud kampsunis, all kõrge kaelusega pluus. Jalga sain kenad paeladega kingad, juuksed panin ilusti silma pealt ära ning siis teatas Mari, vanasti ei kantud prille! Eks ma siis pidin kontaktläätsed ette panema, et ma ikka „päris” oleks :) Mari jaoks leidsime samuti suhteliselt ehtsa sitsipluusi ning pikema seeliku, tema vähesed õhukese juuksed põimisin kahte patsi ning kaela panime Eestist toodud puidust tehtud ehte. Kahjuks polnud mul just häid jalatseid talle anda, aga ma arvan, et olime suhteliset „ehtsad” :) Õpetajatel olid küll väga kenad rõivad seljas!

Kaasavõetud lõunasöök pidi olema sarnane tolleaegsele (ei mingeid plastikust karpe või kotikesi lõnasöögiks – jook pidi olema klaasist pudelis ja toit kenasti korvi sisse pandud). Tunnid toimusid vanas koolimajas, mille tagumistest pinkidest sain jälgida õpetamist ja klassi tegevust. Muidugi toimus kõik vana tava järgi – lapsed tõstsid kätt ning pidid püsti tõusma, kui oli vaja vastata. Kahjuks ei saanud aga paljud aru, et lisaks viisakale käitumisele pidi ka suuke kinni olema. Ega neil õpetajatel seal kerge polnud, sest mõlemad kolmandad klassid olid koos ning lapsi vähemalt neljakümne jagu.

Mitte kõigi koolide lapsed ei tee sama asja läbi, oleneb ilmselt õpetaja pealehakkamisest. Samas veedetakse vähemalt üks koolipäev seal. Huvitav on see, et Mari eestlasest sõbranna klass oli just sellel nädalal Black Creek'i koolimajast läbi käinud, kui Mari oma klassikaaslastega tunnis olid. Mari muidugi neid ei märganud - silmad pidid ikka tahvli poole olema - ainult Kata rääkis hiljem, et oli seal olnud ja Mari näinud.

Lisaks tundidele käidi väikeste gruppidega läbi teisi hooneid (pagariäri, trükikoda, arstimaja jne). Selleks kuluski ära lapsevanemate abi. Igal pool said õpilased käe külge panna. Kangastelgedel võisid nii tüdrukud kui poisid oma oskust proovida. Nädala lõpul sai kool kaasa laste poolt kootud kaltsuvaiba!

Pagari juures küpsetati saia ning trükikojas prooviti kätt trükkalina. Loomulikult saatis iga tegevust töötajate kommentaarid ja seletused. Minulgi oli huvitav midagi uut juurde õppida.

Lõuna ajal jagas õpetaja pagari juurest toodud saia ning võid, mille tegemisel lapsed kaasa olid aidanud. Sõin seda saia ning mõtlesin äkki, nii maitsev! Miks ma ise ei võiks seda tegema hakata! Kui koju jõudsin, siis olin mõttes otsustanud endale leivamasin muretseda ja sealt see leiva/saiategu pihta hakkaski!

Oleme lastega muidugi varemgi selles külas käinud. Eriti tore on, kui seal mingid üritused toimuvad. Viimati oli meil Soomest noor külaline siin, kes juurdelisatud piltidel on. Vaatasime indiaanlaste esinemist, inuitide (eskimod) kurgulaulu ja lõime kaasa põnevatele vanaaegsetele mängudele. Isegi tantsu õpetati kõigile soovijatele.

Laste jaoks oli see koolinädal tõeliselt meeldejääv ja tore! Eks nii asja sees olles õpi kõige rohkem, kui ainult õpikust lugedes ning õpetajate juttu kuulates.

Leivamasin

Mis teha, kui öösel kell 2 äratab sind mingi kohutav kolin… Esimese hooga ei saa aru, mis toimumas on ja siis jõuab uimaste ajukäärude vahelt sinuni mõistmine, et leivamasinaga, mis pidi kella kuueks saia valmis küpsetama, on midagi korrast ära! Miks just nüüd, kui uni kõige magusam ja hommikul vaja vara üles tõusta?!

Muidugi ei jäänud muud üle, kui oma väsinud kondid voodist välja upitada ning uurima minna, mis toimumas on. Millegipärast lõi leivavorm masinas uhket tantsu, mida ma siis taltsustada püüdsin, vähemalt kuni segamise tsükkel käimas on. Pidasin umbes kolm minutit vastu, siis lülitasin kogu monstrumi välja, teades, et nüüd pean käsitsi tainast sõtkuma ning peale seda ahju torkama, sest väljalülitamisega olin ka programmi tühistanud.

Sain nüüd oma nina lähemale toppida ning nägin, et üks väike jublakas on väändunud. Eks ma siis otsisin näpitsad välja ning painutasin seda, kuigi mingit kasu muidugi enam sellisest vahelesegamisest polnud. Nii ma siis sõtkusin öösel tainast ning tundsin mõttes kaasa kõigile nendele pagaritele, kes iga päev oma tööpäeva nii vara alustavad.

Tainas sõtkutud, pugesin uuesti sooja teki alla, et tunni aja pärast veel kord taignaga mütata. Kella kuue ajal torkasin saia ahju ning oligi mul värske ja soe päts võileibade tegemiseks valmis.

Kui ma seal hommikul ringi askeldasin, prillid lõpuks nina peal, siis käisin veel kord uurimas, mis masinal viga. Oma arust olin päris kenasti asja parandanud ning õhtul tahtsin üle proovida, kuidas lood on. Aga, oh häda, minu näpitsatega surkimine ei olnud sugugi aidanud. Leivamasin, mis mind juba neli ja pool aastat usinalt teeninud, oli KATKI! Tundsin nagu oleks terve minu maailm kokku kukkunud :(

Olen nii kaua ise leiba/saia küpsetanud – peaaegu üle päeva on meil värske sai laual - mis ma nüüd teen! Küsisin perelt, kas hakkame poest saia ostma, kuid selle peale tuli kui ühest suust kuuldavale äge protestikisa. Kõige rohkem olin üllatunud, et lapsed sugugi nõus polnud. Tomist saan veel aru, sest tegin lihtsal viisil taigna valmis, millest magusat kaneelisaia küpsetasin (ja kaneelisai ning Tom on justkui ühte loodud).

Kurtsin oma õnnetut saatust töö juures ja õhtul tegin pisut uurimistööd, milline uus masin muretseda. Aga järgmisel päeval teatas üks mu töökaaslane, et ta toob enda leivamasina mulle, sest ta pole viimase poole aasta jooksul seda kasutanud ja kokku on ta vaid umbes 7 korda saia küpsetanud… Ta ostis selle kunagi, kui ma aina kiidulaule oma masinale laulsin, sellepärast tundsin end pisut süüdlasena, et ta koju midagi muretses, millest kasu polnud. Samas muidugi ei soovita ma seda kellelegi, ütlen vaid, et mina olen rahul ja et ma olin igatpidi valmis seda kasutama hakkama. Kui ma midagi teeks vaid kellegi arvamuse peale, siis ilmselt oleks minugi maja kasutuid asju täis :)

Tirisin siis tema masina töö juurest käe otsas (ma ei kannata tavaliselt mingit asja käes kanda - olen täielikult seljakotisõltlane) metroosse, sest mul oli KOHE uut vaja :) Küpsetasin õhtul juba rõõmsalt saia ning pean ütlema, et ilmselt on see masin hoopistükkis parem, kuigi igatsesin pisut ikka oma vana järele! Nüüd on mul jälle tuhin sees, et uusi küpsetisi proovida!

Kevade tembud

Nimeliselt on alanud kevadekuu, kuid siin hoiab kevad end kindlalt peidus. Märtsi algus tõi kohale soojad ilmad (võis lausa kevadehõngu õhus tunda) ja suure vihmasaju. Lund on samas nii palju, et isegi peale vihma ei paistnud lumehanged väiksemaks jäävat. Muidugi keeras siis ilmataat kraadiklaasi mõõtu allapoole ning kõik need väikesed ojakesed, mis sulaga tekkinud, muutusid nagu ette nähtud väga libedaks. Pidi väga ettevaatlikult mööda tänavaid kõndima, jälle kord nagu õrn geisha, kes pisikesi samme võtab; kuigi geishalikust välimusest jääb palju puudu, kui oled nagu kubujuss talveriietes peidus.

Eile õhtul hakkas taas kord lund sadama, alguses justkui salaja, siis aina suurema hooga kuni tänase keskpäevani. Jalutasin õhtul töölt koju ning püüdsin ette kujutada, kuidas jõulud on kohe tulemas. Aga väga raske on end ära petta, kui tead, et kevad ja suvi järjekorras ootamas on. Ilus oli ikkagi (ja eriliselt huvitav selle vihmavarjuga proua taga kõndides).

Lugesin hiljuti, et Torontos on 5500 km teid ning nende lumest puhastamine võtab aega umbes 20 tundi. Kahe ööpäevaga peaks teoreetiliselt lumi koristatud olema. Nii et selle asemel, et kaks asja korraga teha, koos teede lahtilükkamisega ka lumi ära viia, lükatakse kõigepealt teed lahti ning alles siis tullakse lund ära korjama. Seda lume äraviimist saime hiljuti imetleda. Kõigepealt suleti terve tee, sest masin, mis lund kokku ajas ning veoautosse puhus, pidi risti üle tee minema. Mingid asjapulgad olid seal kogu asja juhendamas, kuid nende töö paistis rohkem naljategemisena. Hoolimata vehkimisest ja karjumisest, kippus lumi pidevalt veoautokastist mööda minema...
Sel talvel on probleemiks kujunenud, kuhu lund viia. Kuus suurt kogumiskohta on muutunud justkui tihedaks mäestikuks ja võib-olla sellepärast oleme ikka õnnistatud suurte lumehangedega tänavatel.

Hommikul sumpasin lumes taas kord metroo poole. Vahepeal pidin aeglase prügiauto taga lonkima (meie tänaval pole kõnniteid) ja olema ettevaatlik, kui sellest möödusin, sest mõlemalt poolt soovisid täpselt sama väikesed autod teha. Kuidas küll siin äkki nii palju liiklust oli? Siis jõudsin järele ühele noorele paarile, must mees ees ja kogukas daam taga, kes teineteise sabas samas suunas liikusid. Ja oh seda pahandamist küll noore naise poolt: kas see on siis see lühem tee? miks me bussipeatusesse ei jäänud? kuidas me siit küll kiiremini edasi saame? ja nii aina edasi. Kõike seda jahvatamist saatsid muidugi uhked sõimusõnad mõlemi suust... (Me jõudsime kindlasti enne bussi metroosse, aga nii hea on hommikul kõik oma pahameel kuhugi välja valada, mõelda vaid ta pidi tavapärasest rohkem kõndima! Mulle tuli hea idee „lumevõimlemiseks” - tehakse ju seda vees; talvel võiks lume sisse sumpama minna - kalorid kaovad lausa lennates :)

Loomulikult oli metroos tavapäraselt rohkem reisijaid, sest paljud autoomanikud eelistavad kehva ilmaga rongisõitu. Nägin mitmeid närvilisi tööleruttajaid, kes püüdsid tööle helistada, et oma hiljaksjäämisest teatada. Rong oli puupüsti täis - küll on hea lõpp-peatusest peale minna - leian ikka pingi, kuhu raamat nina all maha istuda.

Kui kauaks meil veel seda talve jätkub? Millal kõik see lumi jõuab ära sulada?

Mont-Sainte-Anne

Siin on veel pilte meie suusareisilt Quebec'i ja Mont-Sainte-Anne'st.

Sainte-Anne-de-Beaupré Basilica, mis asub väga lähedal suusamäele.
Ehitati 350 aastat tagasi ning jätab tõeliselt võimsa mulje nii seest kui väljast.
Nendele, kes Euroopas ringi reisivad, on see päris tavaline, kuid siin mandril on raske leida midagi võrdväärset. Quebec on siiani tugevalt katoliiklik provints
ning just selle katedraali juurde tehakse igal aastal suuri palverännakuid.
Suusarajad ühel mäeküljel. Must nool näitab, kus me peatume - väga mugav on peaaegu ukse all suusad alla saada ning mäele kiirustada. Kõige pikem rada on üle 5 km pikk, järgmine 3 km ringis - mõlemad on lihtsad rajad, ülejäänud järsemad ning pisut lühemad.

Hommikuks on rajad kõik kenasti siledad. Peale nelja saavad need rajad, mis valgustatud, teist korda lumevallidest ja muhkudest vabaks. Otsustasime, et järgmine kord oleme Tomiga juba kell 9 mäel, lapsed võivad hommikul magada ning hiljem suusatama tulla.

Meie nädal sai kiiresti otsa ning juba oligi aeg kõik oma kodinad kokku korjata ning Toronto poole sõitma hakata - jõudsime siiski veel suusatada ning peale viit olime kenasti autos. Arvestasime, et oleme umbes öösel kell 2 kodus ja kuna ma polnud sugugi kindel, kui hästi ma roolis olles unele vastu pean, siis võtsin esialgu juhtimise enda peale. Olin päris tubli, sain kenasti viperusteta Quebec'i linnast ja Montrealist läbi. Ontario piiril hakkas pisut lund sadama ning kui me lõpuks peatuse tegime ning kohad vahetasime, olin pea viis tundi järjest rooli keeranud. Mul oli hea meel, kui Tom mind „vabaks lasi”. Eriti veel, kui nägin, kui kehvaks teeolud hakkasid muutuma. Õnneks läks kõik hästi, välja arvatud see, et kehva nähtavuse ja veel kehvema tee pärast pidime kiirust maha võtma ning juba kujutasime ette, kuidas alles neljaks kodus oleme - lapsed muidugi tudisid rõõmsalt ning teatasid, et neid võib üles ajada,
kui õige aadressini jõuame :)

Saime siiski peale kolme koju. Ma ei jõua ära imestada, kuidas isegi selliste teeoludega nii paljud autod kiirustavad (muidugi nägime ka päris mitmeid kiirustajaid hiljem kraavis), ja kõige rohkem teevad pahaseks suurte veoautode juhid, kes peaaegu et küljeakna sult ära viivad ning möödudes sinu ritta tagasi tulevad, mis sest et nende jaoks seal sinu ja ees sõitva auto vahel vaevalt ruumi on... Aga eks siis maksab suurema õigus! Samas tean, et paljud veoauto juhid pahandavad hoopis väikeautode peale ...
võta siis kinni, kellel õigus on!

Suusapilte

Lõpuks tagasi, peale nädalast suusareisi Mont Sainte-Anne'i. Tom võttis mind otse peale tööd eelmisel laupäeval kaasa (pääsesin suurest autosse asjade kandmisest :) Mina haarasin töölaualt oma sünnipäevaroosi, mis saatis meid pikal autosõidul Quebeci poole. Halli maantee taustal olid roosi eredad värvid (mis pildil nii hästi välja ei tulnud) eriliseks kontrastiks.

Montreali lähedal tegime õhtul peatuse. Oskasime valesti maanteelt maha keerata, kuid peale mõningat ekslemist ja teejuhiste saamist, leidsime ikka õige koha üles. Meie võõrustajad olid just jõudnud tagasi Armas Maiste klaverikontserdilt.

Tere sai öeldud pere kiisule Miisule, mis muidugi pani tüdrukuid kangesti oma kasside järele igatsema. Hommikul istusid nad kenasti köögis ja lugesid lehte (seletuseks: sugugi mitte viimaseid maailmauudiseid vaid ikka koomikseid)!
Pereisa näitas sügisel oma pojast avaldatud artikleid Eesti lehtedes. Indrekust kirjutasin kord siin (või siin, kui see eelmine link ei taha õigesse kohta viia). Ta on Eesti noorte jalgpallikoondises mänginud, kuid hetkel pühendunud õpingutele. (Otsisin, kas leian artiklid ka internetist. Siin need on: Õhtulehes, Eesti Päevalehes ning Sporditähes).

Järgmisel päeval läks sõit edasi Quebeci linna poole (mis sel aastal tähistab oma 400.aastapäeva - esimesed eurooplased seadsid just siia oma asustuse). Seekord oli Hudsoni juures üle jõe viiv jäätee kinni. Kahju, sest oleksime pisut ajas võitnud... Montreali keerulistest möödasõitudest saime suhteliselt hästi läbi, välja arvatud siis, kui ma Tomi käest oskasin küsida, kas me läheme ikka õieti ja ta kiiresti rida vahetas ning me nii valele teeotsale sattusime, mis meid rohkem läbi linna oleks viinud. Egas muud, kui ots ringi ning samale teele tagasi...

Neli tundi hiljem olime Mont Sainte-Anne's, mis suurte lumehangede vahel peidus - järelikult on mäenõlvadki korraliku lumekatte all! Koht on meie jaoks juba väga koduseks muutunud! Oskaksime vist kinnisilmi seal ringi liikuda :)

Kirke, Jaanika, Mari ja mina mäetipus. Allapoole avaneb vaade St.Lawrence'i jõele, millel ookeanilaevadki liikuda saavad.

Taas kord kõik see naispere mäenõlval. Eelmisel aastal muretsesin endalegi kiivri, sest lõpuks jõudis minugi peanupu sisse teadmine, et minu kolju on ikka nõrgem kui puu, millega kokku võin põrgata :) Ja ma pole ainuke, üha rohkem inimesi kannavad kiivreid. Tegelikult olen rohkem mures nende teismeliste suhtes, kes kontrollimata oma kiirusel lennata lasevad. Millegipärast on luemlaudurid need kõige hullemad - aga ma ei peaks imestama, sest see on palju populaarsem noorte hulgas. Isegi Mari käis peale, proovis ka, kuid lõpuks teatas, et talle meeldib suusatamine rohkem.

Ülesse võib saada kolmel viisil: suusad õlale ning jalad selga :) või gondliga...

... või liftiga. See lift on mäe teisel küljel, mis ainult kella neljani iga päev lahti. Ma ei ole varem siin pool eriti palju suustanud, kuid seekord avastasin, et enamus eelistasid gondlit ja pikemaid sõite, mis tähendas tühjemaid radasid minu jaoks. Tom lastega sõitsid omaette, sest ma ei hooli enam palju kiirusest ega eriti järskudest mäenõlvadest, mis muidugi tüdrukute jaoks põnevad.

Kirke suuskadel...

Mari...

Tom...

mina...

Siin on Mari mogulitel, kuhu keegi meist sugugi ei kipu, kuid kus keha kergesti soojaks saab. Teda on hea gondli pealt jälgida :)

Vahel läks Kirke Tomiga Marile seltsiks moguleid vallutama.

Kui väsimus peale tuli, võis istuda mäe tipus olevas kohvikus laua taha ning üle lugeda oma kommide varu.

Ruumi keskel põleb kamin, mille ette Jaanika sooja koha leidnud on.

Suusatama

Oleme nüüd nädalaks ära. Sõidame homme peale minu tööd Torontost välja Quebeci poole ning peatume Montreali lähedal Toomase sugulaste juures, et pühapäeval edasi Mont Sainte Anne'i sõita (Quebec'i linnast pool tundi edasi ning Torontost kõvasti põhja pool). Tagasi tuleme ühe pika sõiduga - umbes 9 tundi autos istumist. Loodetavasti on ilm korralik, sest mäletan viimast kojusõitu, kus peaaegu tund aega sõitsime lootuses, et midagi ikka ei juhtuks, sest nähtavus kadus meeletus lumesajus ära ning teed muutusid väga libedaks. Imelik, kui palju oli hulljulgeid, kes ikkagi pidid kiirustama (kuigi eks nii mõnigi uljaspea avastas end ootamatult kraavis istumas).

Leidsime selle mäe enda jaoks kuus aastat tagasi ning oleme seal peale seda igal aastal (välja arvatud eelmine) terve nädala veetnud. Viimastel kordadel olid meil isegi murdmaasuusad kaasas, sest sealsed rajad on ühed Põhja-Ameerika parimad, isegi USAst käivad võistlejad seal treenimas. Oleme ka Ameerika poolel Vermontis suusatanud ning Quebecis mujal, kuid Mont Sainte-Anne on meile südame külge jäänud. Läände jäävad uhked mäed on meie poolt siiani veel vallutamata :)

Järgmine pilt ongi võetud meie esimesest korrast sellel mäel!

Kui nüüd vahepealse pausi ajal väga igav hakkab, siis võib meie eelmise aasta suusavideot vaadata :)