02.03.08

Suusapilte

Lõpuks tagasi, peale nädalast suusareisi Mont Sainte-Anne'i. Tom võttis mind otse peale tööd eelmisel laupäeval kaasa (pääsesin suurest autosse asjade kandmisest :) Mina haarasin töölaualt oma sünnipäevaroosi, mis saatis meid pikal autosõidul Quebeci poole. Halli maantee taustal olid roosi eredad värvid (mis pildil nii hästi välja ei tulnud) eriliseks kontrastiks.

Montreali lähedal tegime õhtul peatuse. Oskasime valesti maanteelt maha keerata, kuid peale mõningat ekslemist ja teejuhiste saamist, leidsime ikka õige koha üles. Meie võõrustajad olid just jõudnud tagasi Armas Maiste klaverikontserdilt.

Tere sai öeldud pere kiisule Miisule, mis muidugi pani tüdrukuid kangesti oma kasside järele igatsema. Hommikul istusid nad kenasti köögis ja lugesid lehte (seletuseks: sugugi mitte viimaseid maailmauudiseid vaid ikka koomikseid)!
Pereisa näitas
sügisel oma pojast avaldatud artikleid Eesti lehtedes. Indrekust kirjutasin kord siin (või siin, kui see eelmine link ei taha õigesse kohta viia). Ta on Eesti noorte jalgpallikoondises mänginud, kuid hetkel pühendunud õpingutele. (Otsisin, kas leian artiklid ka internetist. Siin need on: Õhtulehes, Eesti Päevalehes ning Sporditähes).

Järgmisel päeval läks sõit edasi Quebeci linna poole (mis sel aastal tähistab oma 400.aastapäeva - esimesed eurooplased seadsid just siia oma asustuse). Seekord oli Hudsoni juures üle jõe viiv jäätee kinni. Kahju, sest oleksime pisut ajas võitnud... Montreali keerulistest möödasõitudest saime suhteliselt hästi läbi, välja arvatud siis, kui ma Tomi käest oskasin küsida, kas me läheme ikka õieti ja ta kiiresti rida vahetas ning me nii valele teeotsale sattusime, mis meid rohkem läbi linna oleks viinud. Egas muud, kui ots ringi ning samale teele tagasi...

Neli tundi hiljem olime Mont Sainte-Anne's, mis suurte lumehangede vahel peidus - järelikult on mäenõlvadki korraliku lumekatte all! Koht on meie jaoks juba väga koduseks muutunud! Oskaksime vist kinnisilmi seal ringi liikuda :)


Kirke, Jaanika, Mari ja mina mäetipus. Allapoole avaneb vaade St.Lawrence'i jõele, millel ookeanilaevadki liikuda saavad.

Taas kord kõik see naispere mäenõlval. Eelmisel aastal muretsesin endalegi kiivri, sest lõpuks jõudis minugi peanupu sisse teadmine, et minu kolju on ikka nõrgem kui puu, millega kokku võin põrgata :) Ja ma pole ainuke, üha rohkem inimesi kannavad kiivreid. Tegelikult olen rohkem mures nende teismeliste suhtes, kes kontrollimata oma kiirusel lennata lasevad. Millegipärast on luemlaudurid need kõige hullemad - aga ma ei peaks imestama, sest see on palju populaarsem noorte hulgas. Isegi Mari käis peale, proovis ka, kuid lõpuks teatas, et talle meeldib suusatamine rohkem.

Ülesse võib saada kolmel viisil: suusad õlale ning jalad selga :) või gondliga...

... või liftiga. See lift on mäe teisel küljel, mis ainult kella neljani iga päev lahti. Ma ei ole varem siin pool eriti palju suustanud, kuid seekord avastasin, et enamus eelistasid gondlit ja pikemaid sõite, mis tähendas tühjemaid radasid minu jaoks. Tom lastega sõitsid omaette, sest ma ei hooli enam palju kiirusest ega eriti järskudest mäenõlvadest, mis muidugi tüdrukute jaoks põnevad.

Kirke suuskadel...

Mari...

Tom...

mina...

Siin on Mari mogulitel, kuhu keegi meist sugugi ei kipu, kuid kus keha kergesti soojaks saab. Teda on hea gondli pealt jälgida :)

Vahel läks Kirke Tomiga Marile seltsiks moguleid vallutama.

Kui väsimus peale tuli, võis istuda mäe tipus olevas kohvikus laua taha ning üle lugeda oma kommide varu.

Ruumi keskel põleb kamin, mille ette Jaanika sooja koha leidnud on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.