Mireille Guiliano „French Women Don't Get Fat”
Kui raamat umbes kolm aastat tagasi ilmavalgust nägi, siis oli sellest päris palju juttu ning ma mõtlesin, et tasuks vast ikka vaadata, millest nad täpselt räägivad. Nüüd siis lõpuks jõudsin nii kaugele ja mul on hea meel, sest sarnaseid teoseid võiks palju rohkem kõigile meile tavainimestele (st mitte- prantslannadele) ette sööta ;)
Kuidas küll on võimalik, et mõned võivad süüa mida iganes ka lauale ei toodaks ning nad näevad imehead välja, ning teised söövad hea meelega kõike, mis lauale pannakse, ning neil pole mingit probleemi paisumisega. Lõpuks ometi on saladus avalikustatud!!! Ja tegelikult polegi siin mingit saladust: söö kõike, aga VÄHE!
Autor, kes on ise juhtumisi prantslanna ning elab hetkel peamiselt USAs, rõhutab vee joomise tähtsust. Ma olen siiani samuti palju sellest kuulnud ning ühel päeval isegi proovisin soovitatud koguse vett sisse kaanida, kuid vabandust väga, ma ei tea, mida need soovitajad ette kujutavad - minu jaoks oli see ületamatu ülesanne. Hiljem leidsin enda lohutuseks ühe teise arvamuse, mille järgi inimesed ei ole loodud sarnaseks ning osadel ei ole vee vajadus nii suur. Samas pani raamat mõtlema, kuidas ma kipun tihipeale toitu kuivalt sööma (eriti töö juures võileiba). Olen nüüd püüdnud teadlikult seda muuta, kuigi vahetevahel kipun ikka unustama. Ja kohvi ei kuulu mitte joogi alla, mis aitab kehal vedelikku taastada, see võtab pigem seda ära! Võib-olla sellepärast ongi mul veega parem suhe, sest ma ei joo kohvi :)
Teine punkt süüa valikuta vähem (mitte dieeti pidada) on just see, millesse olen alati uskunud, ainult millegipärast ei suuda ma sellest ise alati kinni pidada (just sellest, kui palju ma söön :) Nüüd saan paremini aru, miks - minu viga: söön liiga kiiresti. Autor rõhutab, kui tähtis on aeglaselt toitu nautida! Ma ei ole kindel, kas ma just laste kõrvalt nii kaugele jõuaksin, kuid vähemalt lubasin endale, et vahel ikka proovin... aru saada, mis kõhtu läheb, st toitu nautida.
Olen juba tükk aega (enne raamatu läbilugemsit) proovinud osta seda, mis rohkem meedib, isegi kui see kallim on - lihtsalt sööme vähem. Tegelikult ongi meil kujunenud, et taldrik ei ole kuhjaga täis. Isegi Tom on meil väiksema isuga kui üks tüüpiline meesterahvas (kuigi eks ta võib end kergesti kurguni täis pugida - näiteks Rootsi laua tüüpi söögikohas, kus mina olen loobunud sellisest üliküllasest söömisest, sest pärast pole enesetunne mitte suurem asi - valin, mida tahan, söön nii palju, et mul mõnus oleks - paistab nagu oleks mul kusagil ajusopis prantslannade mõtlemist peidus :)
Raamatu lõpus pöördub ta eri vanuses naiste poole.
35-55: „Not older but wiser” is a hollow consolation only for those who expect it to be. French women are ... at their peak in these years - we truly believe it.
Ta rõhutab, kui tähtis on oma keha tunda, unusta igat sorti dieedid ja mõtle selle peale, mis sinu vanuses on vaja teha, et tunneksid end hästi! Söö korralikult, maga küllaldaselt ja liigu! Vanemas eas muutub eriti oluliseks jõutrenn, aga selleks ei pea kiirustama võimlasse, muretse paar hantlit ning tee harjutusi kodus! Ning liikuminegi ei nõua treeningsaali, proovi võimalikult palju jala käia, kõnni lifiti või eskalaatori asemel trepist üles ja nii aina edasi.
Ja peida kõik kaalud oma majas, kui riided hakkavad liiga kitsaks jääma, tee midagi - osta suuremad riided (minu soovitus, kindlati mitte autori ;) Tema tahab, et me ikka järele mõtleksime, kui palju toitu me oma suu-uksest sisse laseme. Mõni amps ja aitab küll... Eriti kui sööd magustoite, sest paar-kolm esimest suutäit pidid andma selle kõige mõnusama tunde! Mhmm... miks minu meelest peaks vahel kõik maiused kiiresti nägemispiirilt kaduma (loomulikult kõhtu), sest muidu ei anna süda rahu...
Kui raamat umbes kolm aastat tagasi ilmavalgust nägi, siis oli sellest päris palju juttu ning ma mõtlesin, et tasuks vast ikka vaadata, millest nad täpselt räägivad. Nüüd siis lõpuks jõudsin nii kaugele ja mul on hea meel, sest sarnaseid teoseid võiks palju rohkem kõigile meile tavainimestele (st mitte- prantslannadele) ette sööta ;)
Kuidas küll on võimalik, et mõned võivad süüa mida iganes ka lauale ei toodaks ning nad näevad imehead välja, ning teised söövad hea meelega kõike, mis lauale pannakse, ning neil pole mingit probleemi paisumisega. Lõpuks ometi on saladus avalikustatud!!! Ja tegelikult polegi siin mingit saladust: söö kõike, aga VÄHE!
Autor, kes on ise juhtumisi prantslanna ning elab hetkel peamiselt USAs, rõhutab vee joomise tähtsust. Ma olen siiani samuti palju sellest kuulnud ning ühel päeval isegi proovisin soovitatud koguse vett sisse kaanida, kuid vabandust väga, ma ei tea, mida need soovitajad ette kujutavad - minu jaoks oli see ületamatu ülesanne. Hiljem leidsin enda lohutuseks ühe teise arvamuse, mille järgi inimesed ei ole loodud sarnaseks ning osadel ei ole vee vajadus nii suur. Samas pani raamat mõtlema, kuidas ma kipun tihipeale toitu kuivalt sööma (eriti töö juures võileiba). Olen nüüd püüdnud teadlikult seda muuta, kuigi vahetevahel kipun ikka unustama. Ja kohvi ei kuulu mitte joogi alla, mis aitab kehal vedelikku taastada, see võtab pigem seda ära! Võib-olla sellepärast ongi mul veega parem suhe, sest ma ei joo kohvi :)
Teine punkt süüa valikuta vähem (mitte dieeti pidada) on just see, millesse olen alati uskunud, ainult millegipärast ei suuda ma sellest ise alati kinni pidada (just sellest, kui palju ma söön :) Nüüd saan paremini aru, miks - minu viga: söön liiga kiiresti. Autor rõhutab, kui tähtis on aeglaselt toitu nautida! Ma ei ole kindel, kas ma just laste kõrvalt nii kaugele jõuaksin, kuid vähemalt lubasin endale, et vahel ikka proovin... aru saada, mis kõhtu läheb, st toitu nautida.
Olen juba tükk aega (enne raamatu läbilugemsit) proovinud osta seda, mis rohkem meedib, isegi kui see kallim on - lihtsalt sööme vähem. Tegelikult ongi meil kujunenud, et taldrik ei ole kuhjaga täis. Isegi Tom on meil väiksema isuga kui üks tüüpiline meesterahvas (kuigi eks ta võib end kergesti kurguni täis pugida - näiteks Rootsi laua tüüpi söögikohas, kus mina olen loobunud sellisest üliküllasest söömisest, sest pärast pole enesetunne mitte suurem asi - valin, mida tahan, söön nii palju, et mul mõnus oleks - paistab nagu oleks mul kusagil ajusopis prantslannade mõtlemist peidus :)
Raamatu lõpus pöördub ta eri vanuses naiste poole.35-55: „Not older but wiser” is a hollow consolation only for those who expect it to be. French women are ... at their peak in these years - we truly believe it.
Ta rõhutab, kui tähtis on oma keha tunda, unusta igat sorti dieedid ja mõtle selle peale, mis sinu vanuses on vaja teha, et tunneksid end hästi! Söö korralikult, maga küllaldaselt ja liigu! Vanemas eas muutub eriti oluliseks jõutrenn, aga selleks ei pea kiirustama võimlasse, muretse paar hantlit ning tee harjutusi kodus! Ning liikuminegi ei nõua treeningsaali, proovi võimalikult palju jala käia, kõnni lifiti või eskalaatori asemel trepist üles ja nii aina edasi.
Ja peida kõik kaalud oma majas, kui riided hakkavad liiga kitsaks jääma, tee midagi - osta suuremad riided (minu soovitus, kindlati mitte autori ;) Tema tahab, et me ikka järele mõtleksime, kui palju toitu me oma suu-uksest sisse laseme. Mõni amps ja aitab küll... Eriti kui sööd magustoite, sest paar-kolm esimest suutäit pidid andma selle kõige mõnusama tunde! Mhmm... miks minu meelest peaks vahel kõik maiused kiiresti nägemispiirilt kaduma (loomulikult kõhtu), sest muidu ei anna süda rahu...
Aga tegelikult mulle meeldis see raamat ning soovitan soojalt, kindlasti leidub igale midagi kõrva taha panemiseks (ja mis sest, kui riided endiselt pigistavad peale jagatud tarkuse ammutamist, vaata minu ülalpool toodud soovitust ;)
See raamat on juba jupp aega tagasi eesti keeles ka ilmunud. Sain raamatuklubi kaudu soodsalt ostetud. On tõepoolest hea ja hästi kirjutatud.
VastaKustutaMul endal pole kunagi kaaluprobleeme olnud, aga nüüd viimaste kuudega avastasin, et mõned asjad ei taha enam selga mahtuda :S Tütred jälle lohutavad, et minu eas ei tohikski piitspeenike olla :P Pean ikka selle raamatu üle lugema, ei ole huvitatud kogu garderoobi väljavahetamisest.
Ilmselt ongi pòhiprobleemiks see, et erinevas vanuses tuleb erinevalt toituda, aga kes sulle seda ette ütlema tuleb, millal sa enam ei tohiks nii palju süüa kui nooremast peast näiteks...
VastaKustutaTahan kindlasti nüüd ta teise raamatu läbi lugeda. Ainult mul on alati kurb, kui inimesed proovivad pumbata võimalikult palju raha oma lugejatelt välja... frenchwomendontgetfat.com on koht, kus võid endale raha eest 'õigeid' nõuandeid tellida. Ükskõik, kuidas sa testil ei vasta, ikka soovitatakse selle klubiga ühineda...
Siin Prantsusmaa külje all ei hakka tervislik ja arukas toitumine kuskilt silma. Pigem vastupidi - olgu vanus, amet või seisus milline tahes - naised ja mehed jooksevad päev otsa ringi, hiigelsuured võileivad hambus. Ja koogid on 4 korda suuremad kui Eestis. Mitte ei saa aru, kuhu nad selle jahu kõik panevad...
VastaKustutaMa olen lugenud nii mõnegi Euroopa riigi kohta sellest, kuidas kiire elu, istuv töö ning ameeriklik toit (hamburgerid) kaaluprobleeme tekitavad (eriti murettekitav on ülekaalulisus laste hulgas). Õnneks pole lood veel ilmselt sama hullud kui Ameerikas (aga samas suunas edasi liikumine ei ennusta head...)
VastaKustutaEnamus külalistest ei saa kunagi märkimata jätta, kui kogukad siin mandril inimesed on. Ja see jääb eriliselt silma, sest suvel on neil lühikesed püksid jalas ning seljas t-särgid, mis kõik rasvavoldikesed esile toovad. Mina olen ilmselt juba liiga harjunud selle pildiga ja ei pane seda üldse tähele. Minu põhimõte on, kui oled rahul ja õnnelik, ole milline tahad. Omaette küsimus on, mis su tervis teeb...