Unetud ööd...

Kust küll tulevad unetud ööd... Kas õhtul on juba sisse programmeeritud, et keset ööd pead ärkvel olema ning uni on sinust unistuste kaugusele kadunud. Muidugi ei aita palju kaasa, kui kaasa on mitmeks päevaks ära sõitnud ning pole kedagi, kelle kaissu harjumuspäraselt pugeda; või vähemalt jalgki üle panna, et tunda, kuidas teine elav hing su kõrval on. Avastad hoopis, kuidas su pisem tibu on öösel vaikselt sinu teki alla ilmunud ning hoolimata oma väiksusest su voodi äärde surunud, kust järgmisel hetkel võid kenasti maha potsatada. Millegipärast on talle väga tähtis, et ta saaks oma varbad teki alt välja pista... Arutled omaette, kas peaks hoopis temast teisele poole kolima, kus ruumi laialt ning hakkad siis hoopis mõtlema asjade peale, milleks öö just kõige parem aeg pole.

Miks nad gaasikompaniist saatsid sellise arve, mis justkui nõuaks selle kohest tasumist? Formaat oli uus, vana peal oli alati märge: ära maksa seda, raha võetakse automaatselt pangast välja. Miks seda seal polnud? Kas ma oleks ikka pidanud selle ära maksma? Peaksin neile helistama? Kas nad on tõesti midagi muutnud? Aga me oleme nende kliendid juba aastaid olnud, miks nad oleks pidanud seda tegema?...... ja siis uuele ringile samade mõtetega. Proovid küll vahepeal end lohutada, eks hommikul vaata kõik üle (muidugi ununeb see suures töölemineku tuhinas). Proovid mõelda muid mõtteid. Üldse mitte millelegi mõelda. Vaatad aga kella, mis aina minuteid loeb ning muretsed, kuidas hommikul end üles suudad ajada.

Kunagi lugesin soovitust sellisel juhul, kindlasti mitte raamatut kätte võtta või TV ette istuda. Hoopis haara kätte paks telefoniraamat ja hakka sealt numbreid lugema. Siiani pole ma seda kunagi proovinud, aga ma ei saa ka öelda, et minu jaoks unetus liiga suureks probleemiks oleks muutunud - ainult vahel harva... (igaks juhuks peaks vist nüüd kolm korda üle õla sülitama ;)

Mõni aeg tagasi oli küll periood, kus sain teada midagi, mis hakkas seest kõvasti närima, sest see puudutas mitmeid inimesi, kellega mitte just kõige kenamini ümber ei oldud käidud (väga pehmelt öeldes). Mida teha, kas rääkida asjaosalistele edasi või mitte, kuidas olla kõrvuti kellegagi, kes on läbi-lõhki võlts-võlts-võlts! Olla sellises situatsioonis, mida näed vast ainult filmis või loed raamatust, pole just kõige meeldivam. Eelistan kindlasti rahulikku ja segadusteta elu :) Õnneks lahenes kõik ning minu unetud ööd said tolleks korraks otsa; ja tööelu sai hoopis uue hoo sisse.

Teisalt tunnen, kuidas magamine on väga oluliseks muutunud. Ei ole enam sugugi nii, et võiks pool ööd rõõmsalt pidu pidada. Ideaalne oleks kell kümme voodis olla, siis saab veel nina korraks raamatusse torgata, enne kui tuli ära keerata. Muidugi ei õnnestu see alati, kuigi püüan mitte üle kella üheteistkümne üleval olla. Olen rohkem suundunud hommikuse varajase ärkamise peale (minu isiklik treener Maya ootab ju mind :) Ja Mari on meil alati olnud selline varajane ärkaja. Siiani pole mul lastega kordagi probleemi olnud, et nad ei suudaks end voodist õigel ajal välja ajada.

Pildil: kui ainult saaks magada nii nagu laps, ükskõik kus, ükskõik millises asendis...
See pilt sai võetud umbes üheksa aastat tagasi, kui ma suvel lasin Kirkel ainult kleidikeses ilma mähkmeta ringi tatsata, et ta õpiks kenasti potil ise käima. Oli selline tüüpiline Kanada ülisoe ja niiske suvi, nii tuli lastel hea mõte kõigist riietest loobuda. Pidin ainult tähelepanelik olema, et nad sellises rüüs maja ette ei tormaks, sest siinses konservatiivses ühiskonnas võid taolisel puhul seaduse hammasrataste vahele jääda (isegi väikestel tüdrukutel peab olema ujumistrikoo, mis katab ka ülakeha! ei mingit paljalt vees käimist!).
Tagaaias, kõigi silmade eest eemal, olid nad küll alati päris paljalt väikeses basseinikeses lõbutsemas ja eks peale mängu tule eriliselt magus uni...