28.03.08

Küüslauk ja safiirid

Ruth Reichl „Garlic and Sapphires”
Tore pealkiri veel toredamale raamatule. Peale eelmist ulmelugu tahtsin kahe jalaga maa peale maanduda ning otsisin järgmist lugemismaterjali memuaaride hulgast. Sattusin Ruth Reichl'i raamatu peale, mis oli peidetud kokaraamatute vahele. Hetkel on autor Gourmet ajakirja peatoimetaja.

Ruth Reich on restoranikriitik, kes vahetas oma hea töökoha Los Angeles Times'is New York Times'i oma vastu. Lennates oma kodulinna New Yorki, sattus ta kõrvuti istuma ühe ettekandjaga, kes ta kohe ära tundis ning teatas: igas restoranis on Ruth'i suur pilt üleval ning mõnes pakuti lausa $1500, kui keegi ta ära tunneb. See pani naise mõtlema, kuidas ta saab ausalt arvustust kirjutada, kui talle püütakse ainult parimat pakkuda. Sealt kujunes välja idee endale parukas pähe tõmmata ning külastada restorane inkognito.

Oma ema sõbranna abiga, kes töötas näitlejatega, moondus ta tagasihoidlikuks naiseks, kes siis vaikselt kannatas uhke restorani kehva ko
htlemist. Ta muutis end oma emaks, kellel pärlid alati kaelas ja kellel alati õigus. Temast sai blondiin, kes tõmbas kõigi tähelepanu (do blondes really have more fun); heatujuline punapea, kes eriliselt meeldis ta pojale, sest ta oli nii lahke ja lõbus; ning hall vana naine, kes vahel end lausa nähtamatuna tundis. Iga kord kui ta uue välimuse sai, leidis ta kiiresti uue nime ning võttis omaks iseloomujooned, mis tundusid just selle karakteriga koos käivat. Ta mõtles neile lausa välja keerulised elulood. Mis teda kõige rohkem üllatas, oli see, kuidas välimuse muutumisega muutus ka tema iseloom, mis vahel lausa hirmutas teda. Mis tunne oleks ise sama läbi teha, kas ma tõesti muutuksin, kui muudan oma välimust... Oma üllatuseks avastas ta, et suutis üsna lähedasi inimesi välimusega ära petta, kuid mitte kunagi oma väikest poega!

„Aren't you glad, that you don't have to deal with shiny newness?” She seemed to mean it, to thing of the original owners as garment-tamers whose main purpose in life was breaking in clothing to make her customer comfortable. Huvitav vaatevinkel rõivastele, mida müüakse kasutatud riiete poes, kus ta oma järjekordse karakteri jaoks ülarõivaid käis hankimas...

Ta tahtis kirjutada Aasia restoranidest, kuid nii mõnigi oli selle vastu, sest see ei tundunud küllalt tasemel olevat. Ma ei julge öelda, et oleksin aasia köögist väga sisse võetud, kuigi aegajalt käime hea meelega hiina restoranis „Mandarin” (nagu keegi meile seletas, seal pakutav toit oli mõeldud kunagi kõrgemale klassile, vaesed toitusid ikkagi peamiselt riisist).

„A thousand years ago the Chinese had an entirely codified kitchen while the French were still gnawing on bones. Chopsticks have been around since the fourth century B.C. Forks didn't show up in England until 1611, and even then they weren't meant for eating but just to hold the meat still while you hacked at it with your knife.”

Ta kohtus huvitavate inimestega, kes vahel „liiga” huvitavad ja veidrad. Siin on lõik ühest mehest, kes klassifitseeris erinevaid veine jägmiselt: „How do you define flavor? Some people might do it chemically ... Some might try colors... So I ascribe an image to each wine and
file it away in a sort of mental photo album... It's early spring, and the leaves are just changing from little buds to leaves. They're still that tender green they have when they're new, and a little breeze is rippling across them so that they catch the light and are faintly silver.”

Keegi ütles kord, et õige vein on tõeliselt hea, aga kahjuks kallis. Mina pole ilmselt veel seda „õiget” veini maitsnud, sest kõik siiani joodu tundub ainult hapu veena (tegelikult hoian ma üldiselt alkoholist eemale, viimasel ajal peamiselt migreeni hirmu pärast). Ilmselt pole mulle antud eriliselt head maitsemeelt, sest
proovisin eelpool loetu eeskujul ühest veinist „aru saada”, kuid millegipärast see siiski ei õnnestunud...

Kaks raamatut toidust - üks prantslannadest, üks Ameerikast - pani äkki hoopis teisiti toidu peale vaatama. Mõlemad rõhutavad, kui tähtis on toitu nautida (kuigi mul on tunne, et prantslanna soovitab vaid mõned suutäied süüa, kui ameeriklanna kõik toidu nahka pistab). Mina ei oska kuidagi toitu järgi jätta, mis sugugi hästi ei mõju, sest Ameerikas on ette pandud taldrikud kuhjaga toitu täis.

Hiljutisel restoranikäigul tellisin tavapäraselt kana (minu meelest kana ja kala on ainukesed toidud, mida on raske kuidagi ära rikkuda). Taldrikul oli nii palju liha ja riisi ja kastet, et mina ja lapsed oleks võinud vabalt kõhud täis saada. Loomulikult pigistasin oma hea kasvatuse tulemusel kõik nahka ning pärast oli kõht nii täis, et hea oli pikem jalutuskäik ette võtta. Samas võib siin paluda „doggy bag'i” (ülejäänud toit pannakse sulle kaasa; nii on hea järgmisel päeval lõuna ajal näiteks see ära süüa).

Teisalt pean tunnistama, et me pole suured restoranikülastajad. Parem teen kodus midagi head ning naudime seda siis kenasti pere keskel. Meie pealt kahjuks restoranipidajad rikkaks ei saa... Või hoopis peaks laenama järgmist lauset:
„This isn't one of those foods that you eat. It's one of the ones that's only supposed to make you happy.” Piisab vaid piltide vaatamisest, sellepärast mul ongi NII palju kokaraamatuid kodus ja lemmiksaated toidukanalil :)

Siin on huvitav link New York Times'i lehele, kus Ruth Reichl räägib toidust ning siin katkend tema raamatust, kuidas ta oma emaks ümber moondus.

2 kommentaari:

  1. Äärmiselt huvitav. Köigepealt välimuse muutus muudab käitumist = sisseelamine "rolli"; edasi muudab käitumine juba iseloomu?
    Pika aja peale kindlasti, vaevalt aga lyhiajaliste esinemistega, eriti, kui rollid vahetuvad. Kummaline siiski, kui palju see ennast irriteerib, ergutab vöi lausa kehutab karakterit muutma. Peaks radikaalsemalt proovima -kui ainult mönikord pidilikult riietudes(?). Aga annab välja möelda: kelleks siis!
    Just praegu söön ma prantslanna kuulsat suppi ja see pole niipalju veel möjunud, et peo-pyksidki jalga läheks :(, nii et isegi pidulikumaga jääks jänni, rääkimata glamuursemast variandist. Vanamutiks kehastuda nagu ei tahaks, kui juba niigi muti-iga käes---....

    VastaKustuta
  2. Autori sõnade järgi oli kogemus alguses huvitav, kuid hiljem sai väga segavaks. Ta tahtis iseendaks jääda ning need muutused ei mõjunud sugugi hästi... Ta loobus lõpuks oma tööst. Keegi ei nõudnud talt taolist „eneseohverdamist”, kuid tema jaoks oli moondumine parimaks viisiks objektiivselt edasi anda restoranide tegelikku olukorda.

    Proovisin paralleeli tõmmata ja mõtlesin rõivaste peale, mis ma selga panen. Peoriided tekitavad omamoodi tunde, teatud riideesemed sunnivad kas eriliselt viisakad olema või siis hoopis vabalt end tundma. Uus soeng, ehted, kingad teevad oma pisukese töö sinu hinges... vähemalt mulle. Aga mis juhtuks, kui võid end lisaks varjata maski taha...

    (Mulle meeldivad väga supid, kuid prantslanna suppi pole veel proovinud :) Äkki mõjubki hästi!)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.