23.03.08

Ikka pühad

Laenan Koolieeliku leheküljelt katkendi:
Lihavõttejänes toob mune
Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis šokolaadimune ja -kujukesi. Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572.aastast Saksamaalt. Ameerikasse ümberasujad viisid tava kaasa ja muutsid selle sealse kombestiku osaks. Ka jänesekujulised lihavõttekoogid on sama päritoluga.
Mina kasvasin üles ainult munade värvimisega. Isa oli teinud erilised traadist munahoidjad, mille peale munad sai toetada ning kergesti ära värvida. Mäletan, et meil olid imeilusad eredad värvid ja vahel pidasid mõned värvitud munad aastaid vastu, muutudes seest tühjaks ning kergeks, kuid särades sama ilusti, kui värvimise päeval. Munade või kommide otsimine oli täiesti tundmatu-teadmatu, kuni minu enda lapsed siin natuke aega koolis olid käinud ning sealt usinalt sellealaseid teadmisi ammutanud. Siiani saime hakkama vaid munade maalimisega, tihtipeale kasutasin vana tuttavat sibulakoortega keetmist (ikka koored ümber muna mähitud, vahel riisiterasid vahele pannes, et muster ilusam tuleks). Ja mõnikord tegime midagi muud põnevat (nagu siin kirjas).

Lapsed muidugi hakkasid sõprade eeskujul lihavõttejänkusid ootama. Minule ei meeldinud väga idee, et maja pahupidi pööratak
se, kui maiustusi otsitakse. Nii tulin hoopis huvitavama lahenduse peale. Kirjutasin lastele juhiseid, millises järjekorras nad majas ringi peavad käima (võimalikult palju trepist üles-alla, kuigi see tähendas, et mina pidin juhendite peitmisel sama tee läbi käima ;) Mõne peidukoha juurde peitsin siis šokolaadimune, komme või väikeseid kingitusi. Neile on see väga-väga meeldinu ja kuigi praeguseks on selge, et mingit jänkut pole olemas, siis ootavad nad igal aastal sama põnevat tegevust! Proovisin sel aastal ära viilida, kuid Mari teatas, ta tahaks ikkagi, et ma sama teeks, sest siis tunneb, et ta on ikka laps...

Pildid on laste „saagist” ja väikestest paberile trükitud juhenditest. Küll on hea, et mul oli see paari aasta eest ikka arvutis tallel. Eelmisel aastal juhtus ainult äpardus, tüdrukute juhendid läksid kuidagi segamini, panin nüüd M- ja K-tähe numbri ette ning ei proovinud samal ajal kahte teed maha panna (pole siin minit Laisa-Liisu mängimist)!

Tomi ja minu jaoks on 22.märts meie kohtumisepäeva tähis - sel aastal sai 22 aastat täis! Eks meil ole olnud oma üles-alla toimunud lainetusi, kuid oleme ikka koos vastu pidanud :) ja ei kujuta ette, et keegi teine mu kõrval oleks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.