Kevade tembud

Nimeliselt on alanud kevadekuu, kuid siin hoiab kevad end kindlalt peidus. Märtsi algus tõi kohale soojad ilmad (võis lausa kevadehõngu õhus tunda) ja suure vihmasaju. Lund on samas nii palju, et isegi peale vihma ei paistnud lumehanged väiksemaks jäävat. Muidugi keeras siis ilmataat kraadiklaasi mõõtu allapoole ning kõik need väikesed ojakesed, mis sulaga tekkinud, muutusid nagu ette nähtud väga libedaks. Pidi väga ettevaatlikult mööda tänavaid kõndima, jälle kord nagu õrn geisha, kes pisikesi samme võtab; kuigi geishalikust välimusest jääb palju puudu, kui oled nagu kubujuss talveriietes peidus.

Eile õhtul hakkas taas kord lund sadama, alguses justkui salaja, siis aina suurema hooga kuni tänase keskpäevani. Jalutasin õhtul töölt koju ning püüdsin ette kujutada, kuidas jõulud on kohe tulemas. Aga väga raske on end ära petta, kui tead, et kevad ja suvi järjekorras ootamas on. Ilus oli ikkagi (ja eriliselt huvitav selle vihmavarjuga proua taga kõndides).

Lugesin hiljuti, et Torontos on 5500 km teid ning nende lumest puhastamine võtab aega umbes 20 tundi. Kahe ööpäevaga peaks teoreetiliselt lumi koristatud olema. Nii et selle asemel, et kaks asja korraga teha, koos teede lahtilükkamisega ka lumi ära viia, lükatakse kõigepealt teed lahti ning alles siis tullakse lund ära korjama. Seda lume äraviimist saime hiljuti imetleda. Kõigepealt suleti terve tee, sest masin, mis lund kokku ajas ning veoautosse puhus, pidi risti üle tee minema. Mingid asjapulgad olid seal kogu asja juhendamas, kuid nende töö paistis rohkem naljategemisena. Hoolimata vehkimisest ja karjumisest, kippus lumi pidevalt veoautokastist mööda minema...
Sel talvel on probleemiks kujunenud, kuhu lund viia. Kuus suurt kogumiskohta on muutunud justkui tihedaks mäestikuks ja võib-olla sellepärast oleme ikka õnnistatud suurte lumehangedega tänavatel.

Hommikul sumpasin lumes taas kord metroo poole. Vahepeal pidin aeglase prügiauto taga lonkima (meie tänaval pole kõnniteid) ja olema ettevaatlik, kui sellest möödusin, sest mõlemalt poolt soovisid täpselt sama väikesed autod teha. Kuidas küll siin äkki nii palju liiklust oli? Siis jõudsin järele ühele noorele paarile, must mees ees ja kogukas daam taga, kes teineteise sabas samas suunas liikusid. Ja oh seda pahandamist küll noore naise poolt: kas see on siis see lühem tee? miks me bussipeatusesse ei jäänud? kuidas me siit küll kiiremini edasi saame? ja nii aina edasi. Kõike seda jahvatamist saatsid muidugi uhked sõimusõnad mõlemi suust... (Me jõudsime kindlasti enne bussi metroosse, aga nii hea on hommikul kõik oma pahameel kuhugi välja valada, mõelda vaid ta pidi tavapärasest rohkem kõndima! Mulle tuli hea idee „lumevõimlemiseks” - tehakse ju seda vees; talvel võiks lume sisse sumpama minna - kalorid kaovad lausa lennates :)

Loomulikult oli metroos tavapäraselt rohkem reisijaid, sest paljud autoomanikud eelistavad kehva ilmaga rongisõitu. Nägin mitmeid närvilisi tööleruttajaid, kes püüdsid tööle helistada, et oma hiljaksjäämisest teatada. Rong oli puupüsti täis - küll on hea lõpp-peatusest peale minna - leian ikka pingi, kuhu raamat nina all maha istuda.

Kui kauaks meil veel seda talve jätkub? Millal kõik see lumi jõuab ära sulada?