Koolitunnid pioneerikülas

Kirjutades oma eelmist lugu, tuli meelde sügis, kui Mari alustas kolmandas klassis ja Kirke esimeses. Mari (ja kõigi teiste kolmanda klassi õpilaste) terve koolinädal toimus Black Creek Pioneer Village's, sest koolis õpiti Kanada ajalugu 19.sajandil, kui sisseränadajad oma elu siin alustasid. Koht meenutab vabaõhumuuseumi, kus võid käia majast majja, mis sisustatud ajastule kohaselt. Mulle meeldib, kuidas kõik töötajad on vastavates kostüümides ning näiteks trükikojas või kudumistoas või sepikojas käib töö täie hooga koos seletustega, et külastajad ikka aru saaksid, mis ja kuidas. Lisaks ei olda pidvalt kurjalt juures - ei tohi seda ja teist katsuda. Pigem on välja pandud esemeid, mida lapsed (ja teadmisjanulised täiskasvanud) just nimelt oma käega proovida võivad - nagu ämbrite õlal kandmine.

Lapsed ja õpetajad olid samuti pioneeri riietuses (mitte kaelarätikutes - ikka 19.sajandi kleitides/ pükstes) või vähemalt milleski sarnases. Tüdrukutel pidi kindlasti kleit seljas olema ning poistel oli soovitav mütsilodu peas hoida. Muidugi ei olnud mitte kõigil just kõige tõepärasemat riietust kusagilt võtta. Mõni tütralaps oli imeilusas pitsilises kleidis kohal, mis suures kaares mööda läks mõeldust, kuid vähemalt „mängisid” nad mängu kaasa.

Olin ühel päeval abiks ning proovisin samamoodi midagi vanaaegset selga leida. Nii ma olin seal Eesti rahvarõiva seelikus ning Tomi minu jaoks umbes kümme korda suuremas kootud kampsunis, all kõrge kaelusega pluus. Jalga sain kenad paeladega kingad, juuksed panin ilusti silma pealt ära ning siis teatas Mari, vanasti ei kantud prille! Eks ma siis pidin kontaktläätsed ette panema, et ma ikka „päris” oleks :) Mari jaoks leidsime samuti suhteliselt ehtsa sitsipluusi ning pikema seeliku, tema vähesed õhukese juuksed põimisin kahte patsi ning kaela panime Eestist toodud puidust tehtud ehte. Kahjuks polnud mul just häid jalatseid talle anda, aga ma arvan, et olime suhteliset „ehtsad” :) Õpetajatel olid küll väga kenad rõivad seljas!

Kaasavõetud lõunasöök pidi olema sarnane tolleaegsele (ei mingeid plastikust karpe või kotikesi lõnasöögiks – jook pidi olema klaasist pudelis ja toit kenasti korvi sisse pandud). Tunnid toimusid vanas koolimajas, mille tagumistest pinkidest sain jälgida õpetamist ja klassi tegevust. Muidugi toimus kõik vana tava järgi – lapsed tõstsid kätt ning pidid püsti tõusma, kui oli vaja vastata. Kahjuks ei saanud aga paljud aru, et lisaks viisakale käitumisele pidi ka suuke kinni olema. Ega neil õpetajatel seal kerge polnud, sest mõlemad kolmandad klassid olid koos ning lapsi vähemalt neljakümne jagu.

Mitte kõigi koolide lapsed ei tee sama asja läbi, oleneb ilmselt õpetaja pealehakkamisest. Samas veedetakse vähemalt üks koolipäev seal. Huvitav on see, et Mari eestlasest sõbranna klass oli just sellel nädalal Black Creek'i koolimajast läbi käinud, kui Mari oma klassikaaslastega tunnis olid. Mari muidugi neid ei märganud - silmad pidid ikka tahvli poole olema - ainult Kata rääkis hiljem, et oli seal olnud ja Mari näinud.

Lisaks tundidele käidi väikeste gruppidega läbi teisi hooneid (pagariäri, trükikoda, arstimaja jne). Selleks kuluski ära lapsevanemate abi. Igal pool said õpilased käe külge panna. Kangastelgedel võisid nii tüdrukud kui poisid oma oskust proovida. Nädala lõpul sai kool kaasa laste poolt kootud kaltsuvaiba!

Pagari juures küpsetati saia ning trükikojas prooviti kätt trükkalina. Loomulikult saatis iga tegevust töötajate kommentaarid ja seletused. Minulgi oli huvitav midagi uut juurde õppida.

Lõuna ajal jagas õpetaja pagari juurest toodud saia ning võid, mille tegemisel lapsed kaasa olid aidanud. Sõin seda saia ning mõtlesin äkki, nii maitsev! Miks ma ise ei võiks seda tegema hakata! Kui koju jõudsin, siis olin mõttes otsustanud endale leivamasin muretseda ja sealt see leiva/saiategu pihta hakkaski!

Oleme lastega muidugi varemgi selles külas käinud. Eriti tore on, kui seal mingid üritused toimuvad. Viimati oli meil Soomest noor külaline siin, kes juurdelisatud piltidel on. Vaatasime indiaanlaste esinemist, inuitide (eskimod) kurgulaulu ja lõime kaasa põnevatele vanaaegsetele mängudele. Isegi tantsu õpetati kõigile soovijatele.

Laste jaoks oli see koolinädal tõeliselt meeldejääv ja tore! Eks nii asja sees olles õpi kõige rohkem, kui ainult õpikust lugedes ning õpetajate juttu kuulates.