Ah, milline nädal… ainult kuu aega ongi jõuludeni jäänud. Mina olen peamiselt oma pisipreilidega jõuluehteid valmistanud, ja kõik sinna jätnud, Kodus põletan kuuselõhnalist küünalt ja kujutan ette, et kuusk on toas. Tahaks tuled aknale, aga kassil on nüüd oma ronimispuu, mis aknale liiga lähedal ja talle meeldib kõike, mis natukenegi liigub käpata ja närida. Pean vaatama, kuidas see asi lahendada. Ainult et aeg libiseb käest ära. Eks suuresti sellepärast, et ma pea terved päevad lastega koos olen ja kodust kaugel. Kui õhtul koju jõuan, siis pigem ei toimeta enam.
Arutasime Toomasega, kuidas ma olen leidnud endale töö ehk tegevuse, mis pakub rõõmu ja rahuldust (isegi vahel imestan, kuidas sellest ära ei väsi). Kindlasti on neid, kes imestunult vaatavad, miks ma tahan lapsi hoida. Aga eks siin tule üks teine külg veel mängu, sest need tüdrukud on minu jaoks ikkagi hõimlased (või arvestades, et me juured viivad kuhugi sajandite taha, siis ka kauged sugulased). Ma ei tea, kas viitsiksin päris võõraste peres sedasama teha.
