Nüüd on siis asjalood sellised, et Eesti Kool hakkas täie hooga pihta, aga meie tüdrukud jäävad sellest vähemalt esialgu kõrvale.
Kõik sai alguse sellest, et Mari peaks kooli minema esmaspäeva õhtul, kui tegutsevad keskkooli ja gümnaasiumi klassid. Esmaspäeva õhtul on minu pere ülejäänud liikmetel (st kõik peale minu) karate, loomulikult tekitas juba see murepilvi meie taevasse. Kui Kirke kuulis, et Mari kooliminek hõljub kahtluse all, teatas temagi soovist oma kohalolekuga Eesti Kooli mitte vaevata, sest kõigepealt ei tule tema parim sõbranna Hanna sinna; ning ta oli mures, mis ta vahetundidel peale hakkab, kui kõik ta head sõbrad ära on. Nimelt käib ta rohkem läbi Mari kahe klassikaaslasega, kes nüüd esmaspäeviti koolis on ja kes meie peresõprade lapsed. Millegipärast pole tal ühegi teise klassikaaslasega suurt sooje sidemeid tekkinud, kuigi kõigiga saab hästi läbi.
Muidugi ei lase me lastel nii kergesti endale pähe istuda, kuid samas pani see mõtlema, mis oleks kõige parem lahendus. Kuna teema tuli üles eile hommikul, kui Kirke oleks õhtul pidanud kooli minema, siis pidasime Tomiga telefoniteel aru, mida teha. Peale mitmete variantide kaalumist, oli Tom nõus võtma vabatahtlikult enda peale õpetaja ameti ning lastele ise hakata eesti keelt ning muud vajalikku teisipäeva õhtuti õpetama. Kiire kõne Hanna emale-isale tõi temagi kampa, sest Eesti Kooli poleks ta selgi aastal Kirke kurvastuseks läinud. Tegelikult mõjutas meie otsust kõvasti ka Eesti koolinädala kogemus, mis avas veelgi rohkem silmad, kui nõrk on tüdrukute sõnavara. Väiksema grupiga töötades lähevad ehk asjad pisut sujuvamalt ja muidugi on stiimuliks sõbra kohalolek, kellega saab „vahetunnil” mängida. Tunnistan, meie endi jaoks on palju mugavam koduõpet jagada, kui kaks korda nädalas õhtul Eesti Maja vahet sõita (ning töötades samas majas, pean tunnistama, et ei igatse sugugi sinna pidevalt tagasi saada :).
Nüüd on siis esimene kooliõhtu läbi ning kõik (ka Tom :) jäid väga rahule! Igale oli leitud eestikeelne raamat, mida lugedes pidi tundmatud sõnad üles kirjutama. Peale seda arutati sõnu ning kirjutati kokkuvõte loetust. Isegi Eesti maakaart oli suurde tuppa toodud, et pisut geograafiat õppida! Mina oleks hea meelega ise õpetaja rolli üle võtnud, kuid olen teisipäeviti pikalt tööl - jõuan alles õhtul poole kümne ajal koju - ja teised õhtud on meil karated täis ning ebakindla nädalalõpu peale ei taha ka sellist asja lükata. Ehk ongi parem, kui meesterahvas oma mõjuka häälega tundi läbi viib :). Kui õhtul koju jõudsin oli Hanna just lahkumas ning tema ema utsitas mind nähes tüdrukut taga: „Näe direktor tuleb! Teeme nüüd kiiresti!”
Siinne eestlaste kool vajab kindlasti põhjalikku muudatust, mida ma julgen avalikult välja hõigata, sest olen sellest juba ammu kooliski rääkinud. Kuid väga raske on muuta asju, mis vanal ajal paika pandud... On kaks võimalust, kas hoida seda edasi lastele kokkutuleku kohana, kus väga head õpetajad proovivad lastele tarkust jagada, samal ajal kui lapsed mõtlevad ainult vahetunni ja maiustuste ostmise peale või muudetakse see kooliks, kus lapsed jagatud vastavalt eesti keele tasemele gruppidesse.
Liialt püütakse hoida kinni koolisüsteemist, kus ühevanused lapsed klassis, ei tähenda, kui palju nad päriselt keelt oskavad. Omal ajal oli keeleoskus ühtlasem, nüüd on erinevused märgatavamad, oleneb, kui palju kodus eesti keelt kasutatakse. Loomulikult ei erine praegune palju tavaklassist, kus erinevate võimetega lapsed koos, kuid keele arendamiseks oleks siiski vaja midagi muud! Mida teha nendega, kellel väga hea eesti keele oskus ja kes kiiresti asjadega valmis saavad, kui klassis on lapsi, kes vaevalt aru saavad, kui palud neil raamatud avada (väga äärmuslik juhus, kuid olen sellega ühe õpilase puhul korra kokku puutunud! Kuidas ta keskkooli teise klassi jõudis, on tõeline ime - või mitte, sest õnneks oli ta selline rahulik ja kannatlik noorhärra :). Teisalt, kui kool veel vastu peab, siis kaovad erinevused, sest eesti keelt pole pea ollagi ning keele õppimine algab samalt tasemelt :).
Nii et suuresti oli meie küsimus ka selles, kas tahame anda tüdrukutele omavanuste eestlaste seltskonda või hakata tõsisemalt keeleõppimisega tegelema. Seekord valisime teise variandi, mis muidugi ei välista, et nad tagasi Eesti Kooli ei läheks. Eesti Kooli suureks plussiks on sõprussidemed, mis kestavad palju kauem ja on tugevamad, kui kohalikust koolist leitud sõprade omad. (Midagi positiivset siia lõppu ;).
Eelmise postituse juures oleks pidanud olema ka pildid partidest, keda käisime söötmas vanade küpsistega, mis suvel sipelgate poolt vallutatud said ning mille kohta me arvasime, et ehk enam meile söömiseks kõlba :). Õieti oli meie selle õppekäigu sihtpunktiks just pardid jõekesel!
Tagasiteel olid pardid end kuhugi ära peitnud ja nii ei olnud järelejäänud küpsiseid kellelegi sööta. Pudistasime need siiski jõkke, kus kalakesed rõõmsalt sulpsima ning maiustama hakkasid!
Niisiis, Toomakooli esimene „ametlik” õppetund väljas - jalutuskäik parki. Kõik (st. tüdrukud ehk õpilased) said kätte märkmikud ning algas usin sügiseste sõnade üleskirjutamine!
Et asi lõbusam oleks, meisterdati laste algatusel väikesed laevukesed. Isegi õpetaja võttis sellest osa, ainult direktor leidis mõnusa koha pargipingil, et tegevust eemalt jälgida ja täiesti asjakohatuid juhtnööre jagada :).
Kaks ülemist laevukest on laste tehtud, alumine õpetaja oma. Rahakoti vahelt leidsime kohaliku poe (Canadian Tire ehk Kanada Kumm, nagu me omavahel seda kutsume) paberist viiesendise, millest sai uhke lipu. 
Minu Mihkel on just selline, kes oskab igat sorti vigureid välja mõelda!
Ma annaks niiiiiii hea meelega sellele kassipojale kodu, kuid siis peame vist varsti ise majast välja kolima. Lapsed muidugi võtaks ta paugupealt endale, kuid mina olen pannud nad valiku ette, kas koer või kass. Loomulikult töötame me siiski koera suunas!
Seekordne lugu pole mitte meie Toomakoolist :), vaid hoopis Kanada koolis toimunud õpetajate ja lastevanemate koosviibimisest. Igal sügisel korraldatakse justkui lahtiste uste päev, mis algab pisikese hamburgeride ja hot-dog'ide söömisega ning peale seda võib minna oma lapse klassi ja klassijuhatajat uudistama. Kunagi ei toimu Eestist tuttavad lapsevanemate koosolekuid, peamine rõhk on üks-ühele peetavatel vestlustel peale seda, kui tunnistused on kätte jagatud.
Marian Keys „This Charming Man”
See suur kunstlik mägi, mille järgi lõbustuspark tihtipeale ära tuntakse, peidab endas samuti toredat sõitu!
Just selline tore koer võiks meil kodus olla, kes kenasti varandusel silma peal hoiab :). Tegelikult kuulub kutsu minu töökaaslasele, kes ta täna panka kaasa võttis. Nii kiiresti läheb päev, kui taoline seltsiline meie hulgas on!
Rick Mercer „The Book”
Joanna Trollope „Friday Nights”
„I can't wait, kuni teisipäev tuleb!” teatas Kirke. Huvitav, et ma pole seda varem kunagi kuulnud teisipäevaõhtuse kooli kohta :). Nüüd, kus Tom tundi läbi viib, siis äkki on neil tore! On tõesti tore! Minul ka! Ja Tomilgi on juba hulgaliselt ideesid, mida ette võtta. Küsisin tüdrukute käest, kas kodutööd anti ka. Nad ei teinud teist nägugi ja teatasid õnnelikult, anti küll. Pidi teadma sõnu, mis nad tundmatuna üles kirjtuasid. Mul on endal selline rahulik ja hea tunne, et ometigi teeme midagi kasulikku...
Nüüd on ehk paras aeg pisut rohkem Eesti Koolist Torontos kirjutada. Väga paljudele on jäänud mulje, nagu oleks see kuidagi ühendatud „päris" koolisüsteemiga nagu näiteks Stockholmi Eesti Kool. Tegelikult pole see sugugi nii. Kunagi toetas küll haridusosakond kõiki taolisis pisikesi koolikesi, kes püüdsid oma kultuuri ja keelt hoida alles järeltulevatele põlvedele. Kuid nagu tihtipeale kombeks, tõmmatakse kergesti rahakoti suu koomale, kui majandusel enam eriti hästi ei lähe. Sama juhtus Eesti kooli puhul, mis oleks võinud toetust edasi saada, kui kool oleks kolinud Eesti Majast ühe „päris" kooli hõlma alla. Lisaks poleks enam saanud edasi tegutseda samas formaadis, vaid klassis oleks pidanud olema miinimum õpilaste arv (vist oli kahekümne ringis). Juhatus polnud sellega sugugi rahul ning nii tegutseb kool edasi toetuste ja suhteliselt väikeste õppemaksude toel. Viimastel aastatel on hulgaliselt õpikuid saadud Eesti haridusministeeriumi kaudu, mis on muidugi meeletult suureks abiks olnud!
Minu lapsed on käinud kenasti lasteaias, siis algkoolis. Mari lõpetas selle kevadel ning Kirkel oleks veel kaks aastat minna. Praegune otsus on hetkeks hinge tõmmata (õieti küll õppimisega edasi minna, kuid oma programmiga :) ning vaadata, mis edasi. Nii mõnigi on vahepeal asjad pooleli jätnud, sest näiteks huvialaringid langevad samale päevale, ning hiljem tagasi tulnud. Tavaliselt näed lasteaias hulga rohkem lapsi kui neid, kes koolitee lõpuni käivad. Mingit kohustust ju pole, pigem on see samamoodi vaba aja veetmise koht, kuhu küll enamasti just vanemad ja vanavanemad sunnivad minema (vahel on meelitajaks nende poolt makstav raha...). Tihtipeale kuulen, kuidas lastele on muudetud kohustuslikuks vähemalt algkool lõpetada ning antud vabad käed keskkooli suhtes. Mõned üksikud Kanada koolid annavad punkte kõgemas astmes eesti keele kursuste eest Eesti Koolis, kuid enamasti asuvad need väljaspool Torontot.
Kümnes aasta siin koolis Mari jaoks... Sel sügisel alustas ta kaheksandas klassis, mis on siinse põhikooli viimane aste. Leidsin ühe toreda pildi ajast, kui ta kooliteed alustas (junior kindergarten) ja kui Pipi Pikksukk veel hästi põnev oli! Eriti veel, et multifilmide sari Pipist jooksis teleris. Mul on samas kahtlane tunne, et raamat polegi meil päriselt läbi loetud...
Jalutasin lastega täna hommikul kooli, kuigi ise sain koju tagasi minna (laupäevane tööpäev annab vaba päeva nädala sees). Õnneks on ilm pisut jahedamaks läinud. Eilne niiskus ja soojus on läinud. Ameerikas möllanud tormide saba käis meist üle, tuues kaasa vihma ning väga tugeva tuule.
Koju kõndides ning üle tee minnes, mõtlesin siinsete ja Eesti valgusfooride peale (kõigepealt muidugi kohalike eestlaste kombel ei ütle me „foor” vaid „tuled” - tõlge inglise keelest - mis muidugi Eestis paneb kulmusid kergitma, millest see tuhm inimene räägib :).
Paar aastat tagasi ilmusid kesklinna fooride külge ajaloendurid, mis näitasid jalakäijatele, kui palju aega on jäänud tee ületamiseks. Nüüd on need ka siia läänepoole rännanud ning mul on eriliselt hea meel nende üle! (Eestis nägin ühte Viru keskuse juures). Mitte ainult jalakäijana pole ma rahul, vaid ka roolis olles saan palju peremini arvestada, kas jõuan üle ristmiku või mitte.
