Veel Eesti Koolist

Nüüd on ehk paras aeg pisut rohkem Eesti Koolist Torontos kirjutada. Väga paljudele on jäänud mulje, nagu oleks see kuidagi ühendatud „päris" koolisüsteemiga nagu näiteks Stockholmi Eesti Kool. Tegelikult pole see sugugi nii. Kunagi toetas küll haridusosakond kõiki taolisis pisikesi koolikesi, kes püüdsid oma kultuuri ja keelt hoida alles järeltulevatele põlvedele. Kuid nagu tihtipeale kombeks, tõmmatakse kergesti rahakoti suu koomale, kui majandusel enam eriti hästi ei lähe. Sama juhtus Eesti kooli puhul, mis oleks võinud toetust edasi saada, kui kool oleks kolinud Eesti Majast ühe „päris" kooli hõlma alla. Lisaks poleks enam saanud edasi tegutseda samas formaadis, vaid klassis oleks pidanud olema miinimum õpilaste arv (vist oli kahekümne ringis). Juhatus polnud sellega sugugi rahul ning nii tegutseb kool edasi toetuste ja suhteliselt väikeste õppemaksude toel. Viimastel aastatel on hulgaliselt õpikuid saadud Eesti haridusministeeriumi kaudu, mis on muidugi meeletult suureks abiks olnud!

Eesti Kool on kõigile vabatahtlik! Kooli programmi pearõhk on eesti keele, maateaduse ja ajaloo õppimisel. Lisaks on laulutunnid ning vanemas astmes rahvatants. Enamvähem on ühtlustatud erinevate klasside eesmärgid, kuid loomulikult ei vasta need enam ammu sellele, mis sama astme lapsed Eestis õpivad! Lihtsalt keeleoskus on iga põlvkonnaga järjest nõrgemaks läinud. (Sealt minu julge hääletõstmine, et midagi võiks muutuda...). Nüüd on vanemas astmes moodustatud eraldi klass noortest, kelle keeleoskus olematu. Sel aastal on osavõtjaid nii palju, et pidi lausa kaalutama kahe klassi moodustamist. Minu tüdrukute sugulased, kes kannavad sama perekonnanime, mis meiegi ja kelle vanaisa eestlane, tekkis teismeliseikka jõudes äkki huvi Eesti vastu. Nii alustasid nad sel aastal samuti õpinguid selles klassis! Lõpuks sunnivad olud iseenesest muutusi koolis peale!

Praegu algab ühe usina eestlasest lapse koolitee kolme aastaselt lasteaias, mis toimub igal laupäeval umbes kaks ja pool tundi, ning kestab neli aastat. Uuem on veel väiksematele korraldatav mudilaste tund, kus ema või isa oma lapsega koos võib olla. Peale seda on Eesti Kooli algkool - kuus aastat teisipäeva õhtuti seitsmest üheksani ning kolm aastat keskkooli ja üks aasta gümnaasiumi - mõlemad esmaspäeva õhtuti pisut pikemalt kui teisipäeviti. Mina õpetasin pikka aega keskkooli teises klassis eesti keelt ja ajalugu. Viimasel aastal olid minu õlgadel ka juhataja kohustused, kuid liiga suure koormuse all ei suutnud ma vastu pidada ning loobusin suure kahjutundega Eesti Koolis tegutsemisest.

Minu lapsed on käinud kenasti lasteaias, siis algkoolis. Mari lõpetas selle kevadel ning Kirkel oleks veel kaks aastat minna. Praegune otsus on hetkeks hinge tõmmata (õieti küll õppimisega edasi minna, kuid oma programmiga :) ning vaadata, mis edasi. Nii mõnigi on vahepeal asjad pooleli jätnud, sest näiteks huvialaringid langevad samale päevale, ning hiljem tagasi tulnud. Tavaliselt näed lasteaias hulga rohkem lapsi kui neid, kes koolitee lõpuni käivad. Mingit kohustust ju pole, pigem on see samamoodi vaba aja veetmise koht, kuhu küll enamasti just vanemad ja vanavanemad sunnivad minema (vahel on meelitajaks nende poolt makstav raha...). Tihtipeale kuulen, kuidas lastele on muudetud kohustuslikuks vähemalt algkool lõpetada ning antud vabad käed keskkooli suhtes. Mõned üksikud Kanada koolid annavad punkte kõgemas astmes eesti keele kursuste eest Eesti Koolis, kuid enamasti asuvad need väljaspool Torontot.

Hoolimata minu eelmise postituse märkustest koolikorralduse suhtes, on Eesti Kool siin ikkagi midagi erakordset, mis toob kokku väikesed eestlased, nii et see imelik keel, mida kodus suuremal või vähemal kasutatakse, ei tundu mingi lapsevanemate veidrusena. Arvestades, kui oluliseks peetakse Kanadas mitmete rahvuste olemasolu oma kultuuri ja traditsioonidega, siis on see pigem midagi, mille üle lapsed kunagi uhkust tunnevad. Nii et kui koolis räägitakse oma juurtest, siis oskavad nad sellest jutustada...

Ikka edu Toronto Eesti Koolile!