Kui kuulan filme inglise keeles, siis you ei kõla minu jaoks teiena nagu eestikeelsed subtiitrid näitavad. Jäin mõtlema, kuidas mu noored õpilased Eesti Koolis väga loomulikult mulle sina ütlesid. Kust see tuleb... ilmselt võtavad nad seda samaoodi kui mina ja you on nende jaoks ühe isiku poole pöördudes ikkagi sina! (Huvitav on see, et samas ei unustata austavat pöördumist - proua või härra See ja See. Näiteks: proua T..., mis sa arvad, kas Türgi peaks Euroopa Liitu kuuluma?).Seletasin seda teietamist enne siinsesse kooli minekut Marile ning tema ei suutnud kuidagi aru saada, sind on ju üks, miks ta peaks rääkima, nagu mind oleks mitu... (ehk on see vabama käitumisega Ameerika mandri vaatevinkel).
Ja mulle meeldib see sinatamine, kuigi Rootsis elades ja sellega esimest korda kokku puutudes, tundus taoline asi väga ebaviisakas ja kummaline. Varsti olin aga sellega väga harjunud. Vastupidine pöördumine oli pigem imelik. Mõned aastad tagasi tundsin end suure ja uhkena, kui õpetajad millalgi kaheksandast klassist hakkasid meid teietama... Teisalt - pikka aega ei ütelnud oma tädilegi sina, kuni ühel päeval võtsin julguse kokku. Tundsin justkui oleksin suurest koormast vabanenud ja hoopis kergem oli temaga äkki suhelda!!! Kui minust noorem täna minu poole teiega pöördub, panen ta kiiresti oma pöördumist muutma. Teie paneb mind tundma eriliselt vanana... ja kes seda siis nii väga igatseks! (Minu ema pildil on samas nii teiede kui sinadega alati väga nooruslik!)
Praegu tuleb sina palju kergemini huultele, kui eesti keeles räägin ja pean tõesti kontrollima, et siiski viisakas olla :). Enamus meie panga liikmetestki on samamoodi sina peal... kuigi proovin eriti vanemate puhul siiski teiest kinni hoida. Aga-aga, ma ei arva, et me millestki ilma jääme, kui teie rootslaste ja paljude teiste eeskujul kaob. Teie on kauge ja külm. Sina toob teise inimese palju lähemale, kuidagi lihtsam on olla nii sõbralikum ja lahkem!!! Ehk ongi see meie ülitõsiduse lahenduseks ;).
Mina tõlgendan you'd küll üsna tihti teiena. Samas ma ise tunnen end väga kohmetult, kui inimene, kes vabalt sinatada võiks, lakkamatult teietab.
VastaKustutaSamas mulle meeldis, kui alates põhikoolist õpetajaid teietati. Isegi need õpilased, kellega kooliväliselt rohkem kokku puututi ning kellega sina-peale mindi, säilitasid võõraste ees õpetajaga suheldes mõnusa väärikuse.
Aga gümnaasiumiõpilasi mina õpetajana ei teietanud, kuigi vanemad kolleegid nii toimisid. Mina ütlesin 1. septembril, et kellele meeldib, see palun andku mulle kohe märku :)
Saksa keelega on aga hoopis keerulised lood - kas Sie/sie kostab kõrvu parasjagu temakese, teie või nendena? Nojah, oli aeg, mil kõrgest soost isikust ei saanudki muudmoodi rääkida kui "nad teevad"...
aitäh huvitava vaatevinkli eest! ja ma julgustan nendele teietajale ütlema, et ära teieta :)
VastaKustutaMulle meenus, kui üks gümnaasiumiealine, tollal väga vihane ja karvane "metallipoiss" tunni ajal ütles - vist ilmselt seetõttu, et ma tema muusikaajaloo kontrolltöö ausalt ja rangelt puudulikuks hindasin: "Õpetaja, minge palun perse!"
VastaKustuta(Olgu siinkohal öeldnud, et 1990ndate esimesel poolel olid Eesti kooliõpetajal veel mingid õigused ning roppustega ülevalamine polnud veel igapäevane asi)
Ma olin ikka üsna noor ja ei osanud muud tervameelset vastata, kui et tänasin õpilast viisaka pöördumise eest :D
Mingil hetkel ta avastas, et ma tean lisaks klassikalisele muusikale ka üsna hästi raske roki ajalugu ja tegijaid. Eks ta siis sai aru, et ma olen ikkagi inimene :)
Igatahes sai temast asjalik mees. Suhtleme tänaseni vabalt, kui kokku juhtume.
Tegin õpetajatöö kõrvalt kõvasti ka kooliteatrit. Ühel hetkel, kui noorema rühma lapsed juba minust pikemaks olid kasvanud ning ma õpetajaametist loobunud, lubasin noortel näitlejatel mulle "sina" öelda. See võttis mõnel kaks (!) aastat aega, enne kui nad said lahti "teie" ja "õpetaja" kasutamisest. (Ma vastasin "teie" pöördumisele alati: mitu mind on? ja "õpetaja" peale: õpetajat ei ole siin!)