17.09.08

Veel kooli alguseid


Nüüd on siis asjalood sellised, et Eesti Kool hakkas täie hooga pihta, aga meie tüdrukud jäävad sellest vähemalt esialgu kõrvale.

Kõik sai alguse sellest, et Mari peaks kooli minema esmaspäeva õhtul, kui tegutsevad keskkooli ja gümnaasiumi klassid. Esmaspäeva õhtul on minu pere ülejäänud liikmetel (st kõik peale minu) karate, loomulikult tekitas juba see murepilvi meie taevasse. Kui Kirke kuulis, et Mari kooliminek hõljub kahtluse all, teatas temagi soovist oma kohalolekuga Eesti Kooli mitte vaevata, sest kõigepealt ei tule tema parim sõbranna Hanna sinna; ning ta oli mures, mis ta vahetundidel peale hakkab, kui kõik ta head sõbrad ära on. Nimelt käib ta rohkem läbi Mari kahe klassikaaslasega, kes nüüd esmaspäeviti koolis on ja kes meie peresõprade lapsed. Millegipärast pole tal ühegi teise klassikaaslasega suurt sooje sidemeid tekkinud, kuigi kõigiga saab hästi läbi.

Muidugi ei lase me lastel nii kergesti endale pähe istuda, kuid samas pani see mõtlema, mis oleks kõige parem lahendus. Kuna teema tuli üles eile hommikul, kui Kirke oleks õhtul pidanud kooli minema, siis pidasime Tomiga telefoniteel aru, mida teha. Peale mitmete variantide kaalumist, oli Tom nõus võtma vabatahtlikult enda peale õpetaja ameti ning lastele ise hakata eesti keelt ning muud vajalikku teisipäeva õhtuti õpetama. Kiire kõne Hanna emale-isale tõi temagi kampa, sest Eesti Kooli poleks ta selgi aastal Kirke kurvastuseks läinud. Tegelikult mõjutas meie otsust kõvasti ka Eesti koolinädala kogemus, mis avas veelgi rohkem silmad, kui nõrk on tüdrukute sõnavara. Väiksema grupiga töötades lähevad ehk asjad pisut sujuvamalt ja muidugi on stiimuliks sõbra kohalolek, kellega saab „vahetunnil” mängida. Tunnistan, meie endi jaoks on palju mugavam koduõpet jagada, kui kaks korda nädalas õhtul Eesti Maja vahet sõita (ning töötades samas majas, pean tunnistama, et ei igatse sugugi sinna pidevalt tagasi saada :).

Nüüd on siis esimene kooliõhtu läbi ning kõik (ka Tom :) jäid väga rahule! Igale oli leitud eestikeelne raamat, mida lugedes pidi tundmatud sõnad üles kirjutama. Peale seda arutati sõnu ning kirjutati kokkuvõte loetust. Isegi Eesti maakaart oli suurde tuppa toodud, et pisut geograafiat õppida! Mina oleks hea meelega ise õpetaja rolli üle võtnud, kuid olen teisipäeviti pikalt tööl - jõuan alles õhtul poole kümne ajal koju - ja teised õhtud on meil karated täis ning ebakindla nädalalõpu peale ei taha ka sellist asja lükata. Ehk ongi parem, kui meesterahvas oma mõjuka häälega tundi läbi viib :). Kui õhtul koju jõudsin oli Hanna just lahkumas ning tema ema utsitas mind nähes tüdrukut taga: „Näe direktor tuleb! Teeme nüüd kiiresti!”


Siinne eestlaste kool vajab kindlasti põhjalikku muudatust, mida ma julgen avalikult välja hõigata, sest olen sellest juba ammu kooliski rääkinud. Kuid väga raske on muuta asju, mis vanal ajal paika pandud... On kaks võimalust, kas hoida seda edasi lastele kokkutuleku kohana, kus väga head õpetajad proovivad lastele tarkust jagada, samal ajal kui lapsed mõtlevad ainult vahetunni ja maiustuste ostmise peale või muudetakse see
kooliks, kus lapsed jagatud vastavalt eesti keele tasemele gruppidesse.

Liialt püütakse hoida kinni koolisüsteemist, kus ühevanused lapsed klassis, ei tähenda, kui palju nad päriselt keelt oskavad. Omal ajal oli keeleoskus ühtlasem, nüüd on erinevused märgatavamad, oleneb, kui palju kodus eesti keelt kasutatakse. Loomulikult ei erine praegune palju tavaklassist, kus erinevate võimetega lapsed koos, kuid keele arendamiseks oleks siiski vaja midagi muud! Mida teha nendega, kellel väga hea eesti keele oskus ja kes kiiresti asjadega valmis saavad, kui klassis on lapsi, kes vaevalt aru saavad, kui palud neil raamatud avada (väga äärmuslik juhus, kuid olen sellega ühe õpilase puhul korra kokku puutunud! Kuidas ta keskkooli teise klassi jõudis, on tõeline ime - või mitte, sest õnneks oli ta selline rahulik ja kannatlik noorhärra :). Teisalt, kui kool veel vastu peab, siis kaovad erinevused, sest eesti keelt pole pea ollagi ning keele õppimine algab samalt tasemelt :).

Nii et suuresti oli meie küsimus ka selles, kas tahame anda tüdrukutele omavanuste eestlaste seltskonda või hakata tõsisemalt keeleõppimisega tegelema. Seekord valisime teise variandi, mis muidugi ei välista, et nad tagasi Eesti Kooli ei läheks. Eesti Kooli suureks plussiks on sõprussidemed, mis kestavad palju kauem ja on tugevamad, kui kohalikust koolist leitud sõprade omad. (Midagi positiivset siia lõppu ;).

4 kommentaari:

  1. pikk & põhjalik jutt nii tähtsal teemal kui eesti keel lausa nõuab reageerimist -

    lapsevanematele respekt!

    VastaKustuta
  2. aitäh kõigi lapsevanemate poolt :)

    VastaKustuta
  3. ma ei oska oma mõtet kirjagi panna nüüd :P
    kuid tuli see lugedes su kahte hiljutisemat postitust: koolis ja kirjasõpradest. niimoodi pikema maa taha kirjutamine on kah üks hea viis keelt hoida ja arendada, samuti on seal põnevust. postkasti piilumine ja uudiste ootamine. aga kas pole sul läbi käinud mõte leida tüdrukutele eestist kirjasõber/sõbrad ja seda asja ühendada eesti kooli ideega, kus teemaks maateadus ja ajalugu ja keel? :)
    uitmõtted tulid peale :)

    p.s, Tom saab kiidusõnad nii vahva ettevõtmise eest :)

    VastaKustuta
  4. kirjasõbra idee meeldib mullegi, eks me pea seda proovima :), paari klassiõe aadressid sai kirja pandud, kuigi pean tunnistama, et siiani pole kumbki veel ette võtnud kirjutamist.
    ütles tomile edasi kiidusõnad, ehk annab see veelgi indu :)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.