Valgusfoorid

Jalutasin lastega täna hommikul kooli, kuigi ise sain koju tagasi minna (laupäevane tööpäev annab vaba päeva nädala sees). Õnneks on ilm pisut jahedamaks läinud. Eilne niiskus ja soojus on läinud. Ameerikas möllanud tormide saba käis meist üle, tuues kaasa vihma ning väga tugeva tuule.

Koju kõndides ning üle tee minnes, mõtlesin siinsete ja Eesti valgusfooride peale (kõigepealt muidugi kohalike eestlaste kombel ei ütle me „foor” vaid „tuled” - tõlge inglise keelest - mis muidugi Eestis paneb kulmusid kergitma, millest see tuhm inimene räägib :).

Suur vahe on, kuidas valgusfoorid on paigutatud. Muidugi on need tänavanurkadel, kuid keeratud nii, et sa näed muutuvaid värve üle tee, sa ei pea mitte kõõlutama kõrvalasuvat foori vaatama, kui näiteks esimesena ristmikul seisma jääd. Minu meelest on see palju loogilisem ja lihtsam. Eestis on jälakäijate tuled ainult sarnaselt üleval.

Paar aastat tagasi ilmusid kesklinna fooride külge ajaloendurid, mis näitasid jalakäijatele, kui palju aega on jäänud tee ületamiseks. Nüüd on need ka siia läänepoole rännanud ning mul on eriliselt hea meel nende üle! (Eestis nägin ühte Viru keskuse juures). Mitte ainult jalakäijana pole ma rahul, vaid ka roolis olles saan palju peremini arvestada, kas jõuan üle ristmiku või mitte.

Eestis on kollane tuli palju lühem võrreldes siinsega. Pikem kollane siin on ehk vajalik sellepärast et teed on laiemad :). Tegelikult ei peaks olema kunagi põhjust punasega ristmikul olla, sest kollasega peaksid jõudma üle. Nüüd on paljud foorid varustatud kaamerga, mis püüavad punase tulega foori alt läbi sõitjaid.