08.09.08

Koolinädal Eestis

Proovin mõne sõnaga edasi anda, mis tüdrukutele tundus hoopis teistmoodi võrreldes Kanada kooliga. Mari märkis ära, kui palju talle meeldisid lühemad päevad, kuigi varajane ärkamine just kõige kergem polnud. Torontos ärkame tegelikult vaid pool tundi hiljem ning kool saab iga päev otsa täpselt ühel ajal - 15.20.

Vihikud ja õpikud on Eestis palju õhemad ning väiksemad! Enamus, mis mina näinud olen, on sellised suure kirjalehe suurused ja need on tavaliselt koolis hoiul, ainult kodutöö puhul tuutakse koju kaasa. (Muide sellest aastast hakatakse kodutööd põhikoolis andma võimalikult vähe ja kindlasti mitte nädalavahetusteks või koolivaheajaks, eesmärgiga anda rohkem aega koos perega midagi ette võtta!).

Esimese päeva avaaktus ja ainult üks tund olid kindlasti midagi uut, sest nad on harjunud kohe terve pika päeva kohal olema. Vahepeal ehk on väike kogunemine, kuid mitte midagi suurt ja uhket. Koolikella helin oli hoopis huvitavam siin. Mari võrdles seda pisut sõjaväega seotud fanfaarihelidega. Vahetunnid olid üllatuseks, sest Kanadas on vaid üks tunniajane vahe söömiseks, lähemal elavad lapsed lähevad koju, teised söövad oma kaasapandud toidu ning hiljem minnakse õue. Viimane oli samuti märkimisväärne, sest ainult tõeliselt kehva ilmaga ollakse Kanadas koolis sees, muidu alati väljas. Et vahetusjalatsid tuli siin Eestis kohe kooli kaasa tuua oli võõras, sest neid on tüdrukud kasutanud ainult talvel, kui kooli tullakse saabastega.

Ja muidugi puudub Eestis igahommikune hümni laulmine! Minu meelest eriliselt tore komme, sest nii saavad sõnad kohe kindlasti selgeks :). Koolitoiduga jäid nad minu üllatuseks väga rahule, ainult ühel päeval pakutud supp polnud just meele järgi. Loomulikult on see suur asi, et ei pea ise toitu kaasa võtma, saad sooja toidu ning isegi raha ei pea selle eest maksma!

Kõige raskemaks tunniks oli vene keel, millest tüdrukutel pole vähematki aimu! Kõige lihtsamaks... loomulikult inglise keel, kuigi ühel neiul külas käies, kes aasta tagasi Kanadast siia kolis, sai tükk aega arutatud briti inglise keele üle, mille hääldus neile palju nalja valmistas. Samas ei tehta kunagi suurt numbrit, millise aktsendiga keegi inglise keelt räägib, küsimus on rohkem selles, kuidas näiteks sõna aunt öeldakse (kas pika a-ga või ä-ga). Matemaatika ja mõned teised ained jäid pisut arusaamatuks, sest neil puudub vastav sõnavara. Õpetaja võib seletusi jagada asjast, millest väga hästi osatakse kaasa rääkida, kuid kahjuks kaob jutujärg laste meeles kuhugi ära. See muutis tunnid nende jaoks pisut igavaks.

Palju olen kokku puutunud väidetega, et eriti Põhja-Ameerikast siia kolinud, on maha jäänud oma õpingutega. Nüüdse vähese kogemuse põhjal ei saa ma just sellega nõus olla. Kanada on viimase kümne aasta jooksul palju oma õppeprogrammi muutnud, seda ühtlustanud - hiljutise PISA-testi tulemused näitasid, et Kanada on päris kõrgel oma tulemustega (mõned provintsid kõrgemal kui Eesti).

Mõlemale meeldis Eestis elavate laste iseseisvus. Juba madalamates klassides minnakse ise kooli ja koolist koju. Paljudel on mobiilid. Nägin, kuidas taoline korraldus neile eriliselt meele järele oli :). See on muidugi põhjus, miks samavanused eesti lapsed asjalikumad tunduvad. Kanadas ollakse palju rohkem ära hoitud ja ülikaitstud. Teisalt arvati, et tundides räägiti omavahel rohkem võrreldes oma "päris" kooliga, kus õpetajad seda üldsegi ei salli. Mina muidugi arvan, et oleneb ikka suuresti õpetajast; kuigi mõne praeguse õpetajaga asja arutades, saan aru, kuidas laste õigused on aina suurenenud ning õpetaja ei saa eriti midagi tehagi. Ehk peab ühest äärmusest teise minema, enne kui kena kesktee leitakse.

Muidugi on raske ühe nädala järgi lõplikku hinnangut anda. Arvestades, et tüdrukud olid siiski ainult kõrvaltvaataja rollis, siis läks neil väga lihtsalt need viis koolipäeva, tegelikust töötegemise tunnetusest jäid nad ilma. Üldine arvamine oli siiski väga positiivne. Meie üllatuseks oli Kirke vast isegi rohkem koolist vaimustuses kui Mari. Mari muidugi oskas ilmselt pisut põhjalikumalt asja analüüsida ning aru saada, kui palju tööd tuleb teha oma eesti keele lihvimisega.

Hetkel ootavad nad siiski Kanadasse tagasiminekut ning igatsevad oma sõprade järele seal, kuigi nad mõlemad leidsid head kaaslased siinsete klassiõdede hulgast (loodan, et nad pisutki nendega suhtlema jääksid, sest see aitab palju kaasa nende keelele). Enda poolest jääks silmapilkselt siia paigale ning miski asi ei kangutaks mind siit enam lahti!

2 kommentaari:

  1. Kooliteemalist postitust ma juba ootasingi... noh, et peab ju tulema, kui muud valdkonnad on kirjeldatud. Oli tore lugeda.
    Muide, kuidas see "kõrvaltvaataja roll" organiseerida õnnestus?

    VastaKustuta
  2. kõrvaltvaataja roll tuli palju kergemini kui ma arvasin. väga kena koolidirektor ei teinud selles suhtes sugugi takistusi! tegelikult niipea, kui olin selle mõtte välja käinud, siis päris mitmed mu tuttavad lubasid aidata. eriliselt kena oli, et üks blogilugejatest isegi oma kooli välja pakkus, kus ta õpetamas on! selline sõbralikkus teeb südame väga soojaks!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.