13.03.11

Õnnetused

Muidugi ei saa ma ka kuidagi teleri eest ära, kus klõpsin erinevate uudistekanalite vahel, mis edestavad Jaapani maavärina ja tsunamiga seotud teateid. Vahel tekib selline tunne, kas meil on justkui mingi haiglane huvi õnnetuste vastu... kuid siis astus teleriekraanil üles üks psühholoog, kes seletas, et inimeste uudishimu ja õnnetustest kuulamine-vaatamine, on päris loomulik. Sest inimene mõtleb paratamatult surmale, mõtleb, mis teda ees ootab. Ja erinevate variantidega tuttavaks saamine, kaasa arvatud loodusõnnetused, panevad mõtlema, kuidas ise käituks samas olukorras, jagades justkui juhtnööre, mida peaks tegema/mida ei tohiks teha. Kas kriisiolukorras kõigest kasu ka, on omaette küsimus...

Minu kriisiolukord juhtus maavärinaga samal päeval, kui Kirke ja koeraga õhtul jalutama läksime. Justkui oleks maakera negatiivset energiat täis. Kirke andis koera rihma mulle üle, hakkasin seda paremini käigu pealt ümber käe panema, kui koer jooksis mulle jalgesse. Kõigepealt lasi Koko kuuldavale solvunud kiljatuse, kui tema käpale astusin ning järgmisel hetkel tundsin, kuidas vasak jalg pahkluust täiesti vales suunas keeras ja tasakaal kadus... kukkusin raskelt paremale õlale. Kukkumise ajal jõudsin justkui aegluubis mõelda, et ega mul midagi muud üle jää, kui tee peale pikali visata ja kuidas seda kõige parem teha oleks :) Vasak jalg ja terve parem käsi-õlg olid teravat valu täis ning mul oli päris raske end vihmase sõidutee pealt üles upitada. 

Kirke oli muidugi väga ehmunud ja proovis mind kuidagi aidata. Õnneks olime üsna maja lähedal, rasekelt longates jõudsin ukseni, kui Kirke pidi üksi koeraga õuetiiru ära tegema. Sättisin kohe külma koti peale (muide selleks sobib väga hästi näiteks sügavkülmas olevad herned) ja tõstsin jala kõrgemale. Õnneks on praeguseks paistetus kadunud, kuid natukenegi valesti astudes, käib terav valu läbi. Loodan praegu ainult, et midagi hullemat pole jalaga ning ma ikka esmaspäeval tööle saan (mitte et ma kangesti tööhull oleks, kuid katan kedagi, kes on parasjagu nädalaks puhkamas).

Pildil on Kirke arstikabineti ukse taga oma järjekorda ootamas samasuguse nikastatud jalaga. Sporti (karated) tehes juhtub ikka vahel nii.

3 kommentaari:

  1. ai! meie suur neljajalgne on ka vahel kogemata meid pikali kukutanud, ei ole tore tunne... head ja kiiret paranemist!

    VastaKustuta
  2. Kiiret paranemist!!!

    VastaKustuta
  3. Aitäh kaasa tundmast! Jalg on palju parem, kuigi annab vahepeal tunda, paremal jalal on ka korralik sinikas ja parem käsi on käigust väljas, kui jõudu vaja. Samas oli naljakas juhtum... Tom kukkus suusatades ja tegi paremale õlale haiget. Tuli siis minult paluma, et avaksin ühe purgi. Pidin kurvalt ei ütlema :) Oleme nagu kaks eakat invaliidi siin :D

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.