Ameerika Shveits

Minu eelmise nädala postitused ei kajastanud väga hästi seda, mida tegelikult tegime ja kus olime. Umbes kuu aega tagasi käis Tom mõtte välja, et võiksime tema sünnipäeva ajal kodust ära minna :) Tegelikult oli sooviks ühendada meie 25.pulmaaastapäev, tema 50nes sünnipäev ja eks takkaotsa võib ka minu oma sinna sisse lükkida (mis sest et sinna veel mõni kuu minna on). Olin esialgu ünsa skepitiline, sest eks me ole ennegi neid plaane kusagile soojale maale minna mõlgutanud. Aga mõlgutusteks need jäänud ongi. 

Juhtus aga nii, et Tom võttis asja päris tõsiselt ette ning hakkas uurima, kuhu minna. Sõelale jäid Bermuda (mis mind juba ammusest ajast võlunud), Antigua ja viimaks Costa Rica. Veel pisut uurimist ja kaalumist ning valitud sai Ladina-Ameerika väike riik, kus ühelt poolt Atlandi ja teiselt poolt Vaikse ookeani lained laksuvad, ning pindalalt pisut suurem kui Eesti. Costa Rica on juba aastast 1821 iseseisev riik olnud. Ning miks mitte minna riiki, mis mõnede uurimuste järgi maailma kõige õnnelikum riik! Peale nädalast Costa Ricas olekut ei imesta ma üldse selle üle! Rahvast on neil pisut üle nelja miljoni, ning pea pooled pealinnas San Joses ja selle ümbruses. Keskmine eluiga pidi neil ka üsna kõrge olema!

Nii vähe või palju kui me kohalikega kokku puutusime, pean ütlema, et nad on tõesti hästi lahked ja mõnusad. Ning väga uhked oma riigi üle! Tõmbasime pidevalt pralleele Eestiga muide. Nad hindavad väga haridust! Nad on uhked, et naabri Nikaraaguaga ja teiste Lõuna-Ameerika riikidega võrreldes, nende riik nõnda hästi toime tuleb. Peale seda kui 40ndate lõpus otsustas rahvas (tolleagse presidendi eestvõtmisel) laiali saata sõjaväe, on põhitähelepanu suunatud koolidele ning tervishoiule. Koolid on tasuta, ka ülikool, kuigi viimase puhul sain teada, et teatud hinnete piirist  hakkavad nad tasu nõudma. Mis tähendab, et parem ikka kõvasti tööd teha, kui tahad korraliku hariduse soodsalt kätte saada.

Neil on kolm põhiharu, millega tegeletakse. Kuni 60ndateni oli peamiseks alaks põllumajandus. Praeguseks on aga selle kõrval väga oluline arvutiosade tootmine (!) - kiibid - ning turism. Üle kahe miljoni külalise tuleb aastas Costa Ricasse. Peamiseks sihiks nende loodus. Viimane on veel üks asi, mille üle uhkust tuntakse, eriti selle liigirikkuse poolest. Pea veerand kogu maaalast on looduskaitse all. Meie üks giididest rääkis küll, kuidas nad on läbi aastate mitmeid apse teinud, kuid kiiresti ka lahenduse leidnud ning proovinud heaks teha kõik halva (nagu metsade mahavõtmise). Muide president vaitaksegi mingil määral samal põhjusel vaid neljaks aastaks (kui soovid uuesti kandideerida, pead neli aastat vahet pidama, kui teine "troonil" istub). Kui pukki juhtub inimene, kelle otsused on ainult asja halvemaks viinud, siis järgmine saab asjad jälle heaks teha. Kui aga lubada keegi kaheksaks aastaks riiki juhtima ja mitte kuhugi ei kõlba, siis võib kõik uperkuuti lennata. Praegu on neil esmakordselt riigijuhiks naine.

Uurisin ka kuritegevuse kohta. Vastus oli suht ebamäärane, kuid samasugune nagu me isegi näiteks Eestis annaksime. Alati on kriminaalset elementi, peab sellega arvestama. Samas aga on väiksemates kohtades tavaline, et näiteks autousekd on lahti ja võtmedki ees, kuni poes ära käiakse. Seal pidi olema rohkem justkui naabervalvet, kus kõik kõiki teavad.

Costa Ricas ringi sõites tasub hoida pass käepärast. Oleneb passisst, aga mõni on eriti hinnas (nagu Kanada oma) kurikaelade silmis. Meil soovitati passid hotelliseifi jätta ning kaasas kanda koopiat pildiga ja sissesõidutempliga lehekülgedest. Tomil läks seda muide üks kord vaja ka. 

Oleme just oma reisilt tagasi jõudnud. Väga rahul ja puhanud. Eks ma hakka oma pilte sorteerima ja muljetama :)