Jõuluõhtu

Ütlen kohe, et ma ei tee mingit suurt pidulauda jõuludeks, pole seda juba ammu-ammu teinud. Proovin küll midagi erilisemat valmistada ning me istume ikka kenasti koos küünlavalguses laua taha, kuid taldrikutele võtame toidu köögist. Et ei oleks mingit arulagedat mugimist. Seekord valmistasin kolme sorti sealiha (mul oli umbes poolteist kilo kokku). Lõikasin lihatüki lahti ning rullisin ühte juustu, teise kuivatatud ploome ja kolmandasse õunu ja pohli. Keerasin peekoni ümber ning torkasin ahju. Kõrvale sai küüslaugumaitselist ahjukartulit, - porgandit- ja kaalikat. Viimase kohta imestas Kirke, et miks kartul natuke imelik maitseb :) Mari teatas, et see on ju kaalikas, kuid Kirkel läks see kuidagi kõrvust mööda, kas ta ei saanud täpselt aru, mis kaalikas on või oli põhjus milleski muus. Igal juhul kuulis ta, et kõik on tehtud "with garlic" ehk küüslaguga. Ning arvas, et küüslauk on ikka väga hea :)

Magustoiduks tegin oma versiooni Pavlovast, ehk beseekoogist vahukoore ja marjadega. Kasutasin beseeretsepti lahustuva kohviga. Päris magus suutäis.

Koko proovis peolauast ka osa saada :) Tom on meil kõige härdama südamega ning annab ikka midagi oma taldrikult, kuigi ma proovin seda keelata. Kirke on meil minu üleskutset pulkadega sööimne korralikult selgeks saada väga tõsiselt võtnud ning haarab need nüüd pea alati kätte, kui söömiseks läheb, ka jõululauas :) Loodetavasti tekib meil ikka võimalus seda oskust rohkesti kasutada, kui õnnestub järgmisel suvel Jaapanisse karatevõistlustele lennata.

Tundub selline kasin lauake, eks ju :)  Lapsed joovad IKEAst ostetud õuna-pohla mullijooki. Ja mina sain samast rootslaste Julmust jooki, mis maitseb natuke kalja moodi ja ei maitse ka. Oma lühikese Rootsis elamise perioodiga jõudis see minule meeldivate jookide nimekirja :) Küll on tore, et IKEA on seda müüma hakanud. Lipsasin jõululaupäeval töölt tulles sealt läbi. Ootasin meeletuid rahvamasse, kes veel viimaseid ostusid teevad, kuid kauplus oli ebatavaliselt tühi. Mis mulle loomulikult sobis.

Kuigi Mari on viimastel päevadel end üsna kehvalt tundnud, ei tahtnud ta jääda ilma meie traditsioonilisest jõuluõhtusest jalutuskäigust. Kuigi arvasin, et tema pärast peaks me vist koju jääma. Tegime siiski väikese tiiru. Ilm on siin viimaks miinuskraadidesse keeranud (ma ei saagi enam palju varba otsa oma sügisesi kingi torgata, pean vist ikka saapad välja otsima :)  Ennustatakse ka lund lähemaks nädalaks.

Mingil hetkel hakkas Kirke nõudma kukile. Sest ta mäletas, kuidas ta seda varem oli saanud :) Eks siis Tom võttis jõu kokku ning kandis teda pisut oma seljas.

Küsisin tüdrukute käest, kui palju nad eelnevate aastate jõulujalutuskäike mäletavad. Mari oli pisut kidakeelsem, aga Kirke meenutas, kuidas ta pisikesena alati imestas, miks jõuluvana just siis kuuse alla kingid jättis, kui meie väljas olime. Ja kui ta suuremaks sai, siis olid nad kusagilt leidnud mingi  nende poolt jõuluvanale ja päkapikkudele jäetud kirju (mis mina korralikult ära polnud peitnud) ning nad proovisid õhtul peale passida, et nemad olid viimased, kes majauksest välja astusid. Aga see ei õnnestunud neil kunagi :) Sest ikka pidin mina või Tom tagasi korraks minema :) Kirke oli siis alati lubanud endale, et JÄRGMINE aasta on see, kui asi teoks saab! Nüüd muidugi ei ole enam seda muret :) Vähemalt arvasid mõlemad, et neil pole kunagi olnud mingit rasket pettumust, kui päkapiku ja jõuluvana müüt otsa sai. Tegelikult kui need küsimused üles kerkisid, ütlesin neile alati, et ei tähenda, kas oled noor või vana, võid ikka muinasjuttudesse uskuda ;)

Veel oli huvitav, kui arutasime, et ega me pole sellised, kes kramplikult peavad õhtusöögiks ühe laua taha istuma. Nende karate ja minu töö ja kõik see muu ei tee väga kergeks, et saame just seda teha. Samas nimetas Kirke, et hoolimata sellest, et harva koos sööme, oleme me üksteisele väga lähedased! Eks kindlasti sellepärast, et teeme päris palju muid asju koos. Õnneks pole teismelise iga ka seda suutnud ära rikkuda. Sest tean küllalt neid noori, kes ema-isaga teatud east enam midagi ette ei taha võtta.

Ja veel midagi, mis läks südamesse ja millest oleme ka Mariga varem rääkinud. Nad mõlemad ei saa aru, kuidas nendevanuste laste hulgas on neid poisse-tüdrukuid, kes nagu muuseas teatavad, kuidas nad oma ema-isa vihkavad. Sest vanemad keelavad midagi ära, või ei osta soovitut või ükskõik siis mis muul põhjusel. Küsisin Kirkelt, kas äkki tema on liiga palju soovitut meie käest saanud? Kuid ta tõi kohe näiteid, et ei ole ikka küll :) Mari on ka pisut uhke olnud sõpradega rääkides, et me (eriti mina ;) ei lähe iga pisema  asja pärast väga kergesti endast välja või ei tõsta häält. Tunnistan, et mul oli päris ootamatu neid arvamusi kuulda ning loomulikult olin väga meelitatud :) Samas oleme kindlasti päris tavaline pere, kus on ikka omajagu nägelemist ja riidu, kuid kõige tähtsamana, saame alati lõpuks oma riiud lahti räägitud. Seda olen alati proovinud jälgida. Ning näen, kuidas Marist kujuneb meil juba omamoodi moderaator :D