15.12.12

Riu Palace


Tom on juba vaikselt oma arvuti taga nohisenud ja päris põhjalikud kirjeldused meie reisist "paberile" pannud. Ega mul muud üle jäägi, kui pilte siia panna. Kõigepealt hotell, mis kuulub Riu hotellide ketti ning sai alles novembri alguses valmis! Mis tähendas seda, et inimeste arvamusi sealviibimise kohta üsna napilt. Arutasime, et viis tärni peaks ikka midagi tähendama, ja kui lennupileti- ning hotellihind ootamatult soodsalt kätte kukkus, siis me enam pikalt ei mõelnud. Hakkasin juba kodus unistama sellest, kuidas ei pea söögi pärast muretsema (söögid-joogid olid hinna sees), kuidas sooja päikese all raamatuid loen või kuulan ning saan ehk vardadki kätte võtta. Viimase koha pealt ei saanud Tom küll kuidagi muretsemata jätta, kuidas ma nagu vanaema teiste hulgas välja näen :) Tom ise luges Costa Rica looduse ja loodusparkide kohta ning uuris, millistest reisidest saab koha peal osaleda.


Hotell ise oli muidugi hiigelvägev :) Juba internetist nähtud pildid panid pisut kõhklema, kas nii uhkesse lossi ikka tahame minna. Meie eelmised kogemused  Kariibimere saari külastades olid palju tagasihoidlikumad. Tegelikult polnud põhjust muretsemiseks. (Kõrvalolev foto on hotelli lehelt laenatud, on hästi näha, kui eraldatud see hotell - õieti kaks hotelli - kõrgete mäeküngaste vahel on).
Kordagi ei tekkinud tunnet, et oleme sattunud mingisse suurde pikkade koridoridega hoonesse. Juba sellepärast et koridorid polnud sirged vaid kaares. Lisaks oli hotelli sisemus lahtine, selline tüüpiline soojadele maadele, kus teatud vahede järel ka trepid üles-alla liikumiseks (lisaks muidudi liftile ;). Aknad olid ainult tubadel ees, koridoris oli akende asemel tühjad augud. Mis tähendas, et igat sorti sitikad võisid kergelt sisse lennata.
 

Nägime mingit suurt rohelist ritsikalist mitu päeva järjest sama seina peal istumas. Kuni keegi vist ta ikka lõpuks ära koristas. Keegi kurtis, et tema toa olid vallutanud sipelgad. Neid me küll ei näinud, kuid paari mitmejalgset me ikka märkasime. Kuigi arvan, et nad sattusid tuppa rohkem asjadega, millega matkal sai käidud.
Üldine interjöör oli väga moodne ja valge! Mõni arvas, et liiga steriilne tunne tekkis. Minu meelest lihtsalt kena valge ja puhas. Väga meeldis suur rõdu, mis igal toal olemas oli. Seal oleks võinud näiteks hommikukohvi juua. Kuigi me kunagi seda ei teinud :) Kallimates tubades olid suured ümarad mullivannid lausa rõdul olemas (vaata all pilte, teine tulp, alt kolmas). Meie toa vaade ei olnud ookeanipoolne, nägime hoopis mäekülgi. Hommikul jälgisin linde ning mõned rääkisid, et nägid ka ahve. Me viibisime siiski rohkem väljas, kui rõdu peal, et kõike märgata :)


Umbes pool aastat tagasi oli suht lähedal päris tugev maavärin olnud, mille tagajärjel hotelli mõned praod tekkisid. Kuid need parandati kiiresti ära. Üldiselt on sellised suured hooned ehitatud arvestades võimalike loodusjõududega. Üks hotellikülaline kurtis, et pidi teise tuppa minema, sest tal hakkas vesi pähe sadama. Kuna dushivesi langeb otse kahhelkividest põrandale, siis väga võimalik, et tänu maavärinale juhtus sealgi midagi, mis poleks pidanud. 


Ülal on hulk pilte hotellist ja ümbrusest. Nagu Tom kirjutas, oli liiv tume, kuigi mitte nii tume, nagu me St.Lucial nägime. Fotol ei paistagi asi sugugi hull (esimene tulp ülevalt teine). Samas need, kes viitsisid ranna lõppu jalutada ning mõõna ajal ümber kaljunuki ronida, sattusid valge korallliivaga rannale. Kuna neid viitsijaid oli päris vähe, siis oli see justkui privaatne rannake soojas vees mõnulemiseks. Paremal ääres on kaks keskmist fotot just sealt võetud. Ronisin fotokaga vette, et kauguses paistvast hotellikompleksist pilte teha :) Hea, et haikale mind napsama ei tulnud :D Tegelikult ütles üks giid meile, kui me haikala hammaste vahele satume, siis sooviba ta meie autogrammi. Pea olematu on selline asi. Tähtis on aga meeles pidada, et ookean on teistmoodi ohtlik, kuna tugevad voolud võivad sind kaasa haarata. Igal aastal upub mitukümmend inimest just sel põhjusel.

Lisaks suurtele basseinidele oli olemas basseinibaar. Ühel pool oli istumiskoht veega piiratud (kolmas tulp, alt teine), teises pooles võis vees sulpsida ja samas tellida jooke ning veest välja tulemata joogi lauale toetada (kolmas tulp esimene).

Fuajee oli suur ja kõrge. Natuke liiga suur ja kõrge :) Aga jälle puhas ning hulga istumiskohtadega. Pidi aga ettevaatlik olema, kui usinad hotellitöötajad oma lappidega ringi liikusid. Märjad kivipõrandad muutusid libedaks. Vaata all vasakus nurgas ja paremal üleval nurgas fotosid.


Basseine jätkus igale huvilisele, rand oli päris lähedal. Bassenide ümber oli hulgaliselt lamamistoole, mille kohale sai tõmmata päikese kaitseks katte. Toole jätkus ka randagi. Ei pidanud sõbranna soovitusel hommikul vara toole kinni panema tormama :) Kogu aeg oli neid saadaval (kolmas tulp alumine foto). Tegelikult oleme toolide põuda oma eelmistel reisidel samamoodi kogenud. Nii et hea üllatus.

Samas oli hotellis kindlasti hulgaliselt tubasid vaba, st see polnud täis, kuid nädalavahetusel ilmus kohale costarikalasi, kellele pakuti mingit soodsat olemist. Eks meid hoiatati selles suhtes, soovitati lausa lapäevaks kuhugi pikale matkale või reisile minna. Käisime laupäeval poolepäevasel jõesõidul, tagasitulles oli küll rohkem rahvast, kuid meil polnud põhjust kurtmiseks! Oligi toredam neid näha! Kuigi eks neid virisejaid jätkus. Sest basseinides oli pisut rohkem sagimist, söögiajal pidi natuke sabas seisma, jne. Teisalt ma ütleks, et ameeriklased võivad minu meelest palju lärmakamad ja eabameeldivamad olla. Kanadalased on selles suhtes palju viisakamad (nägime ka mitmeid venelasi ja sakslasi, kuigi viimased tulevad rohkem suvel, saksa keel figureeris hispaania ja inglise keele kõrval päris paljudes kirjutistes, nagu näiteks menüüd).


Mulle ei tähendanud see üldsegi, et "pärismaalased" meiega hotelli jagasid. Olin küll hulgaliselt raamatuid kaasa võtnud oma tahvelarvutiga, ning nutikal oli mitu raamatut kuulamiseks. Lõpuks jõudsin ehk kaks raamatut lõpuni lugeda, kuulasin ühte natuke ning peamiselt kudusin ja jälgisn ümbrust :) Pole kunagi enne haapsalu salli kudunud, ja hakkasin selle kallal pusima (alustuseks üks lihtsam ja väiksem). Millegipärast kaotasin pidevalt ühte või kahte silma ning igaks juhuks lugesin ikka silmi üle. Aga tore oli! Eriti tore, et teenindajad käisid pidevalt küsimas, mida ma juua soovin. Nii basseini ääres kui ookeanirannas. Mis nõnda viga elada. Isegi kui peamiselt ainult mangomahla jääga tellisin ;)


Leidsin toreda ülevaate Costa Ricast, ameeriklane, kes on seal pikemat aega elanud ning väga rahul. Kellel on juhtumisi tekkinud suurem huvi selle riigi vastu :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.